The Place Promised In Our Early Days 2004

Lavastaja: Makoto Shinkai
Sõbrad Hiroki, Takuya ja Sayuri elavad poolitatud Jaapani põhjaosas. Päevad mööduvad ühe uute konfliktidega kahe riigi piiril, aga sõpru see eriti ei puuduta. Nemad naudivad üksteise seltskonda ja suve, mille jooksul võib kõike juhtuda. Lõunapoolel kõrguv salapärane torn kuulutab aga hävingut ja ühtäkki ongi noored igaveseks seotud kahe riigi vaenu ja müstilise torni saladusega.

Makoto Shinkai 2002. aasta lühianime "Voices of A Distant Star" oli ühteaegu emotsionaalne ja kummastav lugu armastusest ja selle määramatusest. Oma lühikese kestvuse kohta oli tegu oskuslikult animeeritud looga, mille melanhoolsesse tooni segati armastust ja segaseid tundeid loova tuleviku. "The Place Promised In Our Early Days" on Makoto Shinkai esimene täispikk animefilm, mis laenab nii stiili kui ka vormi oma väikesekasvuliselt eelkäijalt. Laenamine kui selline ei ole antud juhul otseselt mõistetav, sest Shinkai on taas filmi peamine looja ja seekord ongi ta märgatavalt suurenenud eelarve abil loonud oma täpsete näpunäidetega justkui täiuslikuma versiooni "Voices`st". Tegelikkuses on filmid teineteisest selgelt eristuvad juba areneva idee ja sellele lähenemise poolest. Paralleeluniversumid, rõhutatav unenäolisus ja kauguses ähvardav, aga ometigi ligitõmbav üüratu jõud on tuttavlik juba ka "Voices-ist", kuid Shinkai joonistab seekord välja terve maailma ja laseb melanhoolse tooniga karakterikesksel lool rahulikult areneda.

Kui animest rääkida, siis lahterduvad need igaüks eri sahtlitesse, mis on tegelikult osa ühest suurest kapist. Lõbusad, emotsioonide-ja fantaasiarikkad, tundeküllased ja seikluslikud animed - neid esineb vast kõige enam. "TPPIOED" esindab kahtlemata tunnete-ja karakteripõhiseid ametivendi, mis huvituvad ka tehnoloogia arengust ja tulevikumuusikast, kuid eelistavad siiski jääda inimlikuks. Umbes nii Shinkai täispikk üllitis töötabki. Kaadervärk toimib parasjagu haaravalt ja mõtlemapanevalt, kuid kogu lugu ei ole pühendatud sci-fi eri tahkudele, sest film pühendab selles halvaendelises tulevikuvisioonis oma aja tegelastele ja nende taustale. Täiesti piisav kooslus, et end antud anime värviküllasesse maailma ära kaotada. Lugu kolmest sõbrast, kolmest elusaatusest ja kõikepurustavast armastusest, mille mõistmiseks peab ületama kõik barjäärid, on igati nauditav, kui seda serveeritakse kirevate värvitoonide ja omapärase animatsiooniga. Mainimata ei saa jätta ka stsenaariumi kõrget taset. Tase, mis hoiab elavana nii esitletava tuleviku süsteemi kui ka tegelaste terviklikkuse Shinkaile omases tundelisuses. Miinuspooleks ainult nii palju, et stsenaarium kippus liialt palju eri teemadega mängima. Ühel hetkel on põhikohal karakterid, torn ja tulevik, kuid poole filmi pealt muutub kõik ja esikohale tõstetakse torni tegelik eesmärk ja selle ümber toimuv sõjaline seisukord.

Iseenesest intrigeeriv kooslus inimlikkusest, tulevikunägemusest ja ulmest, mis on pigem kaarik, mida lugu edukalt enda järgi veab. Film oli siiski pühendatud armastusele ja seda oli tunda ka ulmelise poole ebaterviklikusest. Mõte kaheks vaenutsevaks pooleks jaotatud Jaapanist manab silme ette Korea poolsaare olukorra. Kaugel taamal taevalaotusse kaduv torn erutab kolme sõbra meeli. Õigemini Hiroki ja Takuya meeli, sest noor kooliõde Sayuri huvitub rohkem suvest, sõpradest ja unenäost, mis teda alatihti kummitab. Animatsiooni õrnus ja kohatine ülevoolav maalilisus on tegelaste suhtes helde. Ei midagi ülepakutavat ega naeruväärset. Emotsiooonid on vaoshoitud ja delikaatsus on igast nurgast välja paista. Hirmuäratav ja aukartust tekitav torn muutub loetud minutitega üha tähtsamaks objektiks, kuhu poole üheskoos teadlikult või teadmata püüeldakse. Sõpruse lagunemine ja armastatud tüdruku äkilise kadumise lahendus on juba alguses kindlaks määratud salapärasusele igati vastav. Jaapani animaatoritele omaselt nauditakse tundeid ja tehnoloogiat omavahel segada. See on neile väga iseloomulik, sest pea igas animes on võrdlusmomente isegi siis, kui tegu on täiesti erineva lavastaja ja filmiga.

Kui stiil kipub filmist filmi korduma, siis tuleb hakata juba kriitilisema pilguga vaatama, aga antud juhul on "TPPIOED`i" sugune anime värske ja uudne elamus. Makoto Shinkai muusikaliseks usaldusisikuks on muusik Tenmon, kes lõi helilise külje nii "Voices-ile" kui ka käesolevale filmile. Ka Shinkai viimasele kahele teosele "5 Centimeters Per Second" ja "Children Who Chase Lost Voice from Deep Below" lõi muusika just nimelt Tenmon. Tundelised ja mõtliku alatooniga klassikaliste instrumentide segused palad tagavad oluliste hetkete meeldejäädavuse ja kaasahaaravuse. "The Place Promised In Our Early Days" mõjub pikana nagu selle inglisekeelne pealkirigi. Vahest isegi aeglase ja ühel kohal tammuvana, kuid see ei vasta siiski tõele, kui võtta vaevaks ja süveneda pakutud universumisse, selle karakteritesse ja Shinkai rõhutatult omapärasesse kunstilisse nägemusse. Olgu see paralleeluniversum või mitte, aga karakerikeskne lugu võtab tuurid üles iga mööduva minutiga, et lõpetada suurejoonelise emotsionaalse pauguga.
 

