Lavastaja: Duncan Jones
Osades: Sam Rockwell, Kevin Spacey jne.
Lähitulevik. Maavarasid ei kaevandata enam Maalt, vaid hoopis Kuult. Sam Bell on ainuke inimene Kuul ja tema kolme aastane leping hakkab läbi saama. Viimase paari nädala jooksul hakkab aga Sami tervis märgatavalt halvenema ja kõige tipuks satub ta õnnetusse, millest toibumisel ta avastab, et ta ei olegi enam päris üksi.
Mooni võlu peitub teostuse lihtsuses. On olemas kindel tegelane, kes täidab oma töökohustusi Kuul ja on olemas baas, kus enamus tegevusest toimub, kuid päris mööda ei saa vaadata ka filmi ühest tähtsamast tegelasest, kelleks on ju ometigi Kuu ise. Film algab lühikesevõitu sõnumiga inimeste energiatarbimisest ja kuidas maavarad hakkavad ammenduma. Siis jõutaksegi otsaga Kuule, kus ülimalt uhkes üksinduses pesitseb Sam Bell(Rockwell), kes elab või vähemalt püüab elada rahulikult, mõõdukalt ja ilma liigsete riskideta, et saavutada vajalikku kogust heelium-3`e, mille tootjaks Lunar Industries ja saata seda regulaarselt Maale. Sam Rockwelli ainuisikuline rollisooritus on vaatemäng, mida saavad etendada ainult kindla omapäraga näitlejad ja Rockwell on kindlasti üks nendest. Ta oskab endast esile tuua mugava isiksuse, kes ekraanil paistab olevat äärmiselt harjunud Kuul asuva jaama eluga ja oskuslik seal toime tulemiseks. Arvan, et see on ütlemata vajalik omadus, et luua ohutu keskkond, kuhu igaüks saab sisse põigata ja jagada Sami valu ja vaeva. Teiseks tähtsaks omaduseks on muusika, mis Moon`i puhul on loodud meisterliku Clint Manselli poolt ja tema looming kostub Kuu üksinduses vapustavalt. Iga tähtis stseen on sünkroonis Manselli imehästi olukorda tabava palaga. Tema looming on niivõrd tõhus, et võib olla ainult üheainsa pisara valamise võimalus on tänu temale täiesti olemas, kuid selline olukord tekib nii või naa finaalis, kus isegi muusikata võib sündida nõutus ja kurblik meel üheskoos. Mooni valmimiseks kulus 5 millionit dollarit ehk teisisõnu järjekordne õppefilm, kuidas on võimalik luua tark film vähese raha eest. Stseenid Kuu pinnal, kus masinad kaevandavad ja Sami ekslemine uues ja tundmatus olukorras, on imehästi meeleolu loovad. Suureks abiks on kuupealne liikuvus ja realistlikkus, mis oma lihtsuses toimib paremini kui digitaalselt töödelduna.
Kuul asuv kaevandusbaas ja Kuus ise on malli võtnud ulmežanri edendajatelt/alustaladelt ja ka ulmele omase suurejoonelisuse loojatelt. Baasi sisemus on värvilt valdavalt valge ja kujundus üsna kandilisevõitu, mis on tingimata selge vihje mõnekümne aasta tagustele ulmefilmidele nagu Alien või 2001: The Space Odyssey. Jones ei laena otseselt mitte midagi, kuid mõjutusi on igast võimalikust nurgast näha. Kui mõni lavastaja oleks lihtsalt kasutanud ära omaaegsete ulmefimide ideid, siis Jones pigem uuendab neid omas mahlas. Ta püüab Sam Belli ja suure laia Kuu abil luua eksistentsialistlikku teost, mis vastab igivanadele, kuid aegumatutele küsimustele. Inimelu väärtus, tehnoloogia haarde laienemine ja vahest ka arusaamine inimese olemusest -need kerkivad Moonis vahelduva eduga esile ja vastamine jääb pigem vaataja teha. Intelligentne film ei peagi kõigele vastama ja puust punaseks tegema. Õhku peakski rippuma jääma vastusteta jäänud küsimusi, mis tekitavad arutelusid ja panevad pikemalt mõtlema filmi temaatikast. Mooni stsenaarium ei ole midagi sellist, mida keegi meist ei ole varem filmina näinud. Sündmustik areneb rahulikult, mõtlikult ja suhteliselt sama sirgjooneliselt kui tõmmata näiteks pliiatsiga mööda joonlauda, kuid Sam Belli karakter on vahel isegi ootamatu ja keeruline. Karakteriarendus, mis lookleb mööda sirget, kuid järskude kurvidega rada; muusika, mis rõhutab emotsioone ja Kuu, mille ilu on pimestav. Inimeluga on läbi filmiajaloo pidevalt mängitud, aga Moon ei paku uut lähenemist või innovaatilisust. Duncan Jonesi filmi juures loeb suuresti ainuüksi teostus, mis toetab Mooni ideed niivõrd õlitatult, et raske on hiljem filmi peale mitte mõelda.
Kuul asuv kaevandusbaas ja Kuus ise on malli võtnud ulmežanri edendajatelt/alustaladelt ja ka ulmele omase suurejoonelisuse loojatelt. Baasi sisemus on värvilt valdavalt valge ja kujundus üsna kandilisevõitu, mis on tingimata selge vihje mõnekümne aasta tagustele ulmefilmidele nagu Alien või 2001: The Space Odyssey. Jones ei laena otseselt mitte midagi, kuid mõjutusi on igast võimalikust nurgast näha. Kui mõni lavastaja oleks lihtsalt kasutanud ära omaaegsete ulmefimide ideid, siis Jones pigem uuendab neid omas mahlas. Ta püüab Sam Belli ja suure laia Kuu abil luua eksistentsialistlikku teost, mis vastab igivanadele, kuid aegumatutele küsimustele. Inimelu väärtus, tehnoloogia haarde laienemine ja vahest ka arusaamine inimese olemusest -need kerkivad Moonis vahelduva eduga esile ja vastamine jääb pigem vaataja teha. Intelligentne film ei peagi kõigele vastama ja puust punaseks tegema. Õhku peakski rippuma jääma vastusteta jäänud küsimusi, mis tekitavad arutelusid ja panevad pikemalt mõtlema filmi temaatikast. Mooni stsenaarium ei ole midagi sellist, mida keegi meist ei ole varem filmina näinud. Sündmustik areneb rahulikult, mõtlikult ja suhteliselt sama sirgjooneliselt kui tõmmata näiteks pliiatsiga mööda joonlauda, kuid Sam Belli karakter on vahel isegi ootamatu ja keeruline. Karakteriarendus, mis lookleb mööda sirget, kuid järskude kurvidega rada; muusika, mis rõhutab emotsioone ja Kuu, mille ilu on pimestav. Inimeluga on läbi filmiajaloo pidevalt mängitud, aga Moon ei paku uut lähenemist või innovaatilisust. Duncan Jonesi filmi juures loeb suuresti ainuüksi teostus, mis toetab Mooni ideed niivõrd õlitatult, et raske on hiljem filmi peale mitte mõelda.Järjekordselt harv nähtus viimase aja ulmefilmide maastikul. Mõtlik ja teostuselt suurepärane ulmefilm, kus Sam Rockwell tõestab jälle oma andekust.
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar