Pulp Fiction 1994

Lavastaja: Quentin Tarantino

Osades: John Travolta, Samuel L. Jackson, Tim Roth, Harvey Keitel jne.

Kui nüüd lühidalt öelda, siis ma olen vist mingit suuremat sorti kivi all elanud, sest ma ei olnud siiani näinud legendaarset Pulp Fictioni. Kõik aina räägivad ja räägivad, et sa pole õige mees ilma Pulp Fictioni nägemata ja minu õnneks õnnestus mul see paljuräägitud filmike järjekordselt televiisori vahendysel ära näha. Ei meeldi mulle telerist mitte üks raas filme jälgida, aga TV 3 pakkus niigi kiirel ajal võimalust seda näha ning seetõttu otsustasin teleri kasuks, sest muidu oleks Tarantino kultusfilm sootuks meelest läinud.

Filmi keskmes on kaks maffia palgamõrvarit Jules ja Vincet, kes läbi korraliku huumori teevad oma igapäevast tööd. Asjad lähevad käest ära kui Vincet on sunnitud välja õhtustama minema oma bossi naisega ning poksimatši kaotust lubanud poksija Butch ei täida oma lubadust maffa ees. Neid ja palju teisigi ootab ees pikk päev, sest nii mõnigi peab põgenema, inimesi ellu äratama ja restorani röövima.

Mul ei olnud õrna aimugi, et kuulsad laused filmi alguses: All right, everybody be cool, this is a robbery! Any of you fucking pricks move, and I'll execute every motherfucking last one of ya! - pärinevad just Pulp Fictionist. Olin nii mõnigi kord seda lausepaari kuulnud nii muusikapalade alguses kui erinevates reklaamides ning jumal teab kust veel. See üllatas mind tõsiselt, sest ma ju teadsin neid lauseid. Filmi üks meeldejäävamaid kohti oligi algus restoranis, kus mees ja naine arutavad röövimise põhimõtteid ning tulevad järeldusele, et kõige otstarbekam ongi röövida just väikest restorani. Tim Roth ühe röövijana oli vägagi meeldejääv eriti just oma kiire kõne ja närvilise oleku poolest. Järgmisena saab näha palgamõrvarite Julesi ja Vinceti töökorraldus ja kõige andekam oli nende kahe omavaheline jutt, mis oli peatselt toimuva maffiale omase "jutuajamise" kõrval hoopiski teise teemaga. Neid kahte ei häirinud miski ja kui häiris, siis sai alati asja parandada. Siin tooks välja autostseeni, kus õnnetu sell kaotas pea=). Mida ma ei teadnud oli aga see, et filmis osales Bruce Willis isiklikult, kellel oli kanda poksija Butchi roll. Tema meenutus kallihinnalise kella saamisest jättis teatud "suu lahti" tunde, sest selle jutu ajal mul jäigi lihtsalt suu lahti. Butchi ja Marsellus Wallace ühine seiklus kahe hullu poes üllatas vägagi, sest ma ei oleks iial midagi sellist oodanud, mis on muidugi hea, sest Pulp Fiction ei ole absoluutselt etteaimatav film. Kordagi ei osanud arvata edasist tegevust.

Samuel L. Jackson Julesi rollis oli enamgi kui lihtsalt lahe. Ta oli pigem absurdne, kuid samas loogiline. Eriti sai seda tunda pärast väikest "imet" piinatavate korteris. Samas toimus koomiline tulevahetus peldikus peitunud tüübiga. Vincet ja Jules vaatasid korra oma seisukorra üle ja avastades, et relvaga nende poole kõmmutanud mees ei saanud neile kordagi pihta, saatsid nad külma rahuga kuulid teele. Imelik aga samas koomiline oli jälgida auto puhastamist verest ja seda veel eriti siis kui kohale ilmus ka Harvey Keitel Winston Wolfina, kelle ülesanne oli probleemkiirelt ja tõhusalt lahendada. John Travolta jäi meelde kui vägagi viksi ja viisaka käitumisega palgamõrvarina. "Unustamatu" tantsustseen oli tõepoolest unustamatu, sest nähes Travoltat tantsimas eriti veidralt, siis ei saagi see nii lihtsalt ununeda. Värvikad tegelased aina lisandusid ja lisandusid ning kusjuures üks nendest oli Tarantino ise ka. Film oligi absurdne, koomiline ja samas ka väga leidlik ning kuhu lisandus ka tegelaste omavaheline suhtlemine. Finaal restoranis kahe röövija seltsis andis kena filosoofilise kõnelusega Julesi poolt tabava lõpu suurepärasele filmile.

See kivi oli ikka paganama raske, sest kuidas muidu ma olen nii suutmatu olnud ja mitte kunagi varem näinud Tarantino andekuse tippu. Stiilne ja leidlik ning parajalt koomiline.

9/10