Lavastaja: Kuo-fu Chen
Osades: David Morse, Tony Leung jne.
David Morse on minu meelest üks mitmetest väga sümpaatsetest näitlejatest. Nüüd mõtlema hakates, siis ma olen nii mõnigi kord ühe või teise näitleja kohta sama öelnud. Aga mida ma teha saan, kui mõni näitleja puhtalt kõnemaneeri või mingi muu pisiasja pärast meeldima hakkab. Morse on juskui nagu tõeline kurva kuju rüütel. Alati on tal teatav nukker ilme näkku kirjutatud ja tema kõnegi on mõnusalt kähe. Arvan, et paljud on midagi sellist tundnud. Double Visioni peale sattusin vist 4 aastat tagasi kui veel VHS-de aeg valitses. Ka mina olin agar videote laenaja ja alatihti oligi just selle filmi trailer VHS-le talletatud. Sealt see huvi tekkiski, aga kuna arvutist polnud tollal halli haisugi, siis unustusse Double Vision kaduski. Alles hiljuti sai DVD muretsetud ja ka päris odavalt. Film on valminud USA, Taiwani ja Hong Kongi koostöös ja seetõttu oli enamus filmist hiina keeles. Unustusest väljunud film oli aga üpriski huvitav vaatemäng salapärase sarimõrvari otsingutest.
FBI agent Kevin Richter kutsutakse nõustajaks Taiwani, kus on toimunud mitmed eriskummalised mõrvad. Koos kohaliku uurija Huang Huo-to`ga asuvad nad julma sarimõrtsuka jälile. Kõigile ohvritele on omane ajust leitud veidrat liiki seen ja aina kummalisemaks muutuvad ka tapmisviisid, mis on pealtnäha loogikavastaselt läbi viidud. Mida lähemale mehed uurimisega jõuavad, seda müstilisemalt hakkab lahenduskäik arenema.
Ei osanud filmist mitte midagi oodata, aga õudussugemete olemasolust olin ma täiesti teadlik. Arvan, et tegevustiku toimumine Taiwanis aitas filmile ainult kaasa, sest muidu oleks tekkinud koheselt eelarvamused ameerikaliku trilleri kohta. Esmalt kiidaks visuaalset stiili, mis oli rõhutatult tume ja sinakas. Jutskui klapiks selline kooslus Taiwanis aset leidva filmiga ideaalselt. Peategelasteks oli uurija Huang, kes seisis lahutuse äärel ja Richter, kelle arusaam sarimõrvari profiili loomisest oli hoopiski teistsugune. Alati ei ole kõik nii nagu paistab. Pinge kruttimine oli osavalt aeglase stardiga, aga mida aeg edasi, seda suurem ja suurem huvi eesseisva lahenduse vastu tekkis. Mõrvad olid pigem paranormaalse iseloomuga, sest mingi tundmatut liiki seen oli kõigi ohvrite ajus elama hakanud ja kõik hukkunud surid just nii nagu ei tohiks. Pilvelõhkujas suri vanem meesterahvas alajahtumise kätte ja seda veel tänu jäisele veele, kuigi vett ega külma polnud hoones ollagi. Umbes sellist rada jätkasid kõik uued mõrvad ja lahendust oma peakolus oli raske vormida, sest näiteks Richteri ja Huangi esmane lahendus oli liiga lihtne ja seega vangutasin alatihti pead, et mis siis järgmiseks peaks juhtuma. Double Vision oli osav segaduse külvamises ja psühholoogilise alatooniga õõva sisse toomises. Morse oli omas mullis nagu alati ja ma ei taha sugugi öelda nagu ta oleks igal pool sarnane. Eks ta natuke ikka sarnaneb, aga oma olekuga on ta mõnus vend pea igas filmis. Olgu ta siis sarimõrtsukas naabermajas või korrumpeerunud võmm vananevat Bruce Willist taga ajamas. Mingi saladuslik omapära on tal igatahes küljes. Antud filmis oli Richteri saatus üsnagi üllatav, sest ma algselt arvasin, et filmi peategelaseks on Morse, aga nagu välja tuli, siis esimeseks ja viimaseks pürgis Tony Leungi poolt kehastatav Huang, kes oli mulle täiesti tundmatu näitleja, kuigi mees on andekas. Antud rollis oli ta alatihti raskete otsuste ees ja piinles mineviku pärast. Eriti meeldis mulle tema perekonna esikohale tõstmine, mis muutis mõrvade uurimise veelgi rohkem isiklikumaks. Eriti lõpus, kui pere traagikat sai mehe piinamiseks hõlpsalt ära kasutada. Viimasel ajal on mulle väga hiina keel meeldima hakanud ja sama on ka filmidega. See pole küll praegu puhas Taiwani toodang, aga siiski midagi sinnapoole. Hiinlaste näitlejavõimekus on sootuks erinevam kui see on näiteks USA näitlejatel. Mitte halvemuse poole, vaid hoopis rohkem isikupärasuse suunas.
