Thor 2011

Pärast üliedukat Iron Mani seeriat jagus Marvelil julgust, et jätkata kuulsa The Avengers sarja tegelaste iseseisvate filmidega. 2011. suveks plaaniti Skandinaavia mütoloogial põhineva koomiksi Thori ja Ameerika ideaale kaitsva Captain America: The First Avenger`i filmiversioonid. Tänuväärne plaan, et tuua praeguse aja filmitehniliste saavustuste keskel ekraanidele suurejoonelised koomiksifilmid, mida veel pool dekaadi tagasi poleks olnud mõistlik teha. Esimeste seas oli 2003. aasta Hulk, mis kriitikute ja fännide poolt enamasti maha tehti, kuna esmakordselt USA turul kätt proovinud Ang Lee valmistas hoogse põnevusfilmi asemel hoopistükis inimliku karakterdraama, mille peategelane oli juhtumisi roheliseks hiiglases moonduv teadlane. Marvel aga võttis üldsust kuulda ja juba oligi platsis Hulki uusversioon The Incredible Hulk, mis järgis varmalt kõike olulist, mis ühele korralikule ja turvalisele superhero action-filmile kohustuslik. Siinkirjutaja astub Ang Lee Hulki selja taha ja ütleb, et tegelikult on tegemist üllatavalt intelligentse ja draamakeskse Hollywoodi blocbusteri mõõtu suurfilmiga. Aga nagu ikka loeb ainult publiku soov. Niimoodi siis uusversioon sündiski. Kuna Marveli Spider-Man oli samuti edukas, aga kvaliteetse kolmanda episoodita, asuti usinalt ka Iron Mani kallale. Režissöör Jon Favreau omab imetabast võimet lavastada kompaktset, humoorikat, stiililt võimalikult tihti varieeruva actioni ja tegelastega märulit, milles puudub labasus, pealiskaudsus, lausrumalus ja liigne klišeelisus. Iron Man 2 oli kohmakam kui eelkäija, aga see-eest püüdis Favreau taaskord luua midagi palju palju huvitavamat kui tavaline ja igav lineaarus. Seniste edu toonud Hulki, Iron Mani ja Spider-Mani näitel võib ju julgelt oletada, et Marvel on üks vähestest tootjatest, kes tõesti hoolib oma kangelaste filmidest. Olgugi, et tegu on täisameerikalike filmikestega, aga sellest sõltumata pakuvad nad senini kvaliteetset meelelahutust, mis ei sunni omaenese intelligentsuses kahtlema nagu seda teeb Michael Bay oma Transformersi seeriaga.

Aga nagu ikka peab ka muidu värskes korvis olema ka üks mädast läbi imbunud muna. Käesoleva aasta suvine üllitis Thor on ilma igasuguse kahtluseta Marveli kõige ebaõnnestunum film. Asi pole niivõrd eelkäijatele allajäämises, vaid pigem asjaolus, et Thor on just nimelt filmina hämmastavalt ebaühtlane ja madalakvaliteediline. Selliseid filme ei tohiks Hollywood enam tehagi. Nii keskmiseid kui ka suurepäraseid näiteid jagub küllaga, aga ometigi läks Thori juures midagi väga valesti. Thori režii eest vastutas Kenneth Branagh, kes oli seni tuntud rohkem Shakespeare`i loomingu ekraniseerijana kui USA suurfilmide lavastajana. Ebatavaline lavastajavalik Marveli filmile, aga lähiminevikust on veelgi võtta näiteid ebatõenäolistest lavastajavalikutest, kelle visioon muidu blockbusteri staatuses sitsivast filmist osutus ainuõigeks nägemuseks. Nagu näiteks tänavune üllataja Rise of the Planet of the Apes, mille lavastajatoolil istus suurepärase inglise vangladraama lavastanud Rubert Wyatt. Kui esimest korda kuulsin Branaghi siirdumisest Thori juurde, olin ühteaegu nii pettunud kui ka õnnelik. Pettunud, sest Branagh võiks oma liistude juurde jääda ja mitte lasta Hollywoodil end peibutada. Õnnelik, sest tekkis lootus, et Branagh äkki ongi Thori päästev rõngas, sest kui aus olla, siis antud filmi sisuline külg oli selle avalikustamisest saadik nõrgemapoole. Seetõttu tahtsingi uskuda, et just Branaghi kogemus tõstab Thori Marveli filmide pjedestaalil aina kõrgemale ja kõrgemale.

Lisaks Branaghile osaleb Thoris multitalentne rootslane Stellan Skarsgard, värske Oscari võitja ja alati võluv Natalie Portman, legendaarne Anthony Hopkins ja kõige tipuks ka Jaapani üks kuulsamaid näitlejaid Tadanobu Asano. Tema roll on äärmiselt sisutühi, aga kuna tegu on hea näitlejaga, siis tahtsin ka tema nime välja tuua. Austraalia seebiseriaali Home and Away`st tuntud Chris Hemsworth kehastab uhket, tormakat ja ülbet Thori, ühte kahest Odini pojast. Hopkins on siis Odini osas ja suhteliselt tundmatu nägu Tom Hiddleston on salakaval Loki. Siinkohal tahaks juba varakult mainida, et kogu filmi peale oli just nimelt Tom Hiddlestoni Loki ja tema järel kohe ka Hopkinsi Odin ainukesed tegelased, keda saaks natukenegi kirjeldada kui karakterit. Eriti Tom Hiddleston, kelle rollisooritus oli lennuka arvutimaagia kõrval parim osa terves filmis. Nii, aga kui nüüd rahulikult edasi minna, siis jõuangi punktini, kus ma saaksin alustada kõige sellega, mis Marveli värske üllitise juures totaalselt valesti läks.

Branagh, muljetavaldav näitljejaansambel ja Marvel selja taga. Mis saaks valesti minna, kui Marveli varasemad filmid pole üldse erilist laitmist väärtki? Esmalt oleks viisakas alustada režiist ja stsenaariumist. Stsenaariumi autoriteks oli täpselt neli meest ja selliste ametimeeste rohkus annab tavaliselt märku sogasest veest, millest ei saagi midagi head tulla. Ometigi oli sama lugu X-Men: First Classiga ja tulemuseks oli hoopis teisest klassist film. Heakene küll, Thori suurim ja kõige silmapaistvam miinus on lastefilmile omaselt üdini turvaline, klišeedest ja pealiskaudsusest pungil lugu ja selle igakülgne arendus, mis peaks taolise suurfilmi puhul lausa keelatud olema. Kui Iron Mani ja The Incredible Hulk`iga suudeti jääda viisakuse piiridesse, siis mis Thori puhul toimus, jääb mulle mõistatuseks. Kuidas on võimalik, et pärast mitmeid edukaid samme ei suuda Marvel ikka head filmi teha, vaid astub otse turvalise mätta otsa ja ei astu sellest mitte hetkekski kaugemale. Lugu on äärmiselt lihtsakoeline ja samuti ka hirmus lühike. Kaugel galaktika keskel asuva Asgardi planeedil elutsevad mütoloogilised Norra jumalad eesotsas Odini, Thori ja Lokiga. Thor on võimuahne, rumal ja innukas. Loki aga vaikne, kaalutlev ja salakaval.

Odin loomulikult vana ja tark kuningas. Thor on saamas uueks peajumalaks või siis õigemini peakuningaks, aga kuningriigi rahu rikub Jotunheimi ehk Jääplaneedi asukate lühiajaline sissetung Asgardi. Thor on kättemaksuihas valmis Jotunheimi vallutama, aga Odin seda ei soovi. Loki kasutab Thori kärsitust ära ja meelitab ta ikkagi Jotunheimi ründama. Oma isa, oma kuninga käsu otsene eiramine. Karistuseks pagendab Odin Thori planeet Maale teadmata, et sündmuste senine käik oli Loki salakaval plaan ise kuningatroonile pääseda. Edasi ei arene ei miski muu, kui Thori väärtuslikud õppetunnid, tema Asgardi naasemine ja viimasel hetkel Loki kavatsuste takistamine. Ja ongi kogu film. Tegelikkuses saaks isegi sellise sisuga valmistada erakordse fantastilismütoloogilise sci-fi eepose. Miskipärast seda ei tehtud ja kogu film oli nagu tüüpiline kommertslik malelaud. Tegelased olid kui nupud, mida ainult vastavalt vajadusele liigutati. Mitte mingisugustest karakteritest ei saa Thori puhul rääkidagi, sest neid lihtsalt ei olnud. Thori tegelane ongi täpselt nii lineaarne nagu juba kirjeldasin. Rumal poiss, kes oma lolluse pärast vastu näppe saab, õpib oma tegudest tulenevalt õigesti ja eeskujulikult käituma. Tundub lapsik? Jah, ongi lapsik. Enam sügavamaks film ei lähe ja nii on kogu dramaturgilise arengu ja ülejäänud tegelastega. Kui Marveli seniseid filme arvestada, paneb selline vabalangemine lausa imestama.

Tegelastel puudub igasugune sügavus, isegi see kõige tavalisem iseloom on puudu. Enamik loo kontekstis olulisi tegelasi toetuvad pelgalt oma välimusele ja kohustuslikele lausetele, mis sündmusi käima lükkavad. See on imelik, sest möödunud aastate jooksul on suve suurfilme aina hoolikamalt lihvima hakatud. Selle asemel, et tegelastega nagu tavaliselt vaeva näha pakutakse Thoris lihtlabaseid marionette. Portmani ja Skarsgardi tegelased on otsekui "Kuidas teha lastesõbralikku action-filmi" nimelisest õpikust välja kukkunud. See on masendav ja naeruväärne, kui ükski inimkarakter pole mõeldud arenemiseks, vaid näitamiseks. Saangi nüüd sõnasabast kinni võtta. Thor oligi nagu näitemäng, kus lihtsakoelise struktuuriga loos tühjad tegelased ringi siblivad. Ütleme nii, et Thori vanusegrupp peaks olema üsna noor, sest film nõuab publiku tähelepanu naeruväärselt vähe. Iga hetk, mil Asgardi tutvustatakse on lihtsalt paar liiga avarat kaadrit, mis tegelikkuses ei anna mitte mingit ülevaadet. Meile öeldakse, et Asgardi minevik ja Thor on nende kuningriigi seisukohalt väga tähtsad, aga kuna film oma tegelastest põhimõtteliselt ei hooli, siis tavalist vaatajat ei tohiks Thori pagenduselu ja Loki reeturlikus mitte kuidagi puudutada.

Loo ja tegelaste suhtes on film häbiväärselt nõrk. Igasugune inimlik draama, mida aretada püütakse on labaselt lapsik ja lihtne nagu nätsu närimine. Tegelastel pole vaja selgelt väljajoonistatud motiive, tausta ega ka karakteriraasugi. Sellisest lähenemisest jääb mulje, et suure nimega suve blockbusterist neid omadusi keegi ei otsigi. See oleks tõsi ainult sellisel juhul kui Marveli eelmised filmid oleks olnud samal tasemel kui Thor. Seda pole need aga teps mitte olnud. Eriefektide osakond on filmi juures hullumeelselt tööd rabanud ja loonud Norra jumalatele eepilise linnriigi mõõdu välja venitava CGI planeedi ja selle asustuse. Kahjuks peab tõdema, et Asgardi hunnitu CGI jääbki ainult pealispinnaks, sest kui paar avarat kaadrit Asgardist välja arvata, ei olnud kuningriiki põhimõtteliselt olemaski. Lihtsalt kauguses ilutsev sillerdav linn. CGI teine kasutusala kuulub loomulikult actioni alla ja siinkohal lasti ka ideedel natuke lennata. Thori esimesed pool tundi ongi need kõige põnevamad loetud minutid, mille vahele on pressitud muljetavaldav kogus hunnituid visuaalselt viimseni täiustatud keskkondi ja CGI actioni pöörasust, aga need vähesed momenditki mõjuvad pärast esmast kokkupuudet liiga mänguliselt ja pingevabalt.

Filmil puudub ekstreemsus, millega publikut pinguldada, üllatusmoment, et huvi ei lahtuks ja kõige tipuks on koos publikut stimuleeriva stsenaariumiga täiesti kaduma läinud ka tegelaste tõsimeelne usk oma tegevuse mõtestatusse, mis on koomiksifilmile ülimalt oluline element.

4/10