laupäev, 7. november 2009

Aliens 1986

Lavastaja: James Cameron
Osades: Sigourney Weaver, Bill Paxton, Michael Biehn, Lance Henriksen jne.

Kui võrrelda Ridley Scotti aeglast esmast kohtingut hirmuäratava tulnuka ja Ellen Ripleyga James Cameroni "action packed" järge, siis palju ei saagi ühiseid jooni tõmmata. On see halb? Muidugi mitte. Erinev? Jah, vägagi. Meeldiv? Hell yes!!
Ellen Ripley on 57 aastat veetnud külmutatuna ja alles niivõrd paljude aastate möödudes leitakse ta kompanii Weyland Yutani poolt üles ja hakatakse pärima juhtunu kohta, mis on juba ammune minevik. Ripley saab teada, et planeet, kus Nostromo võttis peale tulnukeluvormi, on olnud asustatud juba mitukümmend aastat ja siiani ei ole olnud mingit märkigi vaenulikest tulnukatest. Aga kui kaob side sealse kolooniaga, siis kompanii palub just Ripleyt, et ta suunduks koos hambuni relvastatud sõduritega kolooniasse ja aitaks tuvastada võimaliku ohtu. Tulnuka vastu ei aita aga mitte ükski relv.
Kui Scott tutvustas võigast tulnukat ainsuses, siis Cameron tutvustab seda sama olevust mitmuses ja samas arendab veelgi paremini edasi Ripley traagilist lugu, mis põimub vahetpidamata saatusliku elukaga. Olles veetnud päästelaeva külmutuskambris ligi 57 aastat avastab Ripley, et tulnuka leiukohta on rajatud koloonia ja siiani pole olnud mitte mingit muret. Ripley on kaotanud kõik, mis tal pool eluaega tagasi veel oli. Ta tütar on surnud vanadusse ja Maal ei oota teda enam mitte keegi. Ellujäämine üleelatud õudusest ei andnud positiivseid tulemusi. Weyland Yutani naerab Ripely tulnuka loo välja ja katkestab naise tööloa. Kõik on tema jaoks läbi. Ripley ainsaks kaaslaseks on jäänud oranž kassivolask Jonesi. Kõik muutub, kui Ripley kartus saab tõeks. Kaob side kolooniaga ja keegi tea mitte midagi, mis seal planeedil küll võis juhtuda. Ja seejärel teatud olude sunnil nõustubki Ripley uuesti kohtuma kardetud olendiga. Aliens on mitmuses väga hea põhjusega. See on sellepärast, et Cameroni käe all ilmub ekraanile rohkem tulnukaid, kui loota oleks osanudki. Alien kasutas olendi kaunist välimust õudukale omasel meetodil, aga Aliens toob nad kõik korraga ekraanile ja samal ajal ilmuvad välja kõik need tulnuka eripärad, mis olid meeldejäävad esimeses filmis. Selles pole kahtluski, et Cameron sai hakkama Alienile võrdväärse meistriteosega. Suured erinevused pärsivad antud järeldust, aga üldjoontes on tegemist filmiga, "what will rock your world". Tuuakse tagasi mütoloogia, mis lõppes esimeses osas ja veelgi enam, tuuakse sisse tuntav võrdlus inimese ja tulnuka võimete vahel. Ripley reisib koos ülbete sõduritega, kes on igal võimalikul moel enda arust kõike näinud ja tapnud. See muutub kiiresti, kui nad lähevad oma esimesele kohtingule neid ärevuses ootavate tulnukatega. Erinevalt Scotti lavastajatööst, hakkasid Aliensis osad tegelased vaikselt närve sööma. Mitte sõna otseses mõttes, sest ma arvan, et kõnealune isik, kelleks on ei keegi muu kui Bill Paxton, on igati rõõmus ja leidlik vaheldus tõsisele meeleolule, mida toodavad üdini relvastatud musklis ja vägagi enesekindlad sõdurid. Isegi Ripleyle vaadatakse otsa ülevalt alla. Aliens toob lagedale andeka lisa, milleks on sonar, et tabada liikumist. Pidev piiksumine ja tühi koridor ajab närvi ja veel eriti siis, kui oled kindel, et sonar ei valeta.
Rühm liikmed langevad nagu sõdurid kuulirahe ette sattudes. Tulnukate koloonia oli imetlusväärne. Eriti sel silmapilgul kui lagedelt, põrandalt ja seintelt hakkasid seni liikumatult püsinud raevunud tulnukad usinalt hävitustööd tegema. Kiire põgenemine ning nõutu ja abitu sajatamine oli järgmise paarikümne minuti saatjaks. Ripley teab, millega tegu ja hirm hoiab juba iseend vaos. 70 perekonda ja vähemalt pooled neist läksid munade ette "näokallistajatega" tutvuma. Alles jäi ainult väike tüdruk, kellel tekkis Ripleyga kohene side. Kinematograafia on võrreldes Alieniga täpselt sama. Ulmeline pool hiilgab isegi veel paremini. Saab näha kosmoselende, huvitavat soomukit ja lisaks veel ka kaubalaadijaid, mis neenutavad paljuski mitmes filmis kasutusel olnud mechasid. Need kõik poleks nii väga erilised, kui film poleks valminud 1986. aastal. Ka seekord on uues seltskonnas olemas android, kellena astub ekraanile Lance Henriksen. Androidide saatus kahes esimeses filmis ei olnud teps mitte roosiline, aga kahju oli alles Henrikseni kehastatud androidist. Aliens pakub lisaks lugematule arvule tulnukatele äratundmisrõõmu Michael Biehni näol ja kogukat kuningannat, kes hoolib oma lapsukestest võib olla isegi liiga palju. Tulnukate paljunemine on üsna huvitav tsükkel. On olemas kuninganna, kes muneb kookoneid "näokallistajatega", siis tulevad mängu sõdurtulnukad, kes valvavad mune ja hävitavad kõike, mis julgeb veel liikuda. Alien 3 esitas veel ühe variandi tulnukate arengust, aga sellest juba vastavas postituses. Nagu Alieni puhulgi sisaldas Aliens endas midagi maagilist, oli see siis nostalgia või midagi muud, aga seda filmi vaadates tundsin end hästi, ikka väga hästi. Enesetunne tõusis ja tõusis ning olingi kandunud hoopis teise maailma. Maailma, kuhu kuuluvad tulnukad, Weyland Yutani ja Ripley. Aliensi ülesehitust võiks õigupoolest võrrelda Alieni omaga. Mis siis, et tempo ja peaaegu et kõik muu on totaalselt erinev, aga põhimõtteline sarnasus on siiski olemas, eriti veel tempo koha pealt. Ripley enesekehtestamine ja lõplik vastasseis kuningannaga on filmi lõppvaatuseks ja sarnaselt Alienile lendab seekordki jõletis kosmosesse. Teine peatükk lõppeb jällegi turvatundega ja rahuloluga. Kõik on pääsenud. Pääsenud, et jõuda Alien 3-e.
Julge, vaheldusrikas, hirmuäratav ning läbi ja lõhki suurepärane teekond koos Ellen Ripleyga läbi tulnukaid täis koloonia.
10/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar