Harry Potter and the Half-Blood Prince 2009

Lavastaja: David Yates

Osades: Daniel Radcliffe, Emma Watson, Rubert Grint, Tom Felton, Alan Rickman jne.

2001 aastal alanud seeriasse olen ma alati huviga suhtunud. Arvan, et kui ma poleks tollal 1. osa kinno vaatama läinud, siis huvi filmide vastu oleks vähemalt poole väiksem. Raamatutest ma ei hakka rääkimagi, sest mulle isiklikult lähevad kõik 7 raamatut väga korda ja olen valmis seeria isegi uuesti ette võtma. Kuues osa alapealkirjaga Half-Blood Prince oli üle ootuste hea saavutus. Kahtlesin ainult 5. osa raamatutruuduse nõrkuse pärast, aga õnneks pettuma ei pidanudki.

Käes on ärevad ajad ja Voldemorti haare on tugevam kui kunagi varem. Surmasööjad röövivad valimatult inimesi ja terroriseerivad isegi mugude maailma. Harry 6. kooliaasta algab uutlaadi õpingutega. Nimelt hakkab ta koos Dumbledorega uurima Voldemorti minevikku ja leidmist vajab midagi väga tähtsat, mille abil saaks musta võluri peatada.

The Order of the Phoenix oli justkui nagu kiirendatud slide show ja seetõttu jäigi fimist väga lünklik mulje. See on muidugi ainult nende jaoks, kes on raamatuid lugenud, sest tavavaataja jaoks ei muutu midagi. Seega olingi veidi mures, et Segavereline prints võib samasugune tulla, kuid asjad läksid teistmoodi. Siiani olid kolmas ja neljas osa mulle kõige meelepärasemad, sest need olid vastavalt aja möödumisega märksa tumedamad ja tõsisemad. Muutus toimus ka Potteri filmidele omases atmosfääris, mis läks alates kolmandast osast järjest tumedatoonilisemaks ja mida toetasid tähelepanuväärsed visuaalsed efektid. Uusim osa hiilgas eelkõige just tehnilise külje poolest, kuigi seda tegi juba nõrgavõitu eelnev jagu, aga siiski oli terviklikumat adaptsiooni märksa parem nautida. Kõik kolm peaosalist olid ka kuidagi paremas vormis, kui Ordus. Noored näitlejad ja ega neilt ei saa ju palju nõuda. Oma tööga tulid nad toime ja minu jaoks pole nende mõningane ebaprofessionaalsus mitte mingi probleem. Näinud neid juba 6 korda ja minu jaoks on nad juba tuttavad näod, kelles väga pettuma ei pea. Film siis ühesõnaga väga kobe. Rõske visuaalne pool oli sama nagu eelmiseski, aga võib olla isegi veidi veel rõskem. Eelnevaga võrreldes on siin vähem actionirikast tegevust, millest on mul nii või naa sügavalt ükskõik. Põhiliselt keskenduti Tom Riddle minevikule ja kuidas temast niivõrd kardetud maag üleüldse sai. Sellele viimasele küsimusele eriti õnnestunult ei suudetud vastata ja peamine süü oli minevikumälestuste kitsendamine. Raamat oligi põhimõtteliselt Voldemortist, aga film noppis välja tähtsamad meenutused ja läks nendega edasi. Suurt kahju ei tekkinud, sest jällegi minu kui raamatut lugenule oli iga väike lünk juba täidetud. Miinuseks on see, et ma märkan igat pisiasja, mis on puudu. Printsis sellega palju probleeme ei tekkinud, sest tänu oskuslikule stsenaariumle suudeti ühest või teisest välja jäetud punktist kenasti sirge sammuga üle astuda ja mingit tühimikku silme ette ei tekkinud. Ehk teisisõnu film suutis iseenda vigu parandada ja see oli asi, mida Ordu ei kavatsenudki teha.

Peamised rollid olid nagu ikka omas mullis. Noore kolmiku tegemised olid kaasahaaravad ja meeldivad nagu raamatus ning see on jällegi üks pluss, millega film hakkama sai. Ralph Fiennese Voldemorti näeb ainult paar sekundit, sest seekordne film kuulub täielikult tema lapsepõlvele. Kõige nooremat versiooni kehastas Hero Fiennes-Tiffin, kelle onu on Ralph Fiennes. Just lugesin, et ta valiti ainuüksi Fiennesele sarnanemise pärast. Oma mornivõitu rollis oli ta suurepärane, et anda edasi Voldemorti külma iseloomu, mis oli tal juba õige varajases eas olemas. Teismelise iga oli samuti filmis esindatud ning ka siis oli Riddle osas just vastava näo ja häälega näitleja. Uued noored näitlejad olid kõik hästi valitud. Kahju hakkas aga Fenrir Greybackist, kelle osa jäi minimaalseks, kuigi raamatus oli ta õige sadistlik loom. Broadbent on tõesti huvitav inglise näitleja, kuigi kahjuks ma ei ole teda mitte kusagil varem näinud. Potteri uues jaos oli ta vist isegi kõige säravam tegelaskuju. Nii raamatus kui ka filmis oli palju noorte armastust, kuid raamat suutis seda lugejale ette sööta veelgi parema iseloomuga. Film oli armunute koha peal kuidagi kiirustatud, kuid siiski üsnagi delikaatne nagu raamatki. Lõpusündmused oli filmis väga tähtsal kohal ja musta maagia ekraanile toomine toimis kenasti. Veidi häiriv oli minu jaoks Voldemorti kasutamine filmis, sest liiga palju infot, mis just puudutas teda kõige tähtsamatel eluhetkedel, lõigati välja. Sama oli veel paari kohaga ja minu muserdamiseks oli vähemalt kaks vahejuhtumist ise välja mõeldud. Aga nagu juba ennist sai mainitud, siis filmi teostus korvas oma vigu. Tempo ja huumor käisid käsikäes ning järjekordne Potteri film suutis olla laitmatu elamus fantaasiamaailmas. Kaks ja pool tundi möödusid kiiresti kauni pildi ja heliga ning terve kuhja huvitavate tegelastega. Korralik heliriba toodi vaatajateni seekord Nicholas Hooperi poolt, kelle töö on kiiduväärt. Ka lendluupall toodi tagasi ja sellega sai korvata eelmise osa puudujääk. Tom Felton paistis tänu tähtsamale osale loos ka rohkem silma ja ega tal häda polegi. Algul oli nagu veidi kahvatu, aga eks rolli olulisemaks muutumisega saab näitleja end rohkem näidata.

Minu jaoks on tegemist väga hea Potteri filmiga, kuid siiski pean Azkabani(8/10) ja Peekrit(8/10) paremaks, sest neil ei olnud nii palju puudujääke, kuid vaatamata sellele oli uus film samas vormis ja seega ei saanud ma midagi parata ning vaatasin kogu tegevust suure huviga.

8/10