Alien 1979

Lavastaja: Ridley Scott

Osades: Sigourney weaver, Ian Holm, Tom Skerrit, John Hurt jne.

Iga kord kui kõrvu satub sõna alien või lihtsalt ja emakeelselt tulnukas, siis silme ette ilmub pea alati 1979. aastal loodud perfektne eluvorm, kes ilutses Ridley Scotti ulmefilmis Alien. Ei mäletagi enam täpselt, millal ma Alieni esmakordselt nägin, aga arvatavasti olin siis veel päris pisike põnn. Väiksena vaatasin meeleldi õudusfilme olenemata sellest, et pärast oli raske õhtupimeduses magama minna. Alieni puhul meeldis mulle kaks asja: rõhuv moto "in space no one can hear you scream" ja tulnuka meisterlik välimus. Tulnuka sünnist alates on palju muutnud, aga Alien on siiani säilunud kui tõeline meistriteos.

Kaugemas tulevikus satub kaevanduslaev Nostromo hädasignaali peale ja otsustatakse vastavalt reeglitele sellele ka reageerida. Üksikule planeedile jõudes leiab meeskond eest tundmatu päritoluga kosmoselaeva, mis on arvatavasti läbinud hädamaandumise. Laevas ringi liikudes satub üks meeskonnaliige kummalise muna otsa, milles väljub väikesemõõduline elukas ja kinnitab end mehe näo külge. Tagasi emalaeva jõudes elukas vabastab mehe, aga seda ainult ajutiselt, sest Nostromo meeskonnal pole õrna aimugi, mille see pealtnäha parasiitlik olend endaga kaasa tõi. Õige pea peab kogu meeskod võitlema oma elu eest, sest laeva on sattunud täiuslik kiskja.

Midagi väga maagilist peidavad endas vanemat sorti ja filmiklassikasse kuuluvad filmid. Vaadates Alieni algustiitreid, tulevad koheselt meelde igasugused ulmefilmid, millesse on segatud ka parasjagu õudust. Mitte ükski neist pole mind siiani niimoodi liigutanud nagu seda tegi Alien ja ühtlasi ka kogu filmiseeria. Alieni parimaks iseloomuomaduseks on aeglase tempo kruvimine ja üldine ülesehitus. Avarad vaated lõputule maailmaruumile, milles liugleb kaevanduslaev Nostromo, mida ootab ees halastamatu vaenlane. Täielik nostalgialaine paiskus näkku kui esimest korda ilmus ekraanile Sigourney Weaver. Naine, kelle malbe olek muutub iga osaga aina minimaalsemaks, kuni Ellen Ripleyst saab totaalne "ass kicking" peategelane. Kui ta ei pelga imekena lõustaga tulnukaid, siis ei karda ta mitte midagi. Aga alguses on kõik hoopis teisiti. Väsinud ja vähese palga eest rügavad meeskonnaliikmed nõuavad kodu suunas edasi liikumist, aga laeva omava kompanii reeglid on vastuvaidlematud. Tuleb kuuletuda ja uurida järgi, mis järgi uurimist paistab nõudvat. Erinevalt meelestatud meeskonnaliikmed loovad huvitava ja mitmekülgse seltskonna, kelle eripärad ei ole üldsegi labased ega rumalad. Just need kaks viimatinimetatud omadust kipuvad osa võtma iga teises seltskonnale rõhutatud filmis. Seetõttu muutuvad tegelased ebasümpaatseteks ja seega puudub ka kaastunne, kui graatsiline kütt süvakosmosest mõne neist oma käte vahele võtab ja pisikese suukesega kolba puruks peksab. On olemas jutukas mustanahaline ja temaga pidevalt suhtlev viltuse näoga mehaanik, kelle meelisvastus igale küsimusele ja ettepanekule on "right". Nagu üks dialoog Ripley ja tolle mehaaniku Bretti vahel. Ripley: "Whenever he says anything, you say "right". Brett, you know that?" Brett: "Right." Vestlused, mis on humoorikad ja elavad hingestavad tegelasi ja nende tegemisi kriisiolukordades. Kahtlemata peab tunnistama, et Ripley on üks ja ainus, kellele saab tõesti ülima innuga kaasa elada. Mis siis, et enamus meeskonnast langeb, aga vähemalt seisab tulnuka missiooni ees üks naine ja temaks on leegiheitjaga hämarates koridorides jooksev Ellen Ripley. Tegelased on paigas ja igaühel on oma roll. Keegi ei ole ülearune ja mõttetu. Küsimusi hakkas tekitama tundmatu laeva päritolu. Selgelt oli näha, et tegemist ei olnud üldsegi inimeste kätetööga. Võib olla sellest samast laevast algabki Scotti plaanitav eellugu. Võimalik, aga kes seda ikka teab? Võimalusi on mitmeid ja eks Scott juba oskab valida midagi asjalikku.

Märkimisväärseks saavutuseks võib lugeda ka Nostromo ehitust ja väljanägemist. Tollal olid ulmefilmid ikkagi kõrges hinnas. Neid tekkis aina juurde ja Alien ei ole uuendusliku ulme vallas mitte mingi erand. Alien pakub suurejoonelisust ja peidetud õudust, mida võikski ju ulmefilmidelt oodata. Kui sa rändad maailmaruumis, siis on võimalik kohata äärmiselt ohtlikku eluvormi. Ärakasutatud moto "In space no one can hear you scream" paneb end antud filmis niivõrd võimekalt maksma, et paneb kohe imestama, kuidas ei suudeta enam õudust luua nii nagu vanasti. Keegi karjub hüsteeriliselt ja ongi nn. õudusmoment läbi ja asi sellega piirdubki. Vastasseis inimese ja tulnuka vahel kruvib pingeid jõudumööda üles. Iga tapetud kaaslasega süveneb hirm tundmatu küti ees. Ei oska ennustada, millal või kust elukas otsustab rünnata. Tulnuka välimus on siiani muljetavaldav. Keerukalt koostatud kehakuju ja eelkõige pea ning nägu on tõelised vaatamisväärsused. Imekspandav, et peale Predatori filmides säranud intelligentse tulnuka ei ole lagedale tuldud ühegi teise harukordselt julma välimusega elukaga. Pidevalt tossu täis kosmoselaev on vast kõige sobilikum pesitsusala kavalale kiskjale ja tema ohvritele. Kiskjast rääkides, siis ma leian, et tulnukaga käidi väga leidlikult ümber. Tapjat sisaldavate filmide puhul on üpriski tavaline, et ta pesitseb põõsastes ja varjab end, aga monstrumitelt oodetakse alati, et nad näitaksid end täies hiilguses. Alieni tulnukat näeb pealaest jalatallasi alles päris filmi lõpus. Lisaks uskumatult hiilgava olendi loomisele tekitas Alieni seeria vahest kõige traagilisema saatusega kangelanna. Sigourney Weaveri osatäitmised läksid iga osaga aina etemaks, kuid mööda ei saa vaadata ka pidevast arengust, mida ta iga uue peatükiga läbis. Niivõrd ikoonilist tegelast ei olegi enam suudetud luua. Alien 3-es oli Ripleyst saanud hoopis teist masti inimene ja sama on ka Alien 4-ga. Tulles tagasi õuduse juurde, siis mulle endale meeldis väga lõpvaatus, kui Ripley jooksis ettevaatlikult mööda auru täis koridore teadmata tulnuka asukohast ja tema enda ellujäämisvõimalustest. Peaaegu dialoogitu/monoloogitu finaal oli perfektne viis loomaks tõeliselt õõvastava ja üksindust tekitava õhkkonna. Lõpuks veel kurblik ja samas efektne võitlus päästelaevas ja oligi valmis film, mis liigutas mind kõikvõimalikul moel.

Final report of the commercial starship Nostromo, third officer reporting. The other members of the crew, Kane, Lambert, Parker, Brett, Ash and Captain Dallas, are dead. Cargo and ship destroyed. I should reach the frontier in about six weeks. With a little luck, the network will pick me up. This is Ripley, last survivor of the Nostromo, signing off.

10/10