P2 2007

Lavastaja: Franck Khalfoun

Osades: Wes Bentley, Rachel Nichols jne.

Viimasel ajal pole just palju slasheri stiilis filme vaadanud ja nüüd sattusingi P2 nime kandva teose peale. Olin filmi DVD-d päris tihti müügis näinud ja kunagi sai ka poole silmaga trailerit nähtud, aga erilist vaatamishimu ei tekkinud. Aga võtsin siiski kätte ja lootsin head ja paremat. Tänapäeva slasherid on kõik ühesuguse skeemiga ja seega ka täiesti pingevabad, aga P2 juures oli mingi kindel võlu, mis hoidis vaatamata nõrgavõitu stsenaariumile pinget õhus.

Töönarkomaan Angela suundub jõuluõhtul maaalusesse parklasse, et jõuda oma pere juurde, aga õnnetuseks otsustab auto üles öelda, kuid see pole aga kõik. Üksildane öövalvur osutub maniakiks, kelle esialgne abivalmidus asendub psühhopaadi ettearvamatusega. Inimtühjas parklas ei kuule keegi naise karjeid ja nüüd on tema ülesanne leida viis, kuidas hullu kütkeist pääseda.

Algas nagu iga tavaline samalaadne filmike. Naine jääb ületunde tegema ja avastab üllatusega, et auto ei lähe käima. Siis ilmub välja sõbraliku näoga parkla valvur ja juhatab mureliku naise fuajeesse. Olles enesega rahul ootab naine taksot, aga auto saabumisel on maja uksed kinni ja välja ei pääse mitte kuskilt. Siit hakkabki peale kindla rütmiga maniakile omane taktika. Kustutame lambid ja püüame naise lõksu ning siis avaldub üksildase mehe fantaasia, et ta tunneb oma arust naist väga hästi ja hakkab naise ahastust tähele panemata temaga kummalist niiöelda suhet arendama. Ühesõnaga oli algus väga tavaline, aga film muutus põnevamaks kui valvuri putkas aset leidnud psühholoogilise alatooniga vestlus lõpuks läbi sai ja naine hakkas mööda pimedat mitmekorrulist parklat elu eest põgenema ning samal ajal kostus tema selja tagant austaja Thomase rahustav hääl. Pinge hakkas mingil määral arenema paremuse poole ning edasine oli täiesti vaadatav. Tasase hullumeelse Thomase rollis oli Wes Bentley, kelle sooritus oli üsna hea kui arvestada täiesti etteaimatava käitumisega naispeategelast ja üldse kogu filmi arengut lõpu suunas. Kõige kummalisem asjaolu oli see, et näitlejanna Rachel Nichols oli väga sarnane Jodie Fosterile. Alati kui DVD karpi poes märkasin, siis sähvatas peas Fosteri nimi. Mõne kindla nurga pealt oligi ta suhteliselt sarnane, aga väline sarnasus hea näitlejaga ei näita veel sama head näitlejavõimekust. Nichols jooksis pea kuklas ringi ja karjus nagu oodata oskasingi.

Jälitustöö Thomase poolt oli siiski päris jälgitav ja mulle meelepärane, aga samas kadus liigse Thomase olemuse paljastamisega igasugune salapära. Mehe roll ei üllatanudki ja jäi samasuguseks lõputiitriteni. Mõned verised kohad olid ka olemas, kuigi nende vähesus oli imelik, sest stsenaristiks olev Alexandre Aja varasemad tööd tilguvad alatihti verest ja soolikatest. Thomasel oli ustav koer nimega Rocky, kelle roll muutus tähtsamaks alles enne kutsude paradiisi minekut. Nichols oli vaatamata Jodie Fosteri sarnasusele üsnagi ebasümpaatne. Kordagi ei tundnud ma talle kaasa ja eks põhjus peitus tegelikult tema nõrgas rollisoorituses. Ta oli väga stereotüüpne nagu kogu filmgi. Pastaka silma jõudmine üllatas mõneti, aga see oli ka üks väga vähestest kohtadest, mis erinesid kuidagi etteaimatavast sisust. Thomase lõpp ei olnud mulle meelepärane, sest see meetod oli liiga lihtlabane. Mis siis veel? Muusika oli filmi parim külg. Kui sisu oli igavavõitu, siis taustamuusika oli üle prahi. Tuleb välja, et muusika üllatas rohkem kui Aja kirjutatud stsenaarium. Kahtlane, väga kahtlane.

Heatasemelise trilleri mõõdu andis P2 enam-vähem välja, sest filmi suutis päästa Wes Bentley suhteliselt hea näitlejatöö, pimedad koridorid ja mõnus muusika.

5,5/10