Tunneterohke anime oma parimas vormis.

9/10

Ghost in the Shell 1995

Lavastaja: Mamoru Oshii

Aasta 2029. Tokyo. 9. osakond tegeleb tehnoloogial põhineva kuritegevuse ärahoidmisega ning üksuse uueks ülesandeks on end Puppet Master`iks nimetava terroristi tabamine. Puppet Master tungib ohvri ajju ja loob ohjeldamatuid illusioone. Tema põhieesmärki ei paista keegi teadvat ja seda püüabki 9. osakond välja uurida.

Eksistentsialism on ulmeradadel niivõrd tuntud ja paeluv teema, et nii uued kui ka vanad väljendusvahendid pakuvad läbi väga erinevate keerkäikude sellel teemal palju mõtlemisainet. Olgu selleks Terminaatori seeria küborgist peategelane või Matrixi triloogia laialivalguv süsteem, mis haarab endasse kogu reaalsuse sealhulgas ka inimese oma igivanade dilemmadega. Alati satub eksistentsi küsimuse ümber tekkinud arutelu keskseks teemaks eetilised ja moraalsed otsused, mida sooritavad inimlikkusest kaugenenud olendid, poolinimesed/masinad või puhas tehisintelligents. "Ghost in the Shell" on nö. üks paljude seast, mis paistab silma eelkõige originaalse animatsiooni ning paeluva idee arenduse poolest. 1995. aastal laineid löönud Jaapani samanimelise cyberpunk mangal põhinev anime tutvustab tulevikku, mis välimuselt ei erine tänapäevasest maailmapildist ja inimestest, aga siiski eristub "Ghost in the Shelli" visioon ühe väga olulise ja tänapäevalgi teoreetiliselt algstaadiumis oleva täienduse poolest.

Virtuaalreaalsus ja selle laienemine inimõistusesse, et lihtsustada interaktiivset suhtlemist nii inimeste kui ka opereeritavate masinate vahel. Ilusa eesti keelse pealkirjaga "Hing anumas" pakub tulevikuversiooni, kus inimajuga on võimalik mägesid liigutada ja silme ette ilmuva internetiühendusega vaadelda ja reageerida kiiremini kui peastaabis pesitsev masin, mis on juba iganenud arusaam arvutist. Lihtsalt torkad juhtmed kuklasse ja oled ühenduses kogu käsitletava süsteemiga. Tänaval jalutavad lihtinimesed ja terroriste jahtivad eriüksuste liikmete bioloogiline keha on varustatud mehaaniliste lisadega, et asendada hävinenud kehaosi või et arendada end veelgi efektiivsemaks sõduriks.

Peategelane Matoko Kusanagi on korravalveüksuse 9. osakonna juht. Ta on küborg ja juba ammu minetanud oma tõelise "mina". Kergesti kokkulapitav, aga samas ka äärmiselt tõhus relv terrorismivastaseks võitluseks. "Ghost in the Shell" pakub tulevikku, selles peituvaid tegelasi, ülemaailmset internetivõrku ja ohte, mis see endas kätkeb. Üheks sellises ohuks ongi juba eelnevalt mainitud Puppet Master, kes tungib inimmõistusse ja laseb idaneda võltsreaalsusel, mida ohvrid varmalt järgima asuvad. Kahtlemata intrigeeriv ja küsimusi tekitav idee, aga kindlasti terviklikumal mangal põhinev animatsioon ei suuda täita juba eos püstitatud potentsiaali loomaks veelgi meelierutavam lugu keset küberajastut. Jaht Puppet Master`ile on aeglane ja lünklik ehk ebaterviklik stsenaarium jätab tühimikke, mis ei lase kaunist kesta täiel määral nautida, olgugi et kõikehõlmav idee inimhinge ja tehisinimese ühildumisest jõuab oma kulminatsioonini kaunilt ja graatsiliselt.

Animatsiooni tase on oma aja kohta üsna hästi säilunud ja nägemus linnast, selle koledusest ja ilust, on maaliline ja oma ülerahvastatuses vägagi ligitõmbav. Olles veel kord positiivselt meelestatud, oleks sobilik veel lisada, et läbiv muusika kehtestab kuratlikult hästi tunnetuse, et müsteerium vajab lahtiharutamist ja midagi müstilist varjab end pimeduses. Kõiki püstitatud tahke "Ghost in the Shell" ei puudutanud, kuigi potentsiaal oli selleks täiesti olemas ja seda kõike tänu veidi hüplikule stsenaariumile, mis ei suutnud paigal püsida ja toimuvat õieti analüüsida. Mamoru Oshii ei huvitu täpsest uurimistööst ja lineaarsusest. Oshii`le on tähtsam analüüsida oma lugu, maailma ja tegelasi rohkem temaatiliselt, kasutades selleks elemente, mille abil defineerida inimeseks olemise hinda futuristlikus ühiskonnas. 

"Ghost in the Shell" märkimisväärne saavutus nii idee kui ka teostuse poolest. 1995. aastast ei ole teist nii mõjuvat filosoofilise kallakuga anime`d, mis lisaks sügavusele pakub visuaalselt mitmekülgsust ja detailirohkelt välja joonistatud maailma. 

8/10

Tekkonkinkreet 2006

Lavastaja: Michael Arias

Osades: Kazunari Ninomiya, Yu Aoi jne.

Tänavalapsed Must ja Valge on Aarete linna põlised asukad ning nende hüüdnimeks on Kassid. Nemad valitsevad linna tänavaid ja karistavad neid, kes rahu rikuvad. Kinnisvaraarendaja püüab linna tundmatuseni muuta ja viimases hädas püüavadki Kassid tema plaane nurjata. Võitluse käigus pannakse proovile poiste sõprus ja vastupidavus julmas maailmas.Mamoru Hosoda The Girl Who Leapt Through Time meeldis mulle väga teatava lapsemeelsuse ja põnevusttekitava süžeearengu poolest, aga Tekkonkinkreet kasutab samasugust stiili veelgi tasakaalukamalt ja lisandiks on suur kogus süngust. Kunstilise poole eest vastutab Studio 4C, kuid seekord on animatsioonitehnikas väga palju muutusi, kui võrdleksin seda viimati nähtud animedega. Detailide rohkus, tugev kunstilisus ja rõhutav omapära nii füüsika kui ka emotsioonide loomisel. Kui varasemates animedes võib näha üleliia moonduvaid rõõmsameelseid nägusid, siis Tekkonkinkreet läheneb rohkem realismile, aga samas säilitab täielikult animele omase võlu. Lugu kahest tänavalapsest Mustast ja Valgest ei ole tingimata roosiline ega ka eriti lustlik, sest lugu rõhutab pidevalt hirmudele ja vägivallale, mida lageda taeva all elavad poisid tunnevad, kui jälle üks teguderohke päev on möödas. Noorem ja elavam Valge on vastand Mustale, kes saadab korda tegusid, mis tema arvates on vajalikud, kuid tahest tahtmata mustendavad tema hinge. Valge on lapsemeelne, süütu keset tänavaelu argipäeva ja unistaja, kes mõtleb kaugemale kui vana lagunenud autovrakk, milles nad elavad. Must on alati Valge eest seisnud, kuid seeläbi on ta kõige rohkem kannatanud. Temas elab raev, mis nõuab väljapääsu ja liigagi hea ettekäände annab yakuzadega mestis olev kinnisvaraarendaja, kes plaanib poiste kodulinna maatasa teha. Musta ja Valge karakterid laotakse lauale juba esimese paari minutiga, aga samal ajal ei kaota tegelased salapära ja võlu, mida toodab eriliselt mitmekülgne animatsioon. Dialoog ja üldsegi kogu stsenaarium on väga tõsine ja sünge ning võtab arvesse laste hirmud ja ettenägelikkuse, mis aitab ära hoida võimalikud kurjad teod. Õigemini Tekkonkikreet kirjeldabki tänavaelu läbi kahe vastanduva noore ning seeläbi toobki esile kõige, mis seondub väikeste ja suurte hirmudega.

Poiste kodulinn Treasure Town e. Aarete linn on allakäinud ja kõrge kuritegevusega tööstusliku välimusega, aga Valge ja Musta jaoks on see kodu ja nad kavatsevad oma kodu eest ka seista, kui vaja. Tekkonkikreet põhineb mangal, mis ei tohiks üldse mingi üllatus olla, sest põhimõtteliselt iga teine Jaapani film või anime põhineb mangal. Sellest pole aga midagi, kui algmaterjali põhjal on loodud igati kaasahaarav teos, mis paneb tahtma mangaga tutvuma. Järelikult on selline sümbioos kasulik. Yakuzad, hingehaavad, sõprus ja ebainimlik kurjus on läbivateks elementideks. Stsenaarium on otsekohene, kiire, aga samas ka sügavamõttelisem ja filmilikum kui ükski teine minu varasem kogemus anime vallas, vähemalt minu puhul. Animatsiooni omapära on loo arengu juures vägagi tähtis, sest erinevad võtted kujutamaks teatud tegevust annavad edasi energilisust, mis muudab kogu filmi elavamaks. Tekkonkinkreet on sellel alal kindlasti päris silmapaistev, sest erinevad nurgad, et kujutada kiiret või aeglast liikumist on haruldaselt mitmekülgsed ja kiireloomulised. Samal ajal troonib tegevustiku taustaks detailne linn, mille keerkäikudes Must ja Valge edasi rühivad. Sõpruse asendamatusega kaasneb pöördeline muutus, mis paiskab ühe peategelase meeltesegaduse virvarri, mis on ühtlasi ka üks meeldejäävamatest minutitest terves filmis. Animatsiooni poolest on Tekkonkikreet tõeline maiuspala ja tema väärtust tõstab veelgi rohkem emotsionaalselt tugev ja mitmete oluliste pööretega varustatud stsenaarium. Kujutan ette, et suurelt ekraanilt saab veelgi parema elamuse osaliseks, aga kuna tegu on sisutiheda animega, siis on võimalik seda nautida ükskõik millises formaadis. Soovitav on muidugi kinoekraan. Liikumise kujutamise juures jäi silma katuselt katusele või seinast seina hüppamise viis, mida kujutati üsna lendamise sarnaselt. Meeleolukas lähenemine ütlusele "nagu kalad vees". Animes on kõik võimalik, sest erinevate meetoditega on võimalik luua midagi loomupärast väga ebaharilikul moel.

Tekkonkinkreet on ilma igasuguse kahtluseta üks omanäolisemiad omasuguste hulgas. Musta ja Valge suhe, detailne animatsioon, kurjuse ja headuse põrkumine ja stsenaariumi taiplikkus tagasid hämmastavalt hea elamuse. Sattusin eksikombel inglisekeelse versiooni peale. Sellel polnud küll midagi viga, kuid originaalkeel on minu silmis alati eelisseisundis.

10/10

4.JAFF - Evangelion: 2.0 You Can (Not) Advance 2009

Lavastaja: Hideaki Anno, Masayuki, Kazuya Murumaki.

Osades: Megumi Ogata, Megumi Hayashibara jne.

Tulevikus on Maad tabanud enneolematu hädaoht. Kõrgustest on laskunud hiiglaslikud olendid koodnimega Inglid ja nende ainsaks eesmärgiks on inimkonna hävitamine. Võitlus nende vastu ei ole lihtne ja seepärast on loodud hiiglaslikud robotid, mida saavad teadmata põhjustel juhtida ainult lapsed, et astuda võitlusse tundmatu vastasega.

Ja nüüd siis 2.0, mis on võrreldes eelkäijaga teostuse poolest küllaltki arenenum, terviklikum, kaasakiskuvam ja igas mõttes efeksem. Artise kinosaali mugavad istmed ja mõnusalt suur ekraan tagasid meeletu visuaalse sõidu koos EVA-de ja nende pilootidega. 2.0 on tunduvalt paremini kirjutatud kui 1.0, sest erinevalt eelnevast osast peaks vaatajale korda minema ka karakterid, kes on kas väga sünged, väga rõõmsad või üldse väga piiripealse vaimse seisundiga. Oletan, et kui ameeriklased oleksid Evangelioni oma käpa alla saanud, siis oleks taassünnist saanud kohutavalt emotsionaalne ja tänapäevast noortekultuuri rõhutav noortekas. Jaapanlased ajavad oma rada ja see on tore, sest tihtipeale näebki ainult seda, mis kõigile peaks meeldima, aga Evangelioni puhul näeb seda ja ainult seda, mis meeldib saareriigi elanikele. Endassetõmbunud, vaikse iseloomuga, kuid ülimalt võimekas peategelaste rühm on suures osas samasugune nagu eelnevas jaos, aga tänu täiendava taustainfo jagamisele, et teki pidevat tühja tunnet. Enne oli olukord umbes selline: "Nemad teavad, millest jutt käib, aga mina ei tea ja nad ei suvatse selgitama ka hakata. Oh well". Sellist olukorda eriti tihti enam ei tekkinud, kuid eks päris palju on veel saladuseloori taga peidus ja nende avaldamiseks on vaja oodata ära 3. ja 4. osa.

Kinoekraani vaadates kadusid ajataju ja teised külastajad saalis, sest toimunud vaatemäng pakkus rohkem silmailu kui ükski hiiglasliku eelarvega ja CGI-ga täidetud suurfilm kunagi üldse pakkunud on. Põhjus peitub jaapanlaste võimes hingestada ka kõige üleloomulikum olend või ükskõik missugune monstrum. Vaadates EVA-de, pilootide ja Inglite armutut võitlust ellujäämise nimel, ei teki kordagi mõtet, et toimuv on absurdne või lihtsalt mõttetu. Eksisteerib ainult kaasahaarav hingestatud tegevustik, mis ei lase lahti enne lõputiitrite ekraanile ilmumist. Imestusväärne, et kahe jalaga longanud 1.0-le lisandunud järg on kahe lonkava ja vahest ka kahe täiesti terve jala võrra etem saavutus. Evangelioni on raske ette kujutada mõnes muus formaadis. Joonistusstiil pakub võimalust luua peaaegu et naeruväärseid emotsioone, tohutute mõõtmetega vaateid ja võitlustandreid, millel ilutsevad suursugused EVA-d ja Inglid. Sisuline pool jääb vaatamata suurele arengule ikkagi nõrgaks, sest liiga palju jäetakse välja ning see tagab jällegi ebaselguse säilumise mitmete väga oluliste tegelaskujude motiivide juures. Tegevus kandub aga võõrast keskkonnast kiiresti välja ja kaasab filmist huvituva inimesehakatise apokalüptilisse maailma.

Märgatavalt andekam ja suurejoonelisem kui eelkäija. Efektne ja meeliülendav kinoelamus.

9/10

Evangelion: 1.0 You Are (Not) Alone 2007

Lavastaja: Hideaki Anno, Masayuki, Kazuya Murumaki.

Osades: Megumi Ogata, Megumi Hayashibara jne.

Tulevikus on Maad tabanud enneolematu hädaoht. Kõrgustest on laskunud hiiglaslikud olendid koodnimega Inglid ja nende ainsaks eesmärgiks on inimkonna hävitamine. Võitlus nende vastu ei ole lihtne ja seepärast on loodud hiiglaslikud robotid, mida saavad teadmata põhjustel juhtida ainult lapsed, et astuda võitlusse tundmatu vastasega.

Esimest hiiglaslike humonoidsete robotite võitlust Ingliteks nimetatavate olenditega tahtsin näha tegelikult JAFF-i raames, aga jäi vahele tänu rahalistele kaalutlustele. Teine osa läks juba suurelt ekraanilt vaatamisele ja tagantjärgi mõeldes olen vägagi rahul, et järge JAFF-il nägin. Mitte, et 1.0 nüüd väga halb oleks olnud, aga Interneti avarustes ringi tuiates leiab nii mõndagi huvitavat Evangelioni sarja ja sellel põhinevate filmide kohta, mis kiruvad täispikkade versioonide lünklikkust. Evangelion 1.0 kuulub neljaosalisse tetraloogiasse nimetusega Rebuild of Evangelion ning see on katse taastada kunagine menukas seriaal suure kino jaoks. Ebaselged motiivid ja selgitamata aluspõhi, millel kogu esimene osa töötab tulenevadki suuresti adaptsiooni ja seriaali erinevustest. Lühidalt öeldes peaks hoopis ette võtma Neon Genesis Evangelioni nimelise 26. osalise seeria, et täit selgust saada. Seda muidugi juhul, kui 1.0-i pakutud universum huvi pakub. Evangelion jutustab loo kaugest tulevikust, kus inimrassi ähvardavad kosmilist päritolu Inglid, kelle tegelikke eesmärke mitte keegi ei paista teadvat. Nad tulid, hävitasid ning nad tulevad ja hävitavad jälle. Inglitel on kogu loos kindel mõte, aga kahjuks ei kiputa seda vähemalt filmiversioonis liiga kiiresti avaldama. Tõde tuleb päevavalgele arvatavasti seeria kolmandas või neljandas osas. Inglite kõrval on veel kaks väga tähtsat asja. Evangelionid e. EVA-d ja teismelised, kes on määratud neid hiigelroboteid juhtima.

Mastaapsed võitlused hea ja kurja vahel on Jaapanlaste eriala ja selle vastu ei tule vast mitte keegi vaidlema. Osapoolteks äärmiselt stiilselt disainitud inimlikud robotid, mis koos tegevustiku arenguga transformeeruvad aina tugevamateks ja piloodiga veelgi enam ühilduvamateks. Tegelaste kaardivägi võib võtta hingetuks, sest animesid mitte just väga palju näinud vaatajas võib tekkida suhteliselt suur segadus olemasolevate karakterite motiivide ja käitumise selgitamisel. Igal tegelasel on olemas kindel eripära, mida läbi filmi pidevalt rõhutatakse. Olgu selleks kibestumus isa suunas, enda tõestamise vajadus või valuliste saladuste peitmine, aga ikka ja jälle kerkivad ka kõige süngemates tegelastes esile helgemad küljed. Eriti tähtsal kohal on ennastsalgav võitlus, kus kõik muu jäetakse kõrvale ja leitakse endas uus tase, et tulla toime raske koormaga. See kõik on väga iseloomulik mechade ja muude loomadega seostuvatele animeseriaalidele ja filmidele. Evangelion 1.0 oleks võinud olla suurepärane, aga piisas ebaterviklikust stsenaariumist, mis arvestab ainult sarja fännidega, et maandada pinge Inglite, EVA-de ja nende pilootide tegemistes punktini, kus ainsaks meelierutavaks osaks jäigi EVA-de stiilne välimus ja Inglite hävitusjõud.

Mööda ei saa vaadata aga faktist, et pakutud reaalsus oli üsnagi köitev ja kahtlemata midagi sellist, mida tahaks veel ja veel näha, aga ainult paremas vormis. Selleks loodigi Evangelion 2.0.

7/10

La stella che non c'è 2006

Lavastaja: Gianni Amelio

Osades: Sergio Castellitto, Tai Ling jne.

Itaalia tehasetööline Vinsenzo suundub Hiinasse, et leida üles tehas, mis ostis tema firmalt vigast tehnikat. Asukoht on teadmata, aga õnneks saab mees endale teejuhiks itaalia keele tõlkija Liu Hua. Pikal teekonnal õpivad totaalselt erinevad inimesed tundma nii ennast, teineteist kui ka suursugust Hiinat.

Itaalia režissöör Gianni Amelio kujutab delikaatselt ja vaguralt Ermanno Rea romaanile "La Dismissione" nõjatudes Itaalia tehasetöölise Vinsenzo kohusetunnet, mis viib ta kaugetesse Hiina provintsidesse. Mehe kõrvale võtab mõningase vastumeelsusega koha sisse noor itaalia keele tõlk Liu Hua. Neid ühendab Hiina firma, mis ostis Itaalias tehase jaoks tehnikat. Vinsenzo teab, et masinavärgil on küljes oluline viga ning seetõttu ta tundmatusse suundubki. La stella che non c`e´e. The Missing Star peegeldab kahe erineva ühiskonnaliikme maailmavaateid ja nende laienemist vastavalt kogetule. Itaallast ajendab teekonda ette võtma kohusetunne ja ka fakt, et ta veetis aastaid surmaga lõppevat viga otsides ja selle ta lõpuks ka leidis. Kõik, mis tundub õige, ei ole samasugune hoopis teistsuguses töö-ja elukultuuris. Siinkohal astubki mängu hiinlanna Liu Hua, kes oli Hiina firma tõlgiks, kui ülemused Itaaliasse tehaseid ülevaatama läksid, aga itaallasega oma kodumaal kohtudes on naine töö kaotanud ja Vinsenzo eesmärk on kaugustesse rännanud. Formaalsused ja ebaõnnestunud suhtlemine toob kaasa väikese laviini, mis tekitab raskusi nii asjaosalistele kui ka nende omaksetele. Ei ole kerge elada ja töötada niigi murtud tööliste keskel Hiina eri provintsides. Itaallane kogeb Hiinat nagu ta ei ole seda kunagi varem teinud. Õilsus või vastutustunne ei maksa midagi, kui selle hinnaks on täiendavad kulutused, mis toovad ainult häda ja vaeva. Vinsenzo rännak keset Hiinat hoopis avardab tema enda isiksust kaugemale kui ainult üks lihtne vabrik.

Seltsiliseks natuke ka omakasu peal väljas olev Liu Hua aitab kogenematut Vinsenzot, et leida otsitav, kuid ka Liu on kannataja. Loomult heatahtlik ja abivalmis, kuid palju näinud ja kannatanud. Vincenzo silmad näevad kedagi, keda justkui oleks vaja haletseda või tingimata ulatada õlg, mille najal püsti seista. Tegelikult see nii ei ole. Ebaleva ja kohanematu jaoks võib Liu elu kulg näida hirmutavana, aga naine on siiski tugev ja tahtejõuline. Valitsevas raskes majanduslikus seisukorras peab tegema raskeid ja valulisi valikuid, mida tuleb hiljem kahetseda. Liu on need etapid läbinud. Ta on jõudnud punkti, kus saab ainult ainult edasi rühkida ja seetõttu suhtlemisaldist võõramaalast aitabki. Gianni Amelio film on maaliline nii maastike kui ka eluolu kujutamise poolest, kuid lisaväärtust annab kahtlemata ka kaks peaosatäitjat. Sergio Castellitto kogeleva, kuid siiski üsna enesekindla töölisena on ehtne näide hoolivast ja ka parasjagu eneseteadlikust inimesest, kellel ei ole selge siht silme eest, aga ta püüab selgust igal juhul oma ellu tuua. Tai Ling kehastab aga tõlki Liu Hua´d, kelle heitlikkus ja hoolivus sunnib rohkem hindama hiina rahva pingutusi üks päev korraga elada. Eelkõige provintsides, kus töö-ja pereelu on ühenduses ja elukvaliteet ei ole eriti kiiduväärt. Tai Ling`i idamaine malbe ilu paneb unustama ümbritseva ja sunnib koos tema tegelaskujuga naeratama või kurvastama. Mõju on tugev. Igas näitlejas seda ei ole, aga temas on midagi eksootiliselt erilist. Täpselt nagu filmgi.

Kahe erineva elusaatusega inimese lugu, mida saadab hiiglaslik Hiina. Ilus ja nukker.
8/10

Parallel Lines

Viis lühifilmi, viis erinevat žanrit ja lavastajat. Ühiseks nimetajaks Philips Cinema ja RSA e. Ridley Scott Associates. Läbivaks tunnuseks on ka üks kindel dialoog, mis kasutatakse igas filmis väga erinevalt.

Minu lemmikuteks on The Gift ja Dark Room ning mõningate mööndustega ka The Hunt.

The Ghost Writer 2010

Lavastaja: Roman Polanski

Osades: Ewan McGregor, Pierce Brosnan, Olivia Williams jne.

Uus variautor palgatakse endise peaministri Adam Langi memuaare kirjutama, sest eelmine suri kummalistel asjaoludel. Süvenedes Langi poliitiku karjääri algusaastatesse, avastab kirjanik saladusi, mis ei vaja paljastamist ja õige pea ongi tema elu ohus.

Roman Polanski viimane film The Ghost Writer on koos oma loojaga tekitanud päris palju arutelusid, mis kipuvad ikka ja jälle jõudma Polanski karmi mineviku ja kunagi kordasaadetud karistusväärse teo juurde. Olgu kuidas on, aga minu jaoks on film alati esikohal. On ta siis joodik, egoist või hullumeelne, aga kui film on hea, siis pole minul rohkem mitte millegi üle kurta. Polanski töödega olen ikka omajagu tutvunud, aga siiski mitte kõigega. The Ninth Gate oli omapärane tükk, kui ma suudan õieti meenutada. The Ghost Writer`iga tõestas vanameister, et tema oskab kõike kontrolli all hoida ja vormida tuttava sisuga filmist isegi mõnevõrra keerulise ja valvsusega mängiva thrilleri, mis kahtlemata särab omasuguste seas päris eredalt. Tingimata mitte originaalsete tükkide sahtlis, aga kindlasti teiste selliste hulgas, mida on raske unustada ja mille teostus teeks nii mõnelegile oma ala meistrile silmad ette. Loo keskmes on variautor Ewan McGregori kehastuses, kelle nime terve filmi jooksul välja ei öelda. Muidu ta poleks ju variautor või "I`m your ghost", või mis? Ta palgatakse endise Briti peaministri Adam Langi memuaare kirjutama, mis ei olegi teab mis kerge töö, kui avastada, et tööandja endine variautor on müstiliselt surma saanud ja tagatipuks süüdistatakse Langi ka sõjakuritegudes. Praegu tundub, et eks see film on kindlasti üks tüüpiline, intrigeeritsev ja nuga selga lööv poliitiline põnevusfilm. Kaugel sellest ja seda ainuüksi seetõttu, et lavastajatoolis on Polanski. Ta on piinlikult täpselt ja varjatud karakteritega loonud sündmusteraja, mille ots ja äär ei paista kohe kaugelt kätte. Kõige tähtsamateks kujunevad karakterid, kelle iga sõnapaar karjub valelikkuse järgi, aga petliku ilmega hoitakse tegelaste tõelised palged vaka all, et süvendada paranoiat ja üksindust.

Peategelane järgib uudishimulikult oma eelkäija juhtlõngu ja avastab õige pea mitmeid seoseid, mis tunduvad olevat vägagi päikesevalgust pelgavad. Nii lihtsa raja peale film aga ei suundu ja mitmeid kordi teiseneb juba endamisi lahtimõtestatud loo areng ootamatult erinevamaks. Olgugi, et järske süžeepöördeid on võimalik lihtsalt moel ette ennustada ja selle möödumisel patsutada endale õlale ja kinnitada endale, kui tark sa oled. Polanski puhul on oluline teekond ja kõik, mis tõe poole püüdlemisel juhtub. Ta valmistab vaataja ette kord ühe ja siis hoopis teise suuna jaoks ja ikkagi võib end filmi lõpus heas mõttes petetuna tunda. Film põhineb Robert Harrise samanimelisel romaanil ning seda lugenud kinokülastaja teab rohkem kui raamatu olemasolust mitteteadlik pahaaimamatu ekraani põrnitsev huviline(mina), aga ma loodan, et vaatamata varem ilmunud materjalile on The Ghost Writer põnev isegi neile, kes on raamatut äsja lugenud. Pierce Brosnan, Kim Catrall ja Olivia Williams moodustavad Polanski näpunäidete abil vägagi kummalise koosluse. Iga tegelane omaks nagu ühte kindlat varjatut motiivi, mille järgi nad juhinduvad. Kiiresti võib tekkida usaldamatus ja ainukeseks kindlapiiriliseks tegelaseks jääb variautor, kes on sama suures segaduses nagu vaatajagi. Tegevuspaiga eest tuleks tänada raamatu autorit, sest silme ees karglev märatsev meri ning vihmane ja tuuline ilm loovad koduse ja ühtlasi ka pahaendelise tasuta kirjanikule, kes püüab memuaaride kirjutamisega kuidagi hakkama saada. Iga tegelane rannaäärses maja on potentsiaalne niiditõmbaja, kuid raske on tema tõelist isikut enne filmi viimaseid minuteid ära tunda. Kõige lõpuks saabub finaal, mis üllatab julgusega ja annab kiiresti mõista, et reaalsus on karm ja selle eest ei ole pääsu ning lõpukaader näitab seda kõike ilma liigsete sõnadeta.

Kui kõrvale heita heitlik lugu varjatud saladustest, mis ei paku piisavalt palju uusi lahendusi , on tegu kõvakaanelise thrilleriga, mis erutab meeli täpselt nii palju, et pakkuda pinget ja elavat uudishimu kõige toimuva vastu.
7,5/10

Voices of a Distant Star 2002

Lavastaja: Makoto Shinkai

25 minutit kestev lugu noortest armastajatest, keda lahutavad mitmed valgusaastad, kuid armastus jääb kestma läbi pikaks veniva suhtlusega SMS`de abil. Mikako värvatakse kaugele tähesüsteemi äärealadele mecha juhiks, et astuda vastu ähvardavale ohule. Olgu vaheks kasvõi 8 aastat ja metsikud lahingud tulnukrassiga, mis Maad ähvardavad, aga noorte armastus liigub tasaselt ja kindlalt edasi.

