Dark Water 2005

Lavastaja: Walter Salles

Osades: Jennifer Connelly, John C. Reilly, Pete Postlethwaite, Tim Roth jne.

Oman Dark Wateri DVD ja nüüd vaatasin kolmandat korda üle. Peaks ikkagi tõdema, et Dark Water on koos The Ring´iga vägagi õnnestunud remake. Mõlema puhul olen originaali näinud ja ikkagi meeldib mulle USA versioone rohkem vaadata. Mõlemas filmis on kaks eriti head naisnäitlejat ja Verbinski ning Salles on suutnud mõlema puhul teatava õhustiku õnnestunult paika seada ja tulemuseks ongi mõnusalt kõhedad õudusfilmid.

Dahlia Williams koos oma tütre Ceciliaga on ostnud just endale uue korteri, mis ei hiilga jsut puhtuse poole pealt ja pealekauba hakkab tütre toas lagi tilkuma. Samal ajal peab Dahlia toime tulema lahutusega, mis mõjub naisele üpriski kurnavalt. Suures kortermaja on aga midagi valesti, sest pidevalt tilkuv lagi ei kao isegi mitme paranduse järel ning ülevalt korteris on kuulda lapse mängimist, kuigi mingit last pole seal juba kaua aega elanud. Asjad hakkavad muutuma veelgi imelikumaks, kui Cecilial tekib väljamõeldud sõber, kes ei pruugigi just "väljamõeldud" olla.

Mitte et ma originaali maha teeks, aga USA versioon suutis endas rõhuvat kõhedust edukaltüleval  hoida. Originaal minu jaoks seda ei suutnud teha ja film muutus kohati igavaks. 

Dark Water ei ole tavaline õudusfilm, sest see ei ole ehmatuskohtadega üles ehitatud. Pigem keskendub film üha rohkem esile kerkiva kõheduse ja masendusega. Alustades kõheda kortermajaga ja lõpetades tilkuva laega, mis omab filmis päris suurt tähtsust. Esimene pool filmist keskendubki just Dahliale ja tema närvesöövale lahutusprotsessile. Connelly suutis Dahlia rolli reaalselt välja mängida ning ma hakkasin tahest tahtmata Dahliale kaasa tundma. Üldse on Connelly üks väga hea draamanäitleja. Tema roll siin meenutas isegi House Of Sand And Fogi osatäitmist. Suurt tähtsust omasid ka majahoidja ja korterit müünud mees ehk John C. Reilly Mr. Murrayna, kelle lõputu silmakirjalik loba hakkas heas mõttes pinda käima. Majahoidjana astus üles Pete Postlethwhaite, kes oli parajalt veider omas mahlas. Postlethwaiti olen ma nii mõneski filmis näinud, aga kunagi ei mäleta ma ta nime, aga alati jääb mulle ta nägu meelde. Siingi sobis ta kummalist majahoidjat Veecki kehastama ning ta tundus hirmutavam kui maja või korter ise.

Mõne jaoks võib Dark Water olla igav ja üldse väga aeglane, aga mulle just meeldiski näha draamaosa rohkem kui õudust ennast. Ja eriti just Connelly pärast, sest ta mängis ahastavat ema julgelt välja. Muusikal oli kogu õhustiku loomisel oluline osa, sest näiteks Dahlia pidevaid peavalusid ja üha süvenevat stressi tilkuva laega korteris toodi välja vaikse, kuid pinget kasvama paneva heliribaga.  Tegelikult ongi vale öelda, et tegemist on õudukaga. Mina pigem ütleks, et Dark Water on täpsemini öeldes õudusdraama ja just draama omas filmis suurimat rolli ning sealhulgas ka visuaalne pool, mis oli hallikastume ning aitas kõheduse tekitamisele väga palju kaasa. Dark Water jääb küll alla The Ringile, aga omanäolisuse poolest on see kindlasti väärt vaatamine. Kusjuures Dark Water ei olnudki nii etteaimatav kui ma kunagi arvasin, sest esikohale on seatud inimlikud probleemid ja alles hiljem tuleb esile huvitav lõpp ning filmi enda draamale omane vorm korvab igasuguse etteaimatavuse. Väike uurimustöö kummitava tüdruku kohta oli küll juba ette teada, aga õnneks lõpp seda ei olnud.

Kaasahaarav ning kurvavõitu õudusfilm, mis ei ole üldsegi selline, mida iga päev näha saab.

7/10