Up 2009

Lavastaja: Pete Docter, Bob Peterson
Hääled: Edward Asner, Cristhopher Plummer, Jordan Nagai jne.

Pixar on end tõestanud juba mitmeid ja mitmeid kordi. Eelmise aasta kiidetuim animatsioon oli kahtlemata Wall-E, mis mulle meeletult meeldis. Kohe pärast Oscarite jagamist oli juba kuulda uuest teosest, mis võib olla samamoodi puudutab inimeste südameid nagu seda tegi väga armas prügikoristusrobot. Up-i suhtes jäin ma kahevahele, sest vana mehe suur seiklus tõesti puges hinge, aga samas ei pakkunud Up niivõrd palju uut ja huvitavat nagu seda tegi Wall-E. Kuid ma arvan, et täiesti õige oleks siiski öelda: "Pixar tegi seda jälle!"

78 aastane Carl Fredricksen elab oma vanamoodsas maja, kuid samal ajal on tema ümber kõik hakanud muutuma. Tema armastatud naine on lahkunud, aga Carl on peitnud end mitmeteks aastateks oma majja ja mõelnud unistustest, mis oli tal ja ta naisel. See kestab aga päevani kui Carli ähvardab vanadekou. Kogu elu õhupalle müünud Carl otsustab lahkuda suurejoonelise pauguga ja ta otsustab täita oma unistuse eriti iseäralikul moel. Õnneks või kahjuks satub Carli rännakule kaasa väike loodushuviline Russell. Mõlemal on oma lugu, mis vajab pajatamist ja sellel uskumatul teekonnal juhtub nii mõndagi imelist, hirmutavat ja meeldejäävat.

Otsutasin emakeele kasuks ja eks oma osa oli otsustamisel ka 3D-l. Tahtsin ikkagi näha ja kogeda, mida annab 3D animatsioonidele juurde. Eesti keelsetesse animatsioonidesse suhtun ma tavalisel põlglikult, aga Up säras vaatamata dubleeringule. Eesti keel oli täitsa asjalik ja ebamugavustunnet ei pidanudki eriti tundma. Hääled sobisid nagu valatult nii Russellile kui ka Carlile, kuid harjumiseks kulus ka omajagu aega. Lõppude lõpuks olid kõik tegelased oma häältega päris südamelähedaseks saanud. Lugu oli iseenesest päris raskeloomulise algusega, mis tõesti tõmbas seest veidi kortsu. Carli elu tutvustav osa oli peaaegu, et ilma igasuguse dialoogita, mis on jällegi viimasel ajal Pixarile üsnagi omaseks saanud taktika. Carli elu koos Elliega oli ilus, kuid kord lõpeb kõik vähemal või suuremal määral kurvalt. Up puges kenasti hinge oma kurvavõitu alatooniga, kuid ega vaataja ainult nutulaulu näe. Up pakub parajalt eluraskusi, rõõmu lihtsatest asjadest ja suuri seiklusi. Arvan, et Up-i esimene pool oli mulle meelepärasem kui lõpupoole alanud sündmused. Kuid nüüd tagasi vaadates ei tundugi enam üha rohkem seikluslikuks pööranud Up nii väga vastumeelne olevat. Ega ta just vastukarva käima ei hakanud, aga liigne fantaasiarohkus ja seikluslikus teisendasid härra Fredrickseni eneseleidmise tee hoopis teiseks tulemuseks. Enam-vähem ma ju teadsin, kuidas Up kulgema hakkab. Selles osas üllatusi ei olnud, aga tegelaste rohkus ja nauditav fantaasia pakkus elamusi täie eest. Mina nautisin igat hetke, kuigi ma arvan, et originaalversiooni naudin veel rohkem. Ma olen juba selline inimene, kes ei suuda ega taha näha USA animatsioone eesti keelt puristamas. Siin seda viga ei olnud, aga mõnedes eelmistes Pixari teostes hakkas väga vastu USA väljendite otsetõlge, mis muutis hetkega antud olukorra tobeduse tippsaavutuseks. Õnneks eesti keelt rääkivad animeeritud tegelased seda tobedust seekord ei harrastanud. Ahjaa, 3D unustasin üldse ära. Up-ile ei andnud 3D erilist midagi juurde. Ajaks vabalt ka ilma ära, kuid 3D tunnetuse sain kätte ja see meeldis mulle. Kuid edaspidi olen väga valiv, millist animatsiooni vaadata, sest 90 eeku on ka raha.

Wall-E suutis seest kripeldama panna ja seda suutis ka Up kahel korral. Üks kord oli Fredrickseni tutvustavas algusloos ja teine oli siis kui Russell suundus ise Kevinit päästma ja Carl hakkas järele mõtlema, mida ta teinud on. Õnne ja rõõmu leidus siiski palju, muidu jääb veel minu kirjapandust mulje, et see Up on üks paras nutt ja hala=). Eriti lahe oli Carli lendav maja. Igasugune endine mugavus olemas ja aina tüüri lõuna poole. Miks ka mitte luua just selline meetod, mis paneb kohe kindlasti vaataja mingilgi määral imestama. Russell oli tore põngerjas. Temast ei vormitud häirivat lobamokka, vaid ta oli algusest peale uskumatult abivalmis, sõbralik ja samas häbelik poisiklutt. Pixari vennad oskavad luua tegelasi, kes kajastavad aktuaalseid probleeme ning nii püütakse leida neile lahendus. Seega ei saagi tegemist olla puhta ja lihtsa lastesõbraliku kogupereanimatsiooniga. Vanem rahvas juba näeb ja mõistab, mida ekraani kaudu tahetakse öelda. Rääkiv koer nimega Koer oli oma puise dubleeringuga täpselt selline nagu ma ise kujutaks ette koera, kes oskaks mingi ime läbi rääkida. Teised koerad nii väga ei sümpatiseerunud, sest nad olid liialt klassikaliste pahalaste rolli läinud. Kuulsa seikleja ilmumine ja tema äkiline iseloomumuutus pööras kõik pea peale ja suuremat sorti seiklus hakkaski peale. Enne seda võtsid peategelased rahulikult ja nii sai Carli ning Russelli huviga uuritud ja puuritud. Kujundus poisi juures on muidugi väga kiiduväärt. Pisikesed silmad, aga suur nägu ning lapselikult kähedavõitu hääl. Sam aoli ka Carliga, kelle nõo kujundus oli naelapea pihta. Oli üks koht, mille möödudes olin ma peaaegu naerma puhkemas, sest seda oli raske just Up-st oodata. Nimelt see oli siis kui Carl mõtles, kuidas Russellist lahti saada ja ta kujutas vaimusilmas ühte meetodit, mille tulemus ei olnud just eriti positiivne. Ma vist isegi ühel hetkel turtsusin naerust. Muide, pärle oli veel. Näiteks orava ümber keerlenud nali ja neid oli veel teisigi. Fantaasiat jätkus ja ma jäin rahule, kuid küllaltki pingevaba teekond ning liigne lapsemeelne ja seiklusrikas lõpplahendus maandas kõrget hinnet 1,5 palli võrra, mis iseenesest ei olegi ju nii halb hinne. Hea meelega topiks Up-ile kohe 9 hindeks, aga eks natuke tasub viriseda ka. Muidugi leidsin kah filmi, mille kallal nokkida. Õige pea püüan ka inglise keeles Up-i näha.

Aasta parim animatsioon oleks veel vara öelda, aga pakutud elamus annab kohe kindlasti nominatsiooni. Igati tasemel teos Pixarilt, aga arengult oli Wall-E andekam, kuid ei maksa mu juttu tõsiselt võtta. Up on väga viis.
8,5/10