25 minutit tekitas enne filmi käima lükkamist kahtlusi süvenemise ja kaasahaaravuse osas, kuid "Voices of a Distant Star" kinnistub mõtteisse aeglase ja mõtliku sisuarenguga. Kunstiline tase jätab vahel veidikene soovida, sest liigagi tihti asendus suures plaanis kujutatav tegevustik mõnevõrra liiga nurgelise ja isegi algelisevõitu tegelaste kujundusega. Segavaks faktoriks ei tohiks see siiski muutuda, sest kui arvestada lavastaja Makoto Shinkai püüdlusi, siis on kvaliteet kindlasti kiiduväärt. Shinkail on olnud piisavalt loovust, et ühendada omavahel kosmiline ulme ja sõnadeta armastuslugu, mille delikaatsus ja sujuv areng koos ilusa muusika ja originaalsete lahendustega vastanduvad ja sobituvad üksteisega nagu tuli ja vesi. Jaapani animele paistab vägagi iseloomulikud olevat endassetõmbunud ja liigse sõnaosavuseta karakterid, kelle kujundus ütleb vahest isegi rohkem kui tuhat sõna. Pildikeel on kahtlemata kaunis, mida kipub rikkuma tegelaste mõningane nurgelisus, aga ulmelise armastusloo mõõtmed räägivad enda eest. Mida rohkem filmile mõelda, seda enam hakkab tagasihoidlik lühianime vägagi positiivseks elamuseks muutuma. Sisus endas pole aga mitte midagi positiivset. On olemas kurblik heietus ja veidi depresiivsevõitu mõtisklus armastuse mõõtmetest. Ulme poolest tõsteti esikohale tulnukrass tarsianid ja omapärased võitlusmechad, mille piloodiks siis 15 aastane koolitüdruk valitigi. Ulmelised seosed ei saanud suurt rõhku, sest tähtsaks muutus ainult vahemaa armastajate vahel.

Ilus, tundeline ja vaatemänguline. Lühike, aga õnneks kasutab kestvusaega igati otstarbekalt.

8/10

4.JAFF - Summer Wars 2009

Lavastaja: Mamoru Hosoda

Osades: Ryunosuke Kamiki, Nanami Sakuraba jne.

Kenji meelitatakse kooliõe Natsuki abiga tüdruku perekonna maakoju, et valmistuda vana-vanaema 90-ndaks sünnipäevaks. Samal ajal ründab ülemaailmset virtuaalkeskkonda OZ-i tundmatu sissetungija, kes ähvardab kogu süsteemi laiali paisata. OZ-iga vägagi kursis olev Kenji ja Natsuki koos mitmepealise perekonnaga satuvad aga otse sündmuste keerisesse. Sellega algavadki suvesõjad OZ-i päästmiseks.

Mamoru Hosada järgmist üllitist nägingi juba suurel ekraanil ja pean tõdema, et väike kuvar ei saa kunagi kinoekraani vastu ja eriti just anime puhul. Summer Wars oli ja ei olnud ka juba veidi sarnane lavastaja eelmisele filmile The Girl Who Leapt Through Time`ile, aga üldplaanis oli virtuaalmaailma sisenev Summer Wars märgatavalt erinevam juba temaatika ja tegelastevahelise suhete poolest. Summer Wars algab tüüpiliselt heatujuliselt tutvustades kahte pealtnäha ebasotsiaalset sõpra, kes veedavad enamuse oma ajast virtuaalreaalsuses nimega OZ, mis on ühtlasi ka tervet maailma hõlmav süsteem, kuhu on koondatud kõikvõimalikud eluvaldkonnad. Kolmandana astub mängu kooliõde Natsuki, kellega Kenji veedabki ebahariliku suve. Filmi suurimaks üllatajaks oli kahtlemata Natsuki perekonna laiahaardeline tutvustus ja neile ebaharilikult kaua tähelepanu pööramine. Animest ei olekski niivõrd põhjalikku põhitegelaste tutvustust oodanudki, kuid nagu arvata oligi osutus just perekonna väärtused filmi kõige olulisemaks osaks. See ja muidugi ka alati ligihiiliv armastus Kenji ja Natsuki vahel. Parandage kui ma eksin, aga romantika on kohustuslik iga taolise anime jaoks, vähemalt nii tundub valdavas enamuses olevat. Ilma selleta ei saanud hakkama ka Summer Wars, kuid Hosodale omane käekiri on võimeline vast igast puust materjali vormima vastuvõtlikuks igale huvilisele ja segada kokku koomiline, fantaasiarikas ja ka tõsiseltvõetav kompott naerutavast paralleelmaailma põimumisest igapäevaeluga. Taaskord lähevad kiidusõnad eelkõige animatsioonitehnikale. Põhjus on lihtne. Isegi kõige ebatähtsamal momendil, kui võrrelda seda OZi mastaapsusega, on näha ja tunda hoolikat viimistlustööd, mis ei jäta kedagi või midagi unarusse, vaid kaasab ka kõige pisema mutrikese sündmustikku. Elulisus ja samastumisvõime on joonistuse peamisteks märksõnadeks.

Summer Wars`i muudab eriliseks suurt tähtsust omavate sündmuste aset leidmine kõikvõimsas OZis, mis on sattunud kohutava viirusliku jõu ohvriks. Nagu ikka on just Kenji ja Natsuki oma perekonnaga sunnitud "maailma päästma". Sisuline pool OZ-is meenutab kangesti mõnda Digimoni osa ja pole ka midagi imestada, sest Hosoda on isiklikult paar osa valmis meisterdanud kunagisele ka Eestis tuntust kogunud seriaalile, kus keskseteks tegelasteks olid lapsed ja nende lojaalsed digimonid. Ei tasu end aga tolle sarja lapsikusega ära ehmatada, sest Summer Wars on animatsiooni poolest nagu ema pehme pai, millele on raske asendust leida. Muidugi on olemas ka märksa süngemates toonides animesid, mis käsitlevad samalaadset teemat palju sügavamalt, aga nagu näha on Hosoda üks neist animekunstnikest, kes suudab ühendada inimlikkuse, ebainimlikkuse ja ebamaiselt uhkeid mõõtmeid omandava võitluse hea ja kurja vahel. Võrreldes The Girl Who-ga on Summer Wars kahe jalaga lausa kaugele taevalaotusse jõudnud, kuid samas pole kuskile kadunud loomulik eneseväljendus ja elu valusad õppetunnid, mis tulevad juba akugelt tuttavad ette. Teistpidi mõeldes on Summer Wars`i sõnumiks see, et virtuaalmaailma sisenemine ja ebasotsiaalsus tasuvad end justkui kunagi ära. Lohutav mõte ja seega ka tasemel tükk neile, kes ihkavad minna kaugemale kui lihtne kuvar ja vasaku jala kõrval surisev ja tolmukorra all seisev kompuuter. Miks ka mitte pakkuda uusi võimalusi, mis seostuksid eelkõige üha süveneva infotehnoloogia arenguga. Seda on ka varem tehtud. Näiteks see sama Digimon arendas sarnast mõtet päris pikka aega, kuid see ei kannata võrdlust Summer Warsi kaasahaaravuse, lihtsuse ja arukusega ning siirast rõõmujoovastust pakkuva animatsiooniga. Olgu seal hiiglaslikud monstrumid ja tohutu tahtejõu ülekanne kõikjalt üle kogu maailmast, aga seda kõike on hea vaadata teadmisega, et mis tahes kui pöörasel sündmusel on olemas kindel tagamõte ja eelnevalt on nähtud mitmekülgne lugu, mis toetab toimuvaid fantastilisi heitlusi kindlameelse visadusega.

Minu esimene JAFF ja minu esimene anime suurel ekraanil. Yataaa!!!

9/10

The Girl Who Leapt Through Time 2006

Lavastaja: Momaru Hosoda

Osades: Riisa Naka, Takuya Ishida, Mitsutaka Itakura jne.

Tokyo koolitüdruk Makoto magab pidevalt sisse ja hilineb seega ka tundi. Ühel saatuslikul päeval kordub sama rutiin, kuid sellegipoolest muutub kõik. Nimelt satub Makoto juhuse tahtel vigaste jalgratta pidurite tõttu otse rongi ette, aga millegipärast hüppab Makoto õnnetuse läbi hoopis ajas tagasi hetkesse enne õnnetust ja ta pääsebki terve nahaga. Avastades endal eriskummalise võime hüpata omavoliliselt minevikku, hakkab Makoto isegi kõige pisema probleemi tõttu ajas tagasi minnes sead alati parandama või siis lihtsalt uut versiooni looma. Alguses on ebatavaline võime Makoto jaoks lõbus, kuid õige pea avastab ta, et iga tema tegu mõjutab ka teisi inimesi. Eriti talle lähedaseks saanud kahte sõpra Chiakit ja Kosuket.

JAFF-i lähenedes mõtlesin, et enne suurel ekraanil Mamoru Hosoda uue teose Summer Wars`ga tutvumist peaks pilgu suunama palju kiitust pälvinud ajas reisimise teemaga mängivale The Girl Who Leapt Through Time`le ja ajutine mõttesähvatus tabas otse märki. Ilma Hosodale kuulsust toonud animeta oleks olnud vist isegi raske siseneda värvikirevasse ja hoogsasse nägemusse virtuaalreaalsusest ja selles peituvatesse ohtudesse. Lugu läbi aja hüppavast tüdrukust ei ole lihtne ulme ega ka visuaalne etteaste, mida anime spetsialistid väga hästi toota suudavad, vaid hoopis inimlik ja kahe jalaga maa peal silkav armas ja kurblik lugu elu õndsatest hetketest, mis niikuinii kunagi läbi saavad. Lause "Time waits for no-one" ilutses Mokoto kooli füüsika klassi tahvlil ja sellest sai ka filmi läbiv joon. Anime on võrratu. Ma kohe pean seda ütlema. Ei saa lihtsalt ütlemata jätta. TGWLTT on eranditult koomiline just tänu anime stiilile ja eelkõige ka originaalsele pildikeelele, mis aina üllatab ja üllatab. Peategelane Makoto ei erine absoluutselt tavalisest kooliskäijast. Temalgi on tulevikuplaanid ooteruumi paigutatud ja püüab elada hetkes lükates edasi palju otsustusvõimet nõudvaid probleeme. Selle juures tulebki appi ajahüpe e. time-leap, mis võimaldab parandada kõike, mis seda vähegi vajab.

TGWLTT on elavaloomuline ja mitmekihline teos, mida vaikselt tahaks meisterlikuks nimetada. 98 minutit energilise ja ootamatu Makoto seltsis tundub rohkem nagu kaks tundi puhast lõbu, rikkalikku eneseväljendust ja läbivat õpetlikku teemat/moraali, mis haarab areneva sündmustikuga kärmelt kaasa. Eks igaüks leiab Makoto loost midagi, mis teda otseselt puudutab. Kes ei tahaks vahel aega tagasi keerata ja teha olematuks tegusid, mida praegu kahetseme? Mina tahaks küll, aga aeg ei oota mitte kedagi. Nii see on ja nii see jääb. Filmi suurimad lõbuallikad seostusid alati Makoto järjest ebaloomulikumaks muutuvatele katsetele pikendada ajasrändamise aega, et jõuda soovitud sihtmärgini. Lõbu asendub lähedaste eest hoolitsemisele ja peagi on kõik lootusetult sassis, sest elu läheb ikka omasoodu edasi ja ei olene üldsegi välisest segajast, kes püüab meeleheitlikult asjade kulgu muuta. Jaapani animatsioone omased emotsioonid on vahel niivõrd naeruväärsed, et tahest tahtmata peab laginal lae poole vahtides suure kõminaga naerma. Midagi muud ei saa ju teha, kui tegelased satuvad tobekoomilistesse olukordadesse ja väljuvad nendest veel hullemini. Aga see kõik on esile toodud väga inimliku puudutusega ja trumpab iga kell üle ka kõige vägevama arvutianimatsiooni. Väga, väga mainimisväärne on ka muusika, mida jaapanlased küllaltki suutlikult haldavad, et luua omapärane pala igaks hetkeks. Väga tugevat rõhku omandavad enesekehtestamine ja otsustamisvõime. Need kantakse tegelastele üle alati hingestatult ja ka kohe nii, et publik end liigutatuna tunneb.

The Girl Who Leapt Through Time: ehe, siiras, liigutav, lõbus, rikkalik ja kaasahaarav puhtinimlik lugu, mis kahe jalaga maa peale jäädes üllatab rohkem kui parimad fantastilised ulmeseiklused kosmose ääretutel aladel.

10/10