Lavastaja: Guy Ritchie
Osades: Gerard Butler, Tom Wilkinson, Mark Strong, Thandie Newton jne.
Olin küll kuulnud, et Ritchie olevat oma võlu kaotanud või midagi sellist, aga veel rohkem olin kuulnud, et RocknRolla on täielik tagasitulek Ritchie poolt. Hoidsin end teatavas teadmatuses, et filmist parimat saada. Nägin küll algustiitrid enne ära, aga kinos neid uuesti nähes suurenes huvi RocknRolla vastu veelgi rohkem.
Londoni kinnisvaraäri valitseb kohalik maffaboss Lenny Cole, kelle käe all liiguvad igasugused tehingud kõige kiiremini, sest tema pilli järgi tantsivad enamus linnamaetnikke. The Willd Bunch eesotsas One-Two ja Mumbles´ega jäävad luhtunud tehingu tõttu Lennyle 2 miljonit võlgu ning nüüd peavad nad kiiremas korras kuidagi endale selle raha saama. Samal ajal on kaduma läinud rokkar Johnny Quid, kes peaks olema surnud ning samas üksik meelelahutust taga otsiv raamatupidajanna otsib endale lõbu valedest kohtadest. Vene maffa püüab samuti jalga kinnisvara ukse vahele saada ning õige pea iga tegu ja vale otsus on seotud omavahel kõvemini kui keegi oskaks arvata.
Juba algustiitrid oli küllaltki meeldejäävad. CCPlaza kõlarid olid jällegi täistuuridel töös, aga seekord oli see just õnnistuseks, sest algustiitrid koos meeldiva muusikaga osutusid üsnagi efektsed. Näitlejaansambel oli vägagi tasemel-Tom Wilkinson, Mark Strong, Gerard Butler, Idris Elba, Jeremy Pive jne. Eriti hea oli Tom Wilkinson Lenny Cole´i rollis. Juba Batman Begins´is oli näha, et maffiapea rollid sobivad talle kui valatult. Ka RocknRolla´s oli esikohal Wilkinsonile tuttav kõne. Seekord oli temast aga vormitud pidevat sappi sülgav vanamees, kes äri ajades võis jätta meeldiva mulje, aga hiljem autos Archie´ga tuleb tema tõeline loomus välja. The Wild Bunch oli omaette punt. Eriti One-Two pidev kiire kõne ja miimika. Johnny Quid oli enda arvates Jumal ise - The Real RocknRolla. Tema tegudele pidevas vastuolus filosoofia tundus küll tark, aga ise pärast tarka ja võib olla ka õpetlikku juttu suundus tegema otse vastupidist. Ühesõnaga iga järgnev tegelane oli värvikam kui eelmine. Tegelastevaheline dialoog oli sama värvikas kui tegelased ise. Kogu filmi seisis mul irve näol olles valmis iga hetk naerma hakkama.
Kaameratöö andis sellele stiilsele krimikomöödiale vägagi suurt efekti juurde. Näiteks võiks tuua lähivõtted tegelaste rääkimise ajal või rongirööbastel toimunud tagaajamine, mis oli kindlasti filmi üks stiilsemaid ning samas koomilisemaid kohti. Põnev oli jälgida kuidas üks või teine tegu oli tegelastega lähedalt seotud, kuid tegelased seda ise ei teadnud ning mõni oma seotust teistega ei saanudki teada. Lõpuks siiski kõik liinid lahenesid ja midagi arusaamatut õhku rippuma ei jäänud. Kogu film oli üsnagi koomiline ning samas ka veidi julm. Kui oled harjunud nägema tõsist maffiabossi tegutsemas, siis RocknRolla pakub samuti tõsist, kuid samas ka ebatavalist liiki maffiabossi, kelle tekst ja teod on koomilisemad ja hirmutavamad kui oleks osanud loota. Wilkinson oli lihtsalt võrratu ning sama ütleks kogu filmi kohta. Ka lõpuga jäin rahule, kuna see leidis suhteliselt ootamatu lahenduse. Olin rahul ka filmi pikkusega, sest ei oleks tahtnud seda kõike ei vähem ega rohkem näha. Kui tõesti tuleb triloogia, siis vaataks meeleldi.
Värvikad tegelased, pingeline tegevustik ning võrratud omavahelised dialoogid.
Who Is The Real RocknRolla?
8,5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar