Mogari No Mori(The Mourning Forest) 2007

Lein. Seda esineb väga mitmel eri kujul. Aastatepikkune või värske ja veelgi laastavam. Lein viib nõrkemiseni. Usaldatamuseni, mis tõrjub välismaailma eemale. Inimlik puudutus kaotab oma endise tähenduse. Ei suuda ega taha leinast rääkida. Endas seda hoida on ka ohtlik, kuid me ei taipa seda enne kui juba on juba hilja. Kandume elukaugeks ja alalhoidlikuks, tõmbamata endale tähelepanu. Otsime võimalusi, et oma kaotust leevendada. Tehes teistele seda, mida milles enne põrusid. Tagantjärgi voolavad süüdistused kergelt ligi. Jäämegi uskuma. Oleme kõiges süüdi. Ei hooma reaalsust, ei tahagi, mis tagamõttega? TEMA on ju kadunud. Igaveseks. 

Vana mees täis kahetsust ja nüristavat kaotusevalu ning noor leinav ema, kelle maailm ühttäkki kokku varises. Kõik väriseb. Ühe eest hoolitsetakse, kuna ta on kaugenenud reaalsusest, teine aga otsib leevendust, jagades hella hoolt, mida ta oma lapsele enam jagada ei saa. Kahe saatuse põrkumine viib vabastuseni. Tee sinna on aga käänuline. Et mõista, peame hoolima ja et leida rahu, peame end vabastama ahelatest.

Naomi Kawase neljas täispikk mängufilm "Mogari No Mori" ehk "The Mourning Forest" võitis Cannes`il Grand Prix. Tema film on ühe kultuuri osa. Jaapani suhe elu ja surmaga on osa Kawase poeetilisest ja kergelt liugleva kaadrikompositsiooniga filmist, kus ta ühendab elava looduse kui eluringi ja kaks murtud inimest - mehe ja naise - mõtlikuks ja filosoofiliseks vaatemänguks, kus suur osa narratiivist kuulub kergelt värisevatele, intiimsetele ja elulistele kaadritele, mis mõjuvad suuresti improvisatsiooni laadis loodud mänguna. Mänguna elust enesest. Suurimaks stilistiliseks eripäraks on ainult keskkonna helidele ja kaadris liikuvale tohutu aja pühendamine, mis valdavas enamuses esineb kas siis üldisemate või ainult suuremate plaanidega. See viib aga tulemusemi, kus rohu liikumine tuules, kauge matuserongkäik ja kahe inimese lapsemeelne mäng omandab kõrgeima tähenduse. 

Ehtne filmikeel, kus vaiksed liuglevad kaadrid jutustavad meile lugu. Lugu, mis muidu jõuab vaatajani läbi üksikute detailide. Mogari No Mori on sisutihe ja dialoogirikas teost, mis erineb selle poolest, et ainult pilt, heli ja ilmekad, aga vaiksed tegelased peavad meiega kahekõnet ilma, et nad meie poole üldse pöörduks. Kaadrite peategelane on mets. Mets on üldsegi väga kõnekas kuju surma ja leina kesksetes filmides ja animatsioonides. Mogari No Mori kasutab metsa puhtal sümboolse tähendusena: elu, selle katkematu ring ja metsamuld, mille alla jõuame kord me ju kõik. Niipidi võttes on Kawase hinnatud teos lihtne lugu, kus idee ei mattum, vaid pigem sirgub, nagu idu mullast.

Temaatiliselt on Mogari No Mori inimese jõudmisest oma juurte juurde. Primaalseima tasandini. Otse armuliste ja rohetavate latvade alla, kus peategelasi nahutatakse ja kõigevägevama palge ees täiesti alasti kistakse. Viimane ja lõplik puhastumine. Ühele rännak armastatu juurde, teisele leina väljaelamine nii nagu ta seda pole varem teinud. Naine on leinas, kuid ta ei lase sellel välja paista, ja mälulünkade all kannatav vanahärra, kes pärast paarikümmend aastat ikka oma naist igatseb. Mälu hajumisel jääb inimesele ikka see kõige helgem ja soojem mälestus. Nende kahe vahel areneb ettevaatlik sõprussuhe, mis viib aga ootamatute tagajärgedeni. Naine peab oma hirmudest võitu saama, et endast näiliselt väetimat aitama. Lõppude lõpuks oleme aga kõik nõrgad, vajame ainult kaaslase lohutavat tuge, et end lõpuks välja elada. 

Nagu öeldud töötab Mogari No Mori mitmel tasandil. Ühes küljest on meil lugu kahest leinavast karakterist. Teisest küljest on see aga lugu kahe peakangelase laskumisest vabastuseni. On see siis lein või mitte, aga igal juhul on üheks liiniks hingeline rahu, milleni jõutakse läbi keskse teema - leina. Kolmandast küljest on tegu reaalsuse naturalistliku taotlusega, ainult, et rõhutatult luulelise ja tunnetusliku kaadrikompositsiooniga, kus sõnad ei mängi erilist rolli. Neljandast küljest on tegu tükiga Jaapani kultuuriruumist, mis on iseenesest täiesti mõistetav ja loomulik, aga tänu režissööri pühendumisele oma kultuuri eripäradele jõuab meieni oluline teave Jaapani rahva suhtest läheduse, surma, leina ja loodusega.

8/10

The Importance of Tying Your Own Shoes 2011

The Importance of Tying Your Own Shoes on lugu Rootsi „kuninglikust“ heaoluühiskonnast või vähemalt nii püüab lavastaja filmi publikule maha müüa. Oma koha leidmine elus, ligimestega arvestamine ja armastus on märksõnad, mis kõnetavad publikut ja veenavad meid juba varases eos eeldama sooja huumori või karmi reaalsusega varustatud filmi. Kui tavaelus oleme harjunud nägema meeletul või tegelikult isegi mõttetul hulgal USA happy ending`uga moraalitsevaid komöödiaid, mis püüavad üksteisele ära teha üha originaalitsevate ideede ja teostusega, siis mitte kuidagi ei taha uskuda, et samasugust ühemõttelisust võib ka Rootsilt oodata. Rootsil on sellealane pagas juba olemas ja seetõttu ei tohiks keegi arvata, et hollywoodilikud komöödiad on Rootsi filmitaevas midagi erakordselt uut.

TIoTYOS langeb kogu oma raskuse ja pingutusega jagada õigustatult teretulnud sõnumit ja moraali Ameerikamaa klišeepuntrasse. Pundar, mis ei kavatsegi pakkuda midagi rootsilikku, vaid pesuehtsat USA eduvalemit, mis maailma kinosid on hurjutanud juba aastaid ja aastaid. Ehk isegi lõputult, sest mida rohkem selliseid filme ilmub, seda enam ei taha keegi neist midagi kuulda. Sellest sõltumata on neil alati publik olemas ja nagu näha on neil vägagi edukalt õnnestunud rahvusvahelist mõju avaldada. The Importance of Tying Your Shoes ongi just nimelt soe ja humoorikas lugu eluraskustes vaevlevast noormehest ja iseenda taasavastamisretke iludest ja valudest. Filmi on ühtlasi ka küllaltki kerge jälgida. Selle muudab lihtsaks vägagi lineaarne struktuur, mida täiendavad paljud erinevad karakterid ja läbinähtavad teemad nagu eneseväärikus, vastutus, hoolivus ja armastus, mis tegelikult omandavad filmis väga suure ja mõjuka tähenduse kõigile omavahel suhestuvatele tegelastele.

TIoTYOS on muhe ja eluline komöödia, mis pühitseb peamiselt ühteainsat eemärki – kuidas võib üks mees muutuda tänu ootamatutele kaaslastele, kellega ta muidu oma elus poleks kunagi sõna vahetanud. Filmi peategelane Alex on stereotüüpne lihtsate eluviisidega noormees, kellel tuleb alatasa puudust selgest vastutustundest, mida ta tegelikult ühiskonnas funktsioneeriva kodanikuna peaks omama. Seda sama mõtet korrutab film pidevalt ja seda kuni hetkeni, mis see lihtsalt ei mõju mitte etteheitvana, vaid pigem tüütu ja pealepressivana. Olles taaskord töötu, satub mees vaimselt alaarenenud grupi hooldajaks ja sellest saabki alguse lugu, mis muudab Alexi ellusuhtumise igaveseks.

Alexi karakteri kujundamine on aga liiga lihtakoeline, sest tema puhul võetakse kasutusele „eluvenna“ alustalad ehk vastutustundetu, eluline, vabameelne, humoorikas ja ühiskonnareeglite pealesurutavast tavarutiinist eemalehoidev näitlejahakatis, kelle suurim voorus on ka tema suurimaks veaks. Viga eksisteerib aga pigem filmi stsenaariumis ja peamises karakteris kui tegelases endas. Peategelane Alex on vormitud täpselt nii, et temast õhkuv sõnum, tulevane moraalilugemine ja tegelase enda kõnekas arendus ühest inimtüübist teise ei saa vaatajast mitte kuidagi mööda minna. Ta on kogu aeg üheselt mõistetav, aga samas ka erakordselt igav ja tüütu inimetegelane, mida Rootsi komöödiast tegelikult ei oskaks oodatagi. Märk globaliseerumise mõjust? Võib olla tõesti.

Samal ajal ei saa ka märkimata jätta, et The Importance of Tying Your Own Shoes on nagu kaunis muinasjutt. Muinasjutt, mis meie tahtest sõltumata areneb heasoovlike motiividega. Siin filmis ei ole halbu inimesi, ainult ebamugavad teemad, mida nad arutada ei soovi. Soovimatus tegeleda isiklike probleemidega viib aga veel keerulisemate suheteni ja seetõttu väldib film alati igasugust realistlikku konflikti. See on küll korrektselt välja joonistatud, aga alat vaadatuna läbi roosakate prillide. Kui näiteks Niels Arden Oplevi Rootsi menukirjaniku Stieg Larssoni romaani adaptsioon The Girl With The Dragon Tattoo tõi päevakorda julmalt realistlikku ja vägivaldse suletud uste taga varitseva tumeda ja rõske problemaatilised ühiskonnakihid, siis antud film tegeleb pelgalt paari kindlapiirilise probleemiga, mida käsitlevad heatahtlike soovide tegelased, kellel puudub igasugune peegeldus tegelikust Rootsi eluolust ehk teisisõnu The Importance of Tying Your Shoes on suures osas nagu propagandaleht - midagi inetut me sealt ju ei leia.

Tekib küsimus, kellel seda filmi vaja on, kui samal ajal eksisteerivad andekad, kavalad ja intelligentsed komöödiad, mis lahkavad samu muremõtteid kardinaalset erineva nurga alt. Olgu nurkadeks siis realistlikkus või mitmekihiline jutustamise laad, aga igal juhul jääb see väike Rootsi film alla pea igale samalaadsele ametivennale. Ometigi ei mõju film ka ainult rumalavõitu meelelahutusena, sest rumalust kui sellist rootslased publikule ei jaga. Kogu film on nii sisult kui ka vormilt tõsimeelne. Mitte kordagi ei laskuta labasusse, situatsioonikomöödiasse või ameerikalikku vulgaarsesse huumorisse. Antud film on siiski valminud südamesoojusele, hoolivusele ja elu eri etappidele rõhuva tähelepanuga, millele ei saaks ega tohiks midagi ette heita. Aga nii kaua kui tegu on filmikunsti alla liigituva teosega, siis on etteheideteks alati ruumi.

TIoTYOS võtab näiteks ühe tavalise inimeksemplari ja tema eripäradega mängides jutustab publikule loo eneseotsingutest-ja parandamisest ning vaatluse alla võetakse lisaks peategelasele ka osa ühiskonnast. Tänuväärne samm, et tuua päevavalgele aktuaalseid ja tegelikult väga delikaatseid probleeme, mis oma olemuselt ei ole üldsegi nii tähelepanuväärsed ja ega nõuagi näpuga näitamist. Tegu on siiski puhtinimliku teemaga, mis puudutab korraga nii ühte ja seejärel ka mitmeid eri vanuseklassi kuuluvaid ühiskonna liikmeid. Julgus astuda esimene samm ja samas ka julgus tõestada nii enda kui ka teiste puudujääke, mis vajavad täitmist, et lasta ka oma lähedastel tunda end täisväärtuslikuna. Koos uue ja tundmatu vastutusrohke ametiga areneb ka protagonist üheskoos oma hoolealuste elurütmiga. See teebki Alexist elulise konksu, et nii publikut kui ka kõiki asjaosalisi valmistada ette suurteks muutustek. Need tulevad küll raskelt ja mõnikord isegi suurte ohverdustega, aga nagu heasoovlike filmide puhul ikka, saavad kõik küsimused lahenduse. Happy ending ei saa olla üleliigne, kui kogu film on just selles suunas juba esimestest stseenidest tüürinud.

5/10

X-Men: First Class 2011

X-Men, X-Men 2 ja X-Men: Last Stand on liialdamata üks vähestest USA superhero žanri alla liigituvatest seeriatest, mida võib vaadata täie tõsiduse ja innuga, sest need filmid ei lasku mitte kordagi kõikvõimsasse superkangelaste reaalsusesse, kus toimuv ei vaja selgitust ning tähtis on ainult kangelased ja nende pühad eesmärgid. Esialgne triloogia püstitas intrigeerivaid teemasid, mida on väga lihtne võtta kui reaalset ja aktuaalset ning ja arendas neid omas mutantiderohkes maailmas, kus reaalsus peegeldus põlatud mutantide vaevatud pilgus. Ei, X-Meni filmid ei ole tugevad sotsiaal- poliitilisdraamad, kus tegelased, näitlejad ja sisu vääriksid palavat aplausi. X-Men`i seeria on pigem ikka Hollywoodi üks etemaid näiteid actioni, fantaasia, lineaarsuse ja nupuka stsenaariumi suurepärasest tasakaalust. Siinkohal mainin kohe ära, et X-Men ja selle järg on seeria parimad filmid. Brett Ratneri lavastatud X-Men: Last Stand teenis küll eelkäijate püha teema arendust, aga unustas seejuures oma tegelased ja seetõttu läks triloogia lõpupaugust kaduma esimese kahe filmi tugevaim külg.

X-Meni nimetaks uhkelt realistlike superhero filmide verstapostiks, mida Hollywood on siiani vägagi vahelduva eduga järginud. Bryan Singer oli see mees, kes tõi reaalsusetaju actionipõhisesse ja publikut rahuldavasse paralleelmaailma ja lubas meil nautida filme, mis on tükk maad kõnekamad, intelligentsemad ja oma blockbusteri staatust rohkem ära kasutavamad kui lugematud järelkajad, mille hulgast paistavad silma ainult mõned üksikud. Pärast triloogia lõppemist oli stuudiol muidugi rahahais sügavale ninna kaevunud ja kohe kohe saadi hakkama Wolverine`i sünnilooga X-Men Origins: Wolverine, mis põrus pea kõiges, mis Bryan Singeri filmidele edu tõi. Ja nüüd jõudis kätte aeg, mil päevavalgele toodi kogu X-Meeste sünnilugu. Filmi eest vastutas Layer Cake`i ja Kick-Ass`i noor ja hakkaja tegija Matthew Vaughn. Kas X-Men: First Class ületas esimest kahe kõrgtasemelist X-Meni? Peaaegu, peaaegu.

Matthev Vaughn suutis tänu Ameerika suurimatel klišeedel liugu laskvale Kick-Ass`ile tekitada minu ja vahest ka ülejäänud fännkonnas märgatavalt palju usaldust. Oli ju Singergi samasugune noor režissöör, kes asus kiirelt USA koomiksivaramu kallale. Vaughn`i Kick-Ass oli vaatamata otsekohesele huumorile, vägivallale ja uudsele nägemusele noore inimese katsetusest olla midagi enam kui tavaline koolipoiss siiski liiga raamitud ja seetõttu kannatas ka ennastohverdava tooniga õilis finaal, mis oli kaugeltki tavapärasem lahendus kui sellele eelnenud tegevustik. X-Men: First Class`i vormistuse eest teenib Vaughn aga ainult plusspunkte, kuigi film ei ole kaugeltki mitte täiuslik, sest nii mõnigi ülimalt oluline tegelane või tegevusliin andis rohkem märku lihtsatest lahendustest kui rütmikalt ja kiirelt arenevast spiooniloole omaste elementidega mutantide tõusust maailma tähelepanu keskmesse. Filmi keskmes on võrratu Michael Fassbenderi kehastuses Eric Lehnsherr aka Magneto ja James McAvoy kehastuses noor ja veel kahel jalal tatsav Charles Xavier aka Pr. X.

Peateemaks on nende sünnilugu ehk tegelaste areng kuni punktini, mis nad kokku tõi ja lõpuks ka lahutas. Lensherr kaotas oma vanemad Saksa koonduslaagris, kus tema varajaseid võimeid seejärel kasutusele võeti. Lehnsherri avastajaks on mitmel vaenutseval rindel korraga figureeriv võimuahne Sebastian Shaw, kes ainuisikuliselt vastutabki tulevase Magneto võimete arendamise eest. Xavier on aga pärit rikkast inglise perekonnast. Ta tundnud ainult vanemlikku hellust ja intellektuaalset arengut. Avastades endal telepaatilised võimed juhindub ta ülejäänud elus oma võimetest ja samuti ka geenimutatsioonide lähemast tundmaõppimisest. Kaks mees asetatakse ühele rajale siis kui nad on enamus filmist tegutsenud üksi oma eesmärkide ja ihalduste najal. Mis neid kokku toob? Ikkagi saatuslik Sebastian Shaw, kes on lõppude lõpuks midagi palju enamat kui tavaline natsidoktor uurimas ebatavaliste võimetega lapsi.

 

Mis muudab First Classi eriliseks on selle üle kahe tunni vältava kestvusaja vahele mahutatud sisuline ja temaatiline tihedus, tegevuse ja tegelaste rohkus ning kahe peategelase karakteri suhteliselt õnnestunud põhjalik areng ja analüüs. Kõige selle keskel aktiveerub filmil täiesti toimiv rütm. Energiline, vaoshoitud, ülimalt jamesbondilik tempo, mis viib vaataja sujuvalt tegelastelt tegelastele, sündmuselt sündmusele hoides seejuures näpuga järge iga väikese, kuid olulise detaili peal. First Classi tempo on meeletu ja vaatamata tõigale, et kestvusajaks on näiliselt veidi üle kaks tunni, tundub film pigem kiire ja tõhusa pooleteisttunnise pingelise ülevaatega Külma sõja suurimast kriisist. Niisiis, nii karakterite, nende motiivide tutvustamise kui sündmuste kibekiire arengu poolest on tempo hämmastavalt konkreetne ja kompaktne, kuid muigeleajavalt sujuva põhjalikkusega. Protagonisti(te) ja antagonisti tutvustatakse publikule kavalate, põhjalike ja karakterile pühendatud stseenidega, mis midagi keeruliseks ajamata defineerivad koheselt seal tegutseva tegelase olemuse. Ka selle filmi puhul kehtib reegel, et paha on ikka paha, kuigi antud juhul on Sebastian Shaw rollis Kevin Bacon, kelle esitus muudab tegelikult üsna üheplaanilise antagonisti vähemalt 50% põnevamaks kui ta tegelikult on.

Pean ka märkima, et Baconi kehastatud Shaw ei ole labane ega hüüdlauseid pilduv sõjard, vaid eesmärgikindel sõjaõhutaja, kelle suured revolutsioonilised plaanid ei erine sugugi Magneto ideoloogiast algupärasest X-Meni seeriast. Shaw on ainukeseks tegelikult eksisteerivaks vastaseks. Tema selja taga seisavad kolm eri võimetega mutanti, kellest kõige silmapaistvam on vast telepaat Emma Frost. Frosti tegelaskuju ei jõua kuigi kaugele areneda ja ta jääbki Shaw ustavaks, kuid väheoluliseks varjuks. Talle on kirjutatud üsnagi palju intrigeerivaid külgi, kuid ainult demonstreerimiseks need jäävadki. Frosti kõrval tegutseb ka teine vägagi paeluv Shaw liitlane Nightcrawleri kauge sugulane Azazel, kes teleportatsiooni ja väleda külmrelva saatel palju stiilset korda saadab. Ka temagi jääb pelgalt demonstratiivseks tegelaseks. Kolmas henchmen on mutant, kes loob tornaadosid, kuid tema roll on niivõrd väike, et ta ise jääb enamjaolt tahaplaanile.

 

Stsenaariumi poolest on First Class väga stiilne, nupukas ja detailirohke. Rütmika stiilitunnetuse, muusika ja dialoogi saatel kaugeltki mitte pealiskaudsed ja pingelisest režiitööst nõretavad olukorrad ja tegelased lausa lendavad mööda ekraani, kuigi kogu selle efektse, viimse detailini läbi mõeldud, üdini eesmärgikindlate tegelaste ja režii keskel kerkivad esile mitmed häirivad probleemid. Üks peamisi on üldine tempo, mis võimaldab ainult väga valitud tegelastel endast märk maha jätta. Loomulikult on kõige tähtsamaid tegelasi Lehnsherri ja Xavierit töödeldud vastavalt tempole, kuid kahest protagonistist hakkab üks teisest ikka maha jääma. Antud juhul juhtub see Xavieriga. Kui Lehnsherri karakterile ehitatakse üles traagiline aluspõhi, mis lükkab paika kõik tema motiivid, eesmärgi ja tegelikku tähtsuse kogu filmi ja X-Meni seeria kontekstis ning suudetakse teda samal ajal ka inimliku olendina kujutada, siis Xavieri puhul jätab tema karakteri kujundamine soovida, eriti just tema olemuse aluspõhja loomine. Kõik, mis puudutab Xavieri otsuseid ja eesmärgikindlust, on väheke ebaveenev, sest ta sukeldub kogu USA valitsuse, mutantide ja Kuuba kriisi teemasse liiga kiiresti.

Mida kiiremini ta liigub, seda kiiremini mõjub ta nagu Briti luure agent, kellel on kogu missioon selge ja ei vaja mitte mingeid mõtlemishetki. Lihtsalt jookseb üleliia enesekindlalt ja vähese loomuliku mõtlemisega otse tule alla nagu ühe kindla funktsiooniga tegelinski, keda on lõpuks isegi suhteliselt raske tõsiselt võtta. Tema karakter on liiga pealiskaudne, et mõista tema suhtumist kõigesse, millega ta filmi jooksul kokku puutub. Õnneks on Xavieri puhul ka palju suurepäraseid külgi, mille üheks tugevaimaks on tema kui mutant ja suhe omasugustega. Kogu tema iseloom, ellusuhtumine ja suhtumine mutantidesse on veenev, isegi kergelt humoorikas. Selle külje poolest loodab ta filmile üliolulise kontrasti ehk Xavieri ja Lehnsherri kardinaalselt erinev visioon inimestest ja mutantidest. Tulevane konflikt areneb jõudsalt kahe tegelase teravalt tuntavatest erinevustest. Seda enam mõjub Magneto sünd jõuliselt ja tõeliselt innustavalt. Xavieri, Lehnsherri ja veel noore Mystique`i abil luuakse kolm poolust: viha, entusiastlik vaade tulevikku ning kahtlus. Need kolm omadust defineerivad filmi sõnumit ja iga tegelane leiab filmi lõppedes oma pooluse. Nendest kolmest poolusest juhinduvad tegelased, sündmused ja valikud on põhjalikult välja joonistatud, kuid õnnetul kombel on neid esindavaid tugevakoelisi tegelasi hirmus vähe.

 

Kõik kõrvalisemat sorti tegelased mõjuvad laheda ideena, aga kahjuks mitte millegi muuna. Arusaadav, et kõrvaltegelastele ei peagi asjatult palju rõhku asetama, kuid film töötaks lõpuni arendatud tegelasteparaadiga kindlasti märksa terviklikumalt. Mutantide ja inimeste ehk Magneto ja Prof. X-i kasvava konflikti suhtes on film süübinud kaugele, et nende lõhe filmi peamiseks ja mõjusamaks teemaks tõsta. Suures osas on konflikti arendus õnnestunud, kui Xavieri karakteri mõnigane ebaühtlus ja nõrkus välja arvata. Nii Fassbenderi kui ka McAvoy panus karakterite kujundamisele on tohutu väärtusega. Nende tõsimeelne olemus kahe vastanduva ideaali esindajana on veenev ja filmi peateemat igast küljest väärikalt teeniv. Sama ei saa kahjuks öelda Xavieri ja Lensherri värvatud mutantidest noorukite rühma kohta.

Olgugi, et finaalis toimuvateks sündmusteks on nende tahe ja veendumus astuda vastu Shaw sõjaõhutajaslikule olemusele igati mõistetav, on terve kamba mutandinoortega väga hooletult ja kiirustatult ümber käidud. Pobleem pole mitte värbamises, vaid nende kasutamises märtrite, reeturite ja segaduses vaevlevate noorukitena. See ei toimi, kui peale Mystique pole nö. esimeses klassis ühtegi põhjendatud tegelast. Toimub värbamine ja kohe on kõik suures õhinas, et saab kurjuse vastu astuda, kuigi tegelikkuses on nemadki inimesed ja omavad erinevaid kogemusi mutantide vallas. Selles värvatute grupis puudub loomulik põhjendus, miks üks või teine tegelane üldse peaks Xavieri selja taha seisma nagu truu sõdur ja ta ideaalide eest võitlema. Häirivalt lihtsaid lahendusi on rakendatud, et saavutada X-Men`i esimesele kahele osale omast ühist grupitunnetust. Ühes oli ühtne kool, aga teises hoopistükis erinevad inimesed, kes alles kokku toodi. See lihtsalt pole sama asi.

 

Nende vigade tõttu kannatab First Class kõige enam, kuid tervikuna on X-Men`i sarja värskeim osa kahtlemata tohutu õnnestumine. Vaughn jõudis peaaegu et samale tasemel kui Bryan Singeri X-Men 2. Õnnestumiseks võib lugeda ka asjaolu, et Vaughni käekiri ei kasuta uuesti sarnaseid omadusi, mida võib leida Singeril. Vaughn on loonud oma rütmi ja lähenemise ning seejuures püüdnud eemalduda rumalusest, lihtsusest ja tüüpilisusest. X-Men: First Class on suurepärane näide harvaesinevast kõrgest kvaliteedist´Hollywoodi blockbuster-ite hulgas.

8/10

Elena 2011

"Elena" on film üksindusest, armastusest, sotsiaalsest staatusest, perekonnast ja inimlikkust tugevusest. Filmi peategelaseks on Elena. Ta uus mees on rikas ärimees ja ajapikku võõrandunud nii Elenast kui ka oma eelmisest abielust pärit tütrest. Elenaga on aga asjalood vastupidi. Naine suhtleb pidevalt eelmisest abielust pärit poja ja ta perekonnaga, kuhu peale 17-aastase pojapoja kuulub ka alles kõndima õppiv peretütar. Pere on pidevas rahahädas ja ajapikku on Elenast saanud poja usaldusisik, kes palub oma rikkalt mehelt hädas olevale pojale laenu. "Elena" on peamiselt suhtedraama, mis lahkab eri elustiilist, staatusest ja ellusuhtumisest pärinevat abielupaari, Elena ja tema mehe Vladimiri suhet. Film on jagatud kaheks osapooleks, mis lõpuks traagilisel moel põimuvad. Lugu areneb Elenaja Vladimiri eraldi funktsioneerivateks lugudeks, mille põrkumisel areneb konflikt, mis asetab peategelase tõsise dilemma ette.

Perekond, truudus ja armastus pannakse kaalukausile ning võitjaks jääb lapsevanemasse kodeeritud armastus oma laste vastu ja kuigi võidukaks osutub ainult üks, jääb läbi raskuste leitud lahendus kehtima mõlemale osapoolele. Andrey Zvyagintsevi värskeima filmi juhatavad sisse külmad, kõledad ja steriilsed kaadrid talvisest puudesalust, millele laulavad leinalaulu üksikud varesed, veel unest ärkamata puhtast ja säravast modernsest korterist ning vaevaliselt unest ärkavast naisest Elenast. Algab rutiin, mida igapäevase, kuid rõhuva detailsusega meile tutvustatakse. Elena ja ta mehe suhe rullub meie ees lahti aeglaselt, aga põhjalikult. Kõike selleks, et mõista olukorra pingelisust, allasurutud emotsioone ja vaikivat ellusuhtumist, mis on nende kahe vahel aastate jooksul arenenud. Režissöör ei lase oma tegelastel palju rääkida, sest kõnekad kaadrid räägivad nende eest, justkui peaksid kaadrid omavahel dialoogi.

Kõrgel kortermajas klaasistunud ilmega kallis luksuskorteris aastaid elanud Elena tunneb end kui kala vees, kuid on asi, mida korter ei paku ja see on kirg mehe vastu, kes on pikalt ärimaailmas tegutsedes kaotanud tundelisuse, muutunud külmaks, kiretuks ja kahetsevaks vanaks meheks, kes järgib varmalt igapäevarutiini, et põikuda kõrvale liiga sügavale kaevuvatest vestlustest oma naisega - ainsa inimesega, kes temast siiani hoolib. Elena on aga lihtne inimene. Olles meheta oma poja üles kasvatanud omab poeg Elena elus olulist rolli filmi hallikasvalges ja värvivaeses talves. Seega on ta valmis pojale alati appi ruttama. Olgu selleks siis regulaarsed külaskäigud, et tema pere aega veeta või poja survel oma rikka mehe abil neile raha laenata. Emaarmastus on üle kõige ja seda on Elena karakter määratud näitama oma täies ilus ja valus.

Esimesed pool tundi on karakterite tutvustamise päralt ja liigsete sõnadeta pannakse varmalt paika igapäevarutiin, mehe ja naise külmunud suhe, naise armastus oma poja vastu ja mehe põlgus temast lahti öelnud tütre vastu. Vaiksed norgu peaga ja arglikke pilkudega kaadrid vananevast abielupaarist on suurepäraselt kõnekad, asetades suurt rõhku nende suhte lahkhelidele, mida peegeldavad vaiksed koosistumised, kire täielik puudumine ning Elena kui abikaasa ja ema kasvavale murekuhjale oma vaesunud poja suhtes, mille illustreerimiseks võtab režissöör ette pikka rännaku, et kahe staatuse vahelist kontrasti teravalt esile tuua. Kõrguvast luksuskorterist vanade ja kaugete korterelamute graffitirohkete, haukuvate koerte ja suitsetavate noorsantide vaheliste majade vahele. Laskumine kui selline on kõnekas ka selle poolest, et Elena külaskäik on esimene samm areneva konflikti suunas ja tema teekonda ilmestabki rikka ärimehe naise transformeerumist tavaliseks perenaiseks, kes rätik peas jalutab mööda kõledat talveilma.

Esimene samm rutiini lõhkumiseks astutakse Elena poolt, kelle armastus oma poja vastu on ümberpööramatu. Ta on hea inimene ja püüab ka teistele head teha. Omakasupüüdlikud kavatsused puuduvad tal täielikult. Pärast põhjalikku sissejuhatust astume nagu Elena puhulgi vastava muusikalise taustaga tema ärimehest abikaasa rutiini. Kuna Elena on tegelik peategelane, siis temale on pühendatud ka kõige rohkem aega. Filmi esimene pool ongi jaotatud kaheks. Elena ja ta poja lugu ning lõpuks Elena mehe rutiin, suhtumine naise muredesse ja oma ainsasse pereliikmesse. Elena ei ole peenutsev kunstfilm ega tavavaatajast liiga kaugele tüüriv draama. Otse vastupidi, olles vaatlevate detailsete kaadrite ja kiirustamatult arenevate tegelastega varustatud aitabki "Elena" vaatajal end tegelasega samastuda ja tema muredest osa võtta.

Režissöör on võtnud kindla sihi, et Elena karakter teha kõigile selgemast selgemaks, kuigi iga tegelase arendusprotsess toimub läbi kogu filmi kestvusaja, mitte ei loobita üks ports infokilde kokku. Ei, nii ei ole, "Elena" portreteerib eekõige oma tegelasi, keskkonda, kus nad tegutsevad ja ühiskonda, milles nad on kasvanud. Külm ja steriilne suhe on kestnud kaua ja osapooled on sellega leppinud, kuid film toob mängu loomuliku ülesulamise võimaluse ehk vaidlusse laskudes lahvatavad emotsioonid ja kirelõõm. Seda väljendab väga ilmekalt kaugus Elena ja ta mehe vahel, mis poja poleemikasse süvenedes nende vahel aina enam kokku surutakse. Vaidlus kütab kirgi, kirg vaigistab ebameeldiva ja vastukarva käiva teema. Poleemika jääb aga ikka pinna alla vabisema ja ootama lõplikku väljapurset. Režiiliselt ja helimaastiku poolest on film äärmiselt tasavägine, sest sulle ei pressita peale rõhuvalt väljamängitud emotsionaalseid purskeid, tormakust ega ka erilisi muutusi üleüldises tempos.

Märgatavad on aga karakterikesksed kaadrid, mis jutustavad lugu tegelaste asemel. Pildikeele üheks oluliseks osaks on ka sisulise arenduse pealetungiga algav abielupaari lähenemine, nende taaskord soojenevad suhted ja kasvav pinge, milles Elena pidevalt maadleb. Sellest samast lähenemisest aga sünnibki tegelik konflikti alge. Kus on head, seal on ka halba. Kaader kaadri haaval näeme tasast elurütmi, mida segab Elana kartus tuleviku, oma pere, nende elu ja tervise pärast. Mida lähemale liigub Elena tegutsemisaeg oma pere ja mehe ees, seda enam teisendub endine tasane filmikeel märksa ärevamaks ja muutlikumaks, kuid säilitab alati rahuliku hingamise karakterite tundlikuks arenemiseks. Elena peegeldab ka puhtinimlikke hirme. Hirmu iseenda ja oma lähedaste heaolu pärast ning loomulikult ka hirmu raskete valikute langetamise ees. Temaatiliselt on "Elena" omamoodi vaikne tragöödia, mis käsitleb eelkõige jõukamate ja vaesemate vahekorda, ema ja poja murdumatuna püsivat suhet ja inimlikkuse säilitamist isegi olukorras, kus langetatud otsus röövib osakese sinust endast.

10/10

Thor 2011

Pärast üliedukat Iron Mani seeriat jagus Marvelil julgust, et jätkata kuulsa The Avengers sarja tegelaste iseseisvate filmidega. 2011. suveks plaaniti Skandinaavia mütoloogial põhineva koomiksi Thori ja Ameerika ideaale kaitsva Captain America: The First Avenger`i filmiversioonid. Tänuväärne plaan, et tuua praeguse aja filmitehniliste saavustuste keskel ekraanidele suurejoonelised koomiksifilmid, mida veel pool dekaadi tagasi poleks olnud mõistlik teha. Esimeste seas oli 2003. aasta Hulk, mis kriitikute ja fännide poolt enamasti maha tehti, kuna esmakordselt USA turul kätt proovinud Ang Lee valmistas hoogse põnevusfilmi asemel hoopistükis inimliku karakterdraama, mille peategelane oli juhtumisi roheliseks hiiglases moonduv teadlane. Marvel aga võttis üldsust kuulda ja juba oligi platsis Hulki uusversioon The Incredible Hulk, mis järgis varmalt kõike olulist, mis ühele korralikule ja turvalisele superhero action-filmile kohustuslik. Siinkirjutaja astub Ang Lee Hulki selja taha ja ütleb, et tegelikult on tegemist üllatavalt intelligentse ja draamakeskse Hollywoodi blocbusteri mõõtu suurfilmiga. Aga nagu ikka loeb ainult publiku soov. Niimoodi siis uusversioon sündiski. Kuna Marveli Spider-Man oli samuti edukas, aga kvaliteetse kolmanda episoodita, asuti usinalt ka Iron Mani kallale. Režissöör Jon Favreau omab imetabast võimet lavastada kompaktset, humoorikat, stiililt võimalikult tihti varieeruva actioni ja tegelastega märulit, milles puudub labasus, pealiskaudsus, lausrumalus ja liigne klišeelisus. Iron Man 2 oli kohmakam kui eelkäija, aga see-eest püüdis Favreau taaskord luua midagi palju palju huvitavamat kui tavaline ja igav lineaarus. Seniste edu toonud Hulki, Iron Mani ja Spider-Mani näitel võib ju julgelt oletada, et Marvel on üks vähestest tootjatest, kes tõesti hoolib oma kangelaste filmidest. Olgugi, et tegu on täisameerikalike filmikestega, aga sellest sõltumata pakuvad nad senini kvaliteetset meelelahutust, mis ei sunni omaenese intelligentsuses kahtlema nagu seda teeb Michael Bay oma Transformersi seeriaga.

Aga nagu ikka peab ka muidu värskes korvis olema ka üks mädast läbi imbunud muna. Käesoleva aasta suvine üllitis Thor on ilma igasuguse kahtluseta Marveli kõige ebaõnnestunum film. Asi pole niivõrd eelkäijatele allajäämises, vaid pigem asjaolus, et Thor on just nimelt filmina hämmastavalt ebaühtlane ja madalakvaliteediline. Selliseid filme ei tohiks Hollywood enam tehagi. Nii keskmiseid kui ka suurepäraseid näiteid jagub küllaga, aga ometigi läks Thori juures midagi väga valesti. Thori režii eest vastutas Kenneth Branagh, kes oli seni tuntud rohkem Shakespeare`i loomingu ekraniseerijana kui USA suurfilmide lavastajana. Ebatavaline lavastajavalik Marveli filmile, aga lähiminevikust on veelgi võtta näiteid ebatõenäolistest lavastajavalikutest, kelle visioon muidu blockbusteri staatuses sitsivast filmist osutus ainuõigeks nägemuseks. Nagu näiteks tänavune üllataja Rise of the Planet of the Apes, mille lavastajatoolil istus suurepärase inglise vangladraama lavastanud Rubert Wyatt. Kui esimest korda kuulsin Branaghi siirdumisest Thori juurde, olin ühteaegu nii pettunud kui ka õnnelik. Pettunud, sest Branagh võiks oma liistude juurde jääda ja mitte lasta Hollywoodil end peibutada. Õnnelik, sest tekkis lootus, et Branagh äkki ongi Thori päästev rõngas, sest kui aus olla, siis antud filmi sisuline külg oli selle avalikustamisest saadik nõrgemapoole. Seetõttu tahtsingi uskuda, et just Branaghi kogemus tõstab Thori Marveli filmide pjedestaalil aina kõrgemale ja kõrgemale.

Lisaks Branaghile osaleb Thoris multitalentne rootslane Stellan Skarsgard, värske Oscari võitja ja alati võluv Natalie Portman, legendaarne Anthony Hopkins ja kõige tipuks ka Jaapani üks kuulsamaid näitlejaid Tadanobu Asano. Tema roll on äärmiselt sisutühi, aga kuna tegu on hea näitlejaga, siis tahtsin ka tema nime välja tuua. Austraalia seebiseriaali Home and Away`st tuntud Chris Hemsworth kehastab uhket, tormakat ja ülbet Thori, ühte kahest Odini pojast. Hopkins on siis Odini osas ja suhteliselt tundmatu nägu Tom Hiddleston on salakaval Loki. Siinkohal tahaks juba varakult mainida, et kogu filmi peale oli just nimelt Tom Hiddlestoni Loki ja tema järel kohe ka Hopkinsi Odin ainukesed tegelased, keda saaks natukenegi kirjeldada kui karakterit. Eriti Tom Hiddleston, kelle rollisooritus oli lennuka arvutimaagia kõrval parim osa terves filmis. Nii, aga kui nüüd rahulikult edasi minna, siis jõuangi punktini, kus ma saaksin alustada kõige sellega, mis Marveli värske üllitise juures totaalselt valesti läks.

Branagh, muljetavaldav näitljejaansambel ja Marvel selja taga. Mis saaks valesti minna, kui Marveli varasemad filmid pole üldse erilist laitmist väärtki? Esmalt oleks viisakas alustada režiist ja stsenaariumist. Stsenaariumi autoriteks oli täpselt neli meest ja selliste ametimeeste rohkus annab tavaliselt märku sogasest veest, millest ei saagi midagi head tulla. Ometigi oli sama lugu X-Men: First Classiga ja tulemuseks oli hoopis teisest klassist film. Heakene küll, Thori suurim ja kõige silmapaistvam miinus on lastefilmile omaselt üdini turvaline, klišeedest ja pealiskaudsusest pungil lugu ja selle igakülgne arendus, mis peaks taolise suurfilmi puhul lausa keelatud olema. Kui Iron Mani ja The Incredible Hulk`iga suudeti jääda viisakuse piiridesse, siis mis Thori puhul toimus, jääb mulle mõistatuseks. Kuidas on võimalik, et pärast mitmeid edukaid samme ei suuda Marvel ikka head filmi teha, vaid astub otse turvalise mätta otsa ja ei astu sellest mitte hetkekski kaugemale. Lugu on äärmiselt lihtsakoeline ja samuti ka hirmus lühike. Kaugel galaktika keskel asuva Asgardi planeedil elutsevad mütoloogilised Norra jumalad eesotsas Odini, Thori ja Lokiga. Thor on võimuahne, rumal ja innukas. Loki aga vaikne, kaalutlev ja salakaval.

Odin loomulikult vana ja tark kuningas. Thor on saamas uueks peajumalaks või siis õigemini peakuningaks, aga kuningriigi rahu rikub Jotunheimi ehk Jääplaneedi asukate lühiajaline sissetung Asgardi. Thor on kättemaksuihas valmis Jotunheimi vallutama, aga Odin seda ei soovi. Loki kasutab Thori kärsitust ära ja meelitab ta ikkagi Jotunheimi ründama. Oma isa, oma kuninga käsu otsene eiramine. Karistuseks pagendab Odin Thori planeet Maale teadmata, et sündmuste senine käik oli Loki salakaval plaan ise kuningatroonile pääseda. Edasi ei arene ei miski muu, kui Thori väärtuslikud õppetunnid, tema Asgardi naasemine ja viimasel hetkel Loki kavatsuste takistamine. Ja ongi kogu film. Tegelikkuses saaks isegi sellise sisuga valmistada erakordse fantastilismütoloogilise sci-fi eepose. Miskipärast seda ei tehtud ja kogu film oli nagu tüüpiline kommertslik malelaud. Tegelased olid kui nupud, mida ainult vastavalt vajadusele liigutati. Mitte mingisugustest karakteritest ei saa Thori puhul rääkidagi, sest neid lihtsalt ei olnud. Thori tegelane ongi täpselt nii lineaarne nagu juba kirjeldasin. Rumal poiss, kes oma lolluse pärast vastu näppe saab, õpib oma tegudest tulenevalt õigesti ja eeskujulikult käituma. Tundub lapsik? Jah, ongi lapsik. Enam sügavamaks film ei lähe ja nii on kogu dramaturgilise arengu ja ülejäänud tegelastega. Kui Marveli seniseid filme arvestada, paneb selline vabalangemine lausa imestama.

Tegelastel puudub igasugune sügavus, isegi see kõige tavalisem iseloom on puudu. Enamik loo kontekstis olulisi tegelasi toetuvad pelgalt oma välimusele ja kohustuslikele lausetele, mis sündmusi käima lükkavad. See on imelik, sest möödunud aastate jooksul on suve suurfilme aina hoolikamalt lihvima hakatud. Selle asemel, et tegelastega nagu tavaliselt vaeva näha pakutakse Thoris lihtlabaseid marionette. Portmani ja Skarsgardi tegelased on otsekui "Kuidas teha lastesõbralikku action-filmi" nimelisest õpikust välja kukkunud. See on masendav ja naeruväärne, kui ükski inimkarakter pole mõeldud arenemiseks, vaid näitamiseks. Saangi nüüd sõnasabast kinni võtta. Thor oligi nagu näitemäng, kus lihtsakoelise struktuuriga loos tühjad tegelased ringi siblivad. Ütleme nii, et Thori vanusegrupp peaks olema üsna noor, sest film nõuab publiku tähelepanu naeruväärselt vähe. Iga hetk, mil Asgardi tutvustatakse on lihtsalt paar liiga avarat kaadrit, mis tegelikkuses ei anna mitte mingit ülevaadet. Meile öeldakse, et Asgardi minevik ja Thor on nende kuningriigi seisukohalt väga tähtsad, aga kuna film oma tegelastest põhimõtteliselt ei hooli, siis tavalist vaatajat ei tohiks Thori pagenduselu ja Loki reeturlikus mitte kuidagi puudutada.

Loo ja tegelaste suhtes on film häbiväärselt nõrk. Igasugune inimlik draama, mida aretada püütakse on labaselt lapsik ja lihtne nagu nätsu närimine. Tegelastel pole vaja selgelt väljajoonistatud motiive, tausta ega ka karakteriraasugi. Sellisest lähenemisest jääb mulje, et suure nimega suve blockbusterist neid omadusi keegi ei otsigi. See oleks tõsi ainult sellisel juhul kui Marveli eelmised filmid oleks olnud samal tasemel kui Thor. Seda pole need aga teps mitte olnud. Eriefektide osakond on filmi juures hullumeelselt tööd rabanud ja loonud Norra jumalatele eepilise linnriigi mõõdu välja venitava CGI planeedi ja selle asustuse. Kahjuks peab tõdema, et Asgardi hunnitu CGI jääbki ainult pealispinnaks, sest kui paar avarat kaadrit Asgardist välja arvata, ei olnud kuningriiki põhimõtteliselt olemaski. Lihtsalt kauguses ilutsev sillerdav linn. CGI teine kasutusala kuulub loomulikult actioni alla ja siinkohal lasti ka ideedel natuke lennata. Thori esimesed pool tundi ongi need kõige põnevamad loetud minutid, mille vahele on pressitud muljetavaldav kogus hunnituid visuaalselt viimseni täiustatud keskkondi ja CGI actioni pöörasust, aga need vähesed momenditki mõjuvad pärast esmast kokkupuudet liiga mänguliselt ja pingevabalt.

Filmil puudub ekstreemsus, millega publikut pinguldada, üllatusmoment, et huvi ei lahtuks ja kõige tipuks on koos publikut stimuleeriva stsenaariumiga täiesti kaduma läinud ka tegelaste tõsimeelne usk oma tegevuse mõtestatusse, mis on koomiksifilmile ülimalt oluline element.

4/10