Lavastaja: James Mangold
Osades: John Cusack, Amanda Peet, Ray Liotta jne.
Mõni päev tagasi lubas TV 3 taas mälu turgutada ja kunagi VHS-i pealt nähtud film sai hoopis uued mõõtmed. Minu suureks õnneks ei mäletanud ma peamist pööret, sest muidu oleks elamus seepärast nõrgem olnud. Aga isegi kui tulemus on ette teada, siis saab ikkagi filmi õhinal jälgida, sest Identity pakub kenas koguses mõtlemisainet nii finaalist kui ka kõigest sellele eelnenust. Põhjus on lihtne: lõpus aset leidnud vägagi määrav sisupööre muutis kogu filmi.Juhuste kokkulangemisel satuvad 10 võõrast üksikusse Nevada motelli. Parasjagu möllab võimas torm ja mitte keegi ei suuda omal jõul lahkuda. Kümne hulka kuulub ka politseinik, kes transpordib eriti ohtlikku kurjategijat. Õige pea hakkavad inimesed üksteise järel surema ja keegi ei tea, kes on mõrvade taga. Samal ajal ootab vaimselt äärmiselt ebastabiilne Malcolm Rivers surmanuhtlust 6 mõrva eest, mida ta ei ole üles tunnistanud. Kõik on kõigega seotud ja vastupidi.Žanrilt peaks tegemist olema slasheri mõjutustega trilleriga, sest päris õudukas oleks vale öelda. Kuigi jällegi omas film endas ka pisut tuntavat õudustunnetust. Filmi suurim pluss oli John Cusack, kes on minu kauaaegne lemmiknäitleja. Igas filmis suudab ta olla ja tegutseda just nagu valatult ning isegi kui film on kehv, siis temas ikka pettuma ei pea. Identity algas inimeste kokkukorjamisega ja näitas täpselt ära, kuidas iga mees, naine või laps motelli jõudsid. Igaühel oli oma lugu ja alati mitte õnnelik vihma käest räästa alla jõudmine. Ühe mehe naine jäi tugeva vihma käes olles auto alla ja allaajajaks oli Cusacki tegelane Ed. Naine toimetati lähimasse motelli, kuid vihm ei andnud järgi ja nii tilkusid kohale ülejäänud inimesed. Kokku oli neid 10 ja nende hulgas ka motelli veidravõitu juhataja. Suurimat rolli kandis niiöelda sajandi suurim torm, mis möllas pilkases pimeduses pea kogu filmi kestvusaja. See kõik oli muidugi tapatöö võimendamise jaoks, et muuta üksik motell pimeduses mõjuvamaks nii vaatajale kui ka tegelastele.
Tegelased olid küllaltki stereotüüpsed kui välja arvata ainult Cusack, politseinik ja motelli juhataja, kelle sealne kohalolek oli hiljem hoopis teistsuguse taustaga.Võõrad jõudsid motelli ja siis järsku hakkasid nad surema. Vihjed just palju ei antud ja peamine kahtlusalune ellimineeriti päris kiiresti. Kes ikka tapab, kui mitte transporditav vang? Aga võta näpust. Hetk, kui vang põgenes ja hüljatud hoone aknast välja vaatas, muutis kõike. Midagi selgemaks ei läinud, aga üha suuremad kahtlused hakkasid juba tekkima, sest nüüd sai mõistuse avada ja hakata juurdlema filmi edasise kulgemise üle. Kui alguses vaatad, et tegemist on küllaltki tavalise "keegi tapab kottpimeduses närvilisi inimesi" stiilis filmiga, siis pärast vangi põgenemist muutub see õrn arusaam imekiiresti ja alles siis saavutab film õige tempo, sest siis ei oska mitte midagi ette ennustada. Cusack oli vast kõige visama ja selgema loogikaga tegelane, kuid just temaga seostus filmi alustala, mis muutis tundmatuseni kogu olemasoleva sündmustiku. Üks selge vihje oli juba päris alguses, aga see on midagi sellist, mida lihtsalt ei saa isegi mitte spoilerikirjas mainida, sest uudishimulikud alati piiluvad ja nii nad rikuvad elamuse täielikult ära. Ja see film kohe nõuab puhast lehte!
Teiste hulgas lõid kaasa ka alati kenake Amanda Peet ja alati asjalik Ray Liotta. Peet kehastas lõbunaist, kes püüdis varastatud(?) rahaga jõuda Floridasse ja seal elada rahulikku elu. Liotta oli aga politseiniku rollis, kelle ülesandeks oli valvata julma mõrvarit. Mõnus petlik algus uinutas valvsust päris kiiresti ja alles pärast Cusacki tegelase avastust mõistsin, et tegemist ei ole ja ega saagi olema tavalise filmiga. Kuigi juba enne seda oli teatavad kahtlused, sest iga mõrv ja nende tagamaad muutusid järjest üha segasemaks ja ebaloogilisemaks. Film ei omanud nagu kindlat stsenaariumit, sest iga mõrv tundus olevat puudulik. Selles peituski asja võlu. Kõik oli kindlalt paigas ja puudused olid ilmselgelt tahtlikud, aga sellest sai aru alles lõppvaatuses. Kaval film. Ei olegi nagu midagi muud öelda. Stereotüübid muutusid ajapikku omaenda vastanditeks ja asjalood muutusid iga mööduva mõrvaga aina imelikumaks.
SPOILERI SEKTSIOON: Ärge edasi Jumala eest lugege. Malcolm Riversi sissetoomine oli vist üks geniaalsemaid sisupöördeid, mida ma olen filmides näinud. Kõik, mis toimus, ei olnud tegelikult olemas ja kassi-hiire mäng mitmete erinevate isiksuste vahel oli samuti vägagi leidlik idee. SPOLERID SAID NÜÜD LÄBI.
Isegi kui lõpus välja ilmunud tõsiasi on värskelt omaks võetud, siis ei lahtu pinge hetkekski. Kummaline oli küll toimuvat jälgida, aga samas sai näha ja kuulda ebatavalist lahendust filmile, mille idee seisnes üksikisiku mõistuses. Cusack säras nagu alati ja ka ülejäänutel tuntud ja mitte nii väga tuntud nägudel polnud häda midagi. Kõik nad loksusid omale kohale ja igaüks oli vaatamata oma vähesele ekraaniajale kindla rolliga. Enne suurt ilmutust püüdsid meeleheitel inimesed leida mingit lahedust veidravõitu mõrvadele. Mehed ja naised hakkasid üksteiselt ühiseid jooni otsima ja neid oli üllatavalt palju. Just võtmed olid olulisel kohal, kuigi esialgu ei saa sellest aru, aga hiljem, kui üks teatud arst selgitab ühte teatud ravikuuri, siis hakkab asi selginema nagu taevas pärast ränka tormi. Film toimis oma tempokusega suurepäraselt, sest James Mangoldil õnnestus kergitada loori ainult vähehaaval ja eks sellise idee puhul ei saagi teisiti käituda.Idee, mis jahmatas ja vastav tempo, mis oli petlik ja üllatav. Võib olla tegelased oleksid võinud olla rohkem isikupärasemad, aga siiski suutis film panna räigelt kulmu kortsutama, sest selliseid üllatusi naljalt igast filmist ei leia.
9/10
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar