Dune 1984

Lavastaja: David Lynch

Osades: Kyle MacLachlan, Sting, Brad Dourif jne.

Mina näiteks ei teadnud, et haruldaselt huvitav lavastaja David Lynch on ka ulme vallas kätt proovinud. DVD karpi vaadates ei osanud ma teda sealt leida, aga võta näpust. Frank Herberti novelli põhjal valminud Dune oli mu kõrvu jõudnud juba hulga varem, aga mitte kunagi varem tänu filmile, vaid hoopis tänu mängudele. Pole küll proovinud, kullavaramu nimekirjas on Dune`i mäng pea alati olemas. Lynch saigi määravaks, et näha ja kuulda seda vaimuüllitist. Valmimisaastaks 1984 ja film oli teostuselt täiesti tasemel, aga midagi jäi nagu puudu.

Väga kauges tulevikus aastal 10191 kaevandatakse Arrakise ehk Dune`i nime kandvalt planeedilt universumi nõutavamat maavara. Selle omamise eest rivaalitsevad Atreide ja Harkonnenite perekonnad. Kui Harkonnenid mõrvavad Atreide perekonnapea, siis tema poeg Paul ja ema põgenevad hüljatuna näiva Dune lõputusse kõrbesse, mida valitsevad freemenid ja saladuslikud hiigelolendid. Vana ettekuulutuse esimene faas hakkab täide minema ja freemenid teavad seda. Viimane lahing on tulemas.

Oma suurejoonelisusega teeb Dune kindlasti silmad ette, kuid siiski ei räägita sellest nii palju kui näiteks Blade Runnerist või üldse Star Warsi saagast. Põhjuses ma ei ole päris kindel, aga mul on omad kahtlused. Dune sisututvustust lugedes olin ma veidi segaduses ja ei osanud ei arvata ega loota midagi. Vaatemängulisus on kindlasti Dune`i võtmesõnu, sest avakosmose vaated, huvitavalt koostatud laevade sisemused ning kõrbeplaneedi uhke üksindus olid tõesti ilusad. Mõningast tuska tekitas aga hoopis sündmustikku kitsendamine. Algas suurejooneliselt, aga taandus üksikisiku võitluseks. Seda ma ei oleks oodanud, kuid ka selles oli oma võlu. Dune`i planeedilt kaevandati maaki, mis oli energiaallikaks kogu kosmosesüsteemis. Selle valitsemise nimel võitlevad Atreided ja Harkonnenid. Paul Atreide rollis sai näha Kyle MacLachlani, keda sai mõnda aega hiljem taas näha Lynchi Twin Peaks`is, kus tal oli peaosa. Ka Dune`s oli ta suhteliselt omapärane, kuid ka samas veidi elutu. Eriefektide ja kõiksuguse tulevikutehnika näitamisega väga ei koonerdatud ja alatasa esitletigi huvitavaid kaitserüüsid, kaitsekilpe peatuspaikade ümber ja kummalise välimusega eluvorme. Pärast isa tapmist pages Paul oma emaga kõrbesse, aga seal ootasid neid filmi kõige huvitavamad tegelased ja nendeks olid hiiglaslikud ussid, kes elutsesid Dune`i laiades kõrbetes. Nende kujutamine oli vaatamata eale üsnagi realistlik ja mina üllatusin meeldivalt kogu aeg, kui üks või teine uss pea liivast välja pistis. Kõige enam üllatas mind aeg, kus kogu tegevus toimus, sest üheski tänapäeva ulmefilmis naljalt aastaarvu 10191 ei kohta. Laevade sisekujundus meenutas prantsuse kuningate ajastu üleliia kaunistatuid hooneid, kus igal pool on sambad ja võimlikult uhked skulptuurid. Oleks oodanud ka suuremamahulist taustalugu, sest veidi häriv oli liiga otsene algus, kui Harkonnenid juba plaanisid Atreide hukku.

Peale usside ja vaatemängulisuse meeldis mulle väga muusika, mis oli igas olukorras isemoodi. Kord kostus mingisugust rokilaadset viisi ja mõnikord oli kuulda ooperi sarnast pala. Muusika oli väga viis ja seda veel eriti lõpus. Esikohal oli jällegi ammukadunud ettekuulutus mehest, kes juhib Dune`i elanikud freemenid taas toiduahela tippu ja nende maavara imevad parasiidid aetakse välja. Üsna süngevõitu tulevikunägemus vormiti Dune`ist enne lõputiitrite tulekut. Film mulle kui omapärase ulmeteosena meeldis, aga miskipärast jäi potentsiaali kasutamine natuke tagasihoidlikuks. Nii mulle vähemalt tundus, kuid üldmulje on siiani hea. Näitlejatööd oli vahel veidi liiga pingutatud, aga eks see olenes ka olukorrast, kuidas ja miks ülepingutamist märkasin. Filmi arengut kõrbelisel planeedil sai huviga jälgitud. Paulist sai freemenide juht ja lõpuks astuti reetjatele ja rõhujatele vastu. Tehniline külg on ainult kiiduväärt, sest kõik, mida siin tehti või kasutati oli reaalse tundega. Eriti tahaks kiita usse, kelle mõõtmed panid mind imestama iga kord kui nad otsustasid end näidata ja finaalis on neil liivaussidel hoopiski suurem roll kui esialgu arvata võis. Salapära lisandus Pauli nägemustega ja usside seosega ihaldatud maavaraga. Harkonnenite üks juht lendas mingis aparaadis ringi ja tüüp oli üldse väga ebameeldiv. Minimaalne segadus tekkis mul seoses selle tulnukaga, kes alguses Harkonneneid külastas. Segadus tuli sellest, et pärast polnud temast jälgegi ja ainult paariks sekundiks näidati teda kuskile sisenemas. Ma ei saanud aru, mis temaga oli, aga ega see filmielamust rikkuma ka ei hakanud. Vahepeal hakkas film ajalises mõttes pikenema, sest toimusid sündmused, mis nõudsid aega. Nii et ikka pikem aeg oli möödas kui freemenid koos Pauliga viimaks jalule tõusid. Ka see lisas filmile eepilisust juurde. Läbi ühe surma ja läbi ühe sünni suudeti Dune`i eest võidelda. Kusjuures, lõpus aset leidnud mees mehe vastu võitlus oli väga sarnane The Chronicles of Riddicki kahevõitlusele filmi lõpus. Arusaadav, kus tänapäeva mõjutused tulevad.

Väga uhke film omapärase fantaasiaga, mis jäi võib olla mõneti tagasihoidlikuks ja liiga isiklikuks, aga Dune on selgelt märkimisväärt ulmeklassika, mis on edukalt ajale vastu puigelnud.

8/10