Inglourious Basterds 2009

Lavastaja: Quentin Tarantino

Osades: Brad Pitt, Eli Roth, Til Schweiger, Christoph Waltz jne.

Quentin Tarantino uusimat üllitist sai nagu elevil lapsuke oodatud. Nüüd on temake nähtud ja Tarantino säras jälle nagu ta seda kogu on teinud. Tarantinole omases stiilis pole ma kordagi pidanud pettuma ja nüüdki sai näha Tarantino kõikehõlmavat filmikunsti natside poolt okupeeritud Prantsusmaal. Osaliselt on teada tuntud headus just väga hea, aga osaliselt lisab selline suhtumine veidi pingelangust, sest värskus on see, mis paneb rattad käima.

Üks kord ammu natside poolt okupeeritud Prantsusmaal tegutsesid juudipäritolu rühm nimega The Basterds ehk Tõprad, kelle ainueesmärk oli tappa natse. Mitmed saatused põimuvad ja tõprad saavad uskumatu võimaluse hävitada keegi, kelle surma ihkab iga juut.

Natsides suurt hirmu ja õudust esile toovad The Basterds ehk tõlgituna Tõprad omasid küll kogu filmi, aga siiski ei olnud nemad ainukesed peakangelased, sest filmi jaotus lubas igal tegelasel muutuda mingil määral tähtsaks ja nad kõik said esile astuda. Seda ei saa öelda kõigi huvitavate karakterite kohta, sest osade tegelaste tutvustused ja teod jäid märkimisväärselt üürikeseks. Seekord oli filmis midagi teisiti, sest kurikuulsad Tõprad ei olnud päris need, kellena neid reklaamiti ja film oli laias laastus hoopiski teistlaadi. Tegemist on osalt meelelahutusega, aga samas ka tarantinolik meistriteos, mis hõlmab endas huumorit, vägivalda, sadismi ja tugevat traagikat nii sõjas kui inimeste elus. Ausalt öeldes väärib film oma geniaalset pealkirja 100%-liselt, kuid samas ei pea Tõprate nime pähe võtma ainult Brad Pitti kehastatud Aldo Raine käsutuses olnud mehi, sest põhirõhk maandus väga erinevatel inimestel ja oleks väga vale öelda, et filmi staarid oli riukalikud ja minu arust üdini meisterlikud Tõprad. Brad Pitti leitnand Aldo Raine`i kogu olemus oma kummalisevõitu, kuid lõbusa aktsendiga ja veidi imeliku või isegi rumalavõitu käitumisega on kindlasti üks meelierutavamaid karaktereid, keda härra Tarantino kinolinale on toonud. Raine lausa hiilgas oma iseäraliku jutuga, sest see pani mind muigama päris tihti ja tänu tema aktsendile muutus ta koheselt ekraanile jõudes kogu tähelepanu keskpunktiks. Kahju, et tema salapärast kõrihaava kordagi ei selgitatud, kuid samas ei oleks seda nii väga ka oodanud. Tarantino oskab valida näitlejaid ja veelgi paremini oskab ta luua tegelasi, kelle omapära lööb üsnagi suure jõuga välja kas siis alguses, keskel või lõpus, aga kahtlemata suudab see mees muuta vähetähtsa tegelase hoobilt isikupärase iseloomuga karakteriks, kelle kurvast saatusest on ainult kahju.

Tõpraid oli kokkuvõttes päris palju, kuid Brad Pitti Rainega, Eli Rothi kurikat armastava Donny Donowitziga, natsitapjast natsi Til Schweigeri Hugo Stiglitziga ja veel ühe või kahe rühma kuuluva tõpraga erinevate liikmete tutvustamisega piirdutigi. Need kolm olid kõige silmapaistvamad nii oma tegudes kui ka minevikus, aga oleksin oodanud ka ülejäänutele tähelepanu pööramist. Põhjus on ju lihtne. Nad olid natside hulgas kurikuulus mõrtsukbande, kelle haardest ei pääsenud reeglina mitte ükski räpane nats. Eli Roth Donnyna oli meeldiv, kuid otsekoheselt sõnastades paras tolgus, kuid tema ja kurikas olid filmis lahutamatud kaaslased. Eriti meeliköitev oli Donny esmane ekraanile ilmumine. Kurikat viibutades lömastas ta meeldiva naeratusega kodumaad armastava natsi kolba. Värvikas kuju nagu ka kõik ülejäänud naeru lagistavad tõprad, kelle lemmikajaviide oligi näha natse agoonias suremas. Til Schweiger oli aga hoopis teistsugune tüüp. Filmi jooksul oli ta üpriski vaikne ja alatasa teritas vaikuses oma terariistu. Tema oli ka ainukene tõbras, keda tutvustati Tarantino filmides korduvalt kasutatud meetodil. Iseenesest mulle see vägagi meeldis, kuid miskipärast ei kasutatud sama taktikat ühegi teise tõpra puhul, mis on tegelikult imelik käik. Vähemalt minu jaoks jäi seetõttu Tõbraste lähemalt tundma õppimine lünklikuks. Näiteks Kill Billi esimeses osa läheneti niimoodi tegelastele väga asjalikult, aga siin suunduti niiviisi ainult ühe põhitegelase juurde ja rohkem põhjalikku taustalugu ei saabunudki. Tekitas väikest tuska, kuid õnneks korvas selle kõikvõimalikud iseloomud, mis tõusid tänu väga eriilmeliselt loodud tegelaste tõttu tähelepanuväärseks saavutuseks. Hea, kuid lühike osatäitmise Michael Fassbenderi poolt oli üsnagi he a mõte, et lisada salasepitsustesse ja Briti luure. Kahju ainult, et ta nii üürikeseks jäi. Veelgi parem roll tuli Daniel Brühlilt, kelle sõjakangelase Fredrick Zolleri osatäitmine muutus üha huvitavamaks. Üdini egoistlik, aga siiski püüab teha head nägu ja olla tagasihoidlik. Temaga seoses sünnibki suur plaan ehk Operatsioon Kino. Eriti naeruväärne, aga samas väga tabav oli Zolleri põhjal vändatud film, mille ajal sakslased üürgasid naerda.

Tarantinole väga omane alajaotus peatükkide abil oli ka Inglourious Basterds`is olemas. Selline meetod on mulle alati meeldinud ja siingi jagati film tükkideks, mida oligi tegelikult juba ette aimata. Kohati varieerusid peatükid tohutult. Esimene peatükk oli üks võrratuim samalaadsete hulgast. Juba muusika ennustas ette, et tulemas on torm, mille sarnast ei ole vaene piimakarja pidav talunik kunagi pidanud tundma. Christoph Waltz domineeris juudiküti Hans Landa rollis igas võimalikus stseenis ja isegi kõige pisemas hetkeski. Esimene peatükk kuulus täielikult talle, et ta saaks demonstreerida oma salakavalat kõneosavust ja haiglast suhtumist kõigesse tema ümber. 1. peatükk oli kõige erinevam, sest selles õhkus tugevat paranoiat ja mitte kübetki avalikku huumorit. Tarantino dialoogide loomise kunst aga ületas oma piirid ja tema võimekus lasti valla. Filmis oligi põhirõhk dialoogidel, mitte ekslikul kombel oodatud action. Aga see on ju loomulik, sest kui vaadata Tarantino filme, siis peaaegu kõigis nendes on esikohal dialoog kindlas kohas ja kindlate tegelastega, mis kulmineerub rabava lahendusega. Inglourious Basterds hiilgas tegelastevahelise pingeliste dialoogidega peaaegu et iga kord kui võeti nõuks ja istuti maha, et midagi arutada või niisama plaanida. Mitte, et Tarantino filmis oleks niisama tühja juttu, aga mõnikord algasid meisterlikult vormitud kõnelused veidi lahtisest otsast, aga siis tuli enesele meenutada lavastaja nime ja teeneid filmimaailmale. Filmimuusika oli seekord nagu naelapea pihta ja ma kipun arvama, et sellest vaesest naelast ei jäänud midagi järele. Iga pöördeline hetk rikastati oskuslikult valitud palaga ja kusjuures mitte ükski neist ei olnud pahaendeline, sest vastasel juhul oleks saanud kellegi hukkumist ette ennustada.

Nagu näha, siis Tarantino ja Ennio Morricone koostöö lubas lummavat muusikat ja mitte kübetki etteennustavat tooni. Arvata on, et Christoph Waltz saab oma rolli eest väärilise tasu, sest tema haiglaslikult tõsine karakteriarendus valitses kogu filmi, mis oli jällegi veidi vastuoluline Tarantino stiilile. Oleksin oodanud Aldo Raine`i suuri vägitegusid ja humoorikat natsijahti, aga paraku kerkis peaosaliseks Hansa Landa, millest ei olnud mul raasugi kahju. See mees on ekraanile loodud. Waltzi miimika, kõne ja kaval naeratus saatsid Landat alati, kuhu iganes ta ka jõudis. Ega ka Brad Pitt varju jäänud, aga paratamatult oli Waltzi Landa see number üks, kes filmi jooksul silma torkas. Võib olla põhjustas seda Raine`i keskmise sagedusega ekraanile ilmumine, aga vaatamata Waltzi oskusele haarata kõik silmad enda poole oli Raine just õige mees natside tapmise alale ja sama käib kogu ta eripalgelise rühma kohta. Sisu arenes jõudsalt finaali suunas ja pingelangust ei pidanud ma mite kordagi tundma. Väga meeldiv üllatus oli Melanie Laurent, kelle rollisooritus oli üks mu lemmikuimaid. Ehtne prantslanna haudumas kättemaksu kunagise tapatalgu eest. Laurent ise oma väga kauni välimuse ja eriti kenade näojoontega muutus ehtsaks saatuslikuks naiseks Tarantino moodi. Tema kättemaksuplaan oli küllaltki iseseisev ja midagi spoilerdamata saan veel öelda, et Laurenti roll oli üksikumat laadi ehk teisisõnu tema tee ei ristunud kõigi ülejäänutega. Äkilisi elu katkemisi tuli ka Tarantino uues filmis ette ja neid oli isegi paar korda ning jällegi küllaltki ootamatud. Filmi lõpplahendusega jäin ma päris rahule ja peaks mainima, et üsna traagiline viis, kuidas kättemaksu teostada. Mõnele lõppes kurvalt, aga jällegi mõnele teisele lõppes ihaldatud sihtmärgi põrmustamisega. Hans Landa viimane tegu oli kõige kummalisem asi, mida siin filmis otsustati teha ja veelgi kummalisem oli Aldo Raine`i käitumine selle suhtes. Ausalt öeldes olin ma päris kindel, et enne lõputiitreid leiab üks teatud isik Raine`i käe läbi oma otsa, aga seda ei juhtunud, kuid õnneks kinnitati Tõbraste firmamärk igaveseks.

Olid omad puudused, mis tekitasid tuska, kuid tervik oli peaaegu meisterlikult vormitud ja seegi täpselt Tarantino julge kavandi järgi. Tegelased, dialoogid, sisu ja ajalugu muutvad sündmused keetsid kokku elava nägemuse II Maailmasõjast.

10/10