Karakteriarendus õnnestus kõige rohkem Huangi seisukohalt, aga ega ka Richter varju jäänud. Ta oli lihtsalt pealiskaudsema karakteriga ja mulle isiklikult meeldis väga Leungi ja Huangi koostöö. Kui mehed jõudsid arvatava allikani, siis avastati kummaline asjaolu. Nimelt leiti väeti noor naine poolsurnuna, kelle minevikku ei saa just roosiliseks lugeda. Veelgi haiglasem oli tõik, et naine oli kaksik ja tema seos kummalise seenega oli veelgi eriskummalisem kui mõrvad ise. Mõningad sisuaugud tekkisid, aga üldmulje jäi siiski omapärase lahendusega oskuslikust trillerist. Aukude all ma mõtlesin mõningast selgitustööd, mida minu meelest vajas leitud naise minevik ja tema sidumine mõrvadega. Filmile kohaselt oleks saanud normaalse tempoga näidata kas pildiliselt või suuliselt erinevate seoste tekkimist nagu mõrvarid, nende teke ja noor naine. Kuigi sama hästi sai seda kõike teha ka oma fantaasiaga ja see tegi jälle elamuse terviklikumaks. Aeglasevõitu uurimistöö oli igati meeldiv ja huvitav, sest kauaoodatud lahendust ei olnudki nii lihtne ära arvata. Tähtis roll oligi sellel samal noorel naisel ja ta oli nii oluline, et ma ei saagi rohkem tema kohta midagi kirjutada. Rikub muidu filmilelamuse ära. Sellel filmil ongi vast kõige tähtsam pinge ja teataval määral ka hirm tundmatu ees. Esmasel vaatamisel võib tekkida isegi veidi segadust ja midagi pole lahti kui õige pea läheb film teistkordseks vaatamiseks. Lahenduskäik omas mõnusat pinget ja lahendus ise oli üllatav ning võiks mainida, et isegi natukene rabav. Seen ja tüdruk olid kaks olulist faktorit, mis muutsid filmi omalaadseks ja õnneks kandis kõik vilja, sest lõppvaatus keeras kõik pea peale ja seen pääses võidule. Double Vision ei olnud just tavalise õnneliku lõpuga sarimõrtsuka tagaajamist kajastav põnevik. Lõpp oma muutlikusega oli pigem mõnusalt mõistusega mängiv ja isegi ka üpriski loogilise arendusega. Mõni võib seda lugeda happy endinguks, aga mulle tundus selline käik täiesti võimalikuna. Spoilerdan ka veidi siis: mõrvade taga seisis tempel ja tüdruku jüngrid, kes lootsid saavutada naise surematuse. Selleks oli vaja läbida kindel arv põrguid ehk sooritada võikaid mõrvu vastavalt kunagise sekti korraldusele. Seen oli ei miski muu kui midagi hallutsinogeeni sarnast, mis võimendas paranormaalsust, kuid mõrvad pandi toime siiski füüsilise isiku poolt. Surematuse poole püüdlev tüdruk oli vaimuhaige ning kelle vaimne seisund oli läinud nii kaugele, et surematus oli tema jaoks vist parim variant. Seenega sai luua illusiooni kõigile, kes tema lähedusse sattusid. Ja spoilerdamine lõppeski ära.
Arukas triller huvitava arengu ja lahendusega. Mõningad augud andsid soovida, aga tervik oli igatahes nauditav.
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar