PÖFF09 - Breathless

Lavastaja: Yang Ik-Joon

Osades: Yang Ik-Joon, Kot-bi Kim jne.

Oeh, PÖFF-ist juba rohkem kui nädal möödas, aga ma ei ole ikka jõudnud kõike kirjutada. Pole ime, et ma PÖFF-i blogijaks end ei pakkunud. Mõtlesin küll päris palju selle üle, aga loobusin, sest arvestades minu kirjutamise kiirust, ei hakanud ma pigem proovimagi. Oleks muidugi tore olnud, sest ega tasuta filme mitu päeva järjest iga päev ei näe. See selleks. Mul veel vaja kaks PÖFF-i filmikest postitada ja siis on sellel teemal jutul lõpp.

Kibestunud ja üksildase võlanõudja Song-Hooni iga päev on üks ja see sama rutiin. Ta saab juhised kätte ja peksab võlgnikku nii kaua, kuni see ei suuda enam liigutada ja nii iga päev. Vabal ajal veedab Song-Hoon aega oma õe pojaga, kes ema pika tööpäeva tõttu enamus ajast veedab tänaval mängides. Ühel hommikupoolikul kohtub Song-Hoon absurdse juhuse tahtel koolitüdruku Yeon-Hue`ga, kes erinevalt teistest püüab võlanõudjale koha kätte näidata. Alguse saab konarlik sõprus, mis muudab Song-Hooni igapäevarutiini märkimisväärselt.

Ütleme nii, et üks asi on vaadata Chan-wook Parki ja Joon-ho Bongi filme, mis balansseerivad komöödia ja draama vahepeal, aga hoopis teine asi on vaadata Lõuna-Korea filmi, mis ei pakugi mainitud stiili, vaid läheb ainult ühte kindlat rada pidi. Lavastajaks on Yang Ik-Joon, kelle jaoks on Breathless näitlejatöö kõrvalt esimene oma lavastatud film. Breathless ei ole loomulikult märkimisväärselt eriline, et silma paista nagu Parki ja Bongi filmid. Breathless on päris monotoonne nende kahe suurepärase lavastaja filmide kõrval, aga samas ka väga realistlik, kaasahaarav ja tõenäoline sotsiaalne kriitika Lõuna-Korea eluolu suunas ja seda veel eriti pealtnäha vaesemates rajoonides, vähemalt nii saab filmi järgi aru. Kõigepealt tahaks kiita posterit, sest raevu täis valgunud korealase nägu on antud konteksti jaoks vägagi tähendusrikas. Filmi peategelane on Song-Hoon, keda kehastab lavastaja isiklikult. Breathless tutvustab võlanõudjat armutu ja hoolimatu jõhkardina, keda ei huvita, miks ja kuidas ta kelletki raha lagedale peksab. Vähemalt pool filmi kestvusajast keskendub Song-Hooni tööle ja Yeon-Hue suhtele mehega, kes võib olla äärmiselt ettearvamatu. Breathless`i võib lugeda sotsiaalkriitiliseks teoseks, mis näitab sealset olukorda filmi peategelasi näiteks võttes. Igatahes, Song-Hoon, kelle käitumine ja elustiil ei ole kindlasti tavaline nähtus nagu seda võib näha lugematutes USA filmides. Nii suulisele kui ka füüsilisele vägivallale pühendati sama palju aega kui Song-Hooni tööpäeva kirjeldamisele. Tegemist on rahutu ja palju kannatama pidanud mehega, kes väljendab oma emotsioone jalgade jõuga.

Iga päev jalutab ta oma ülemuse juurde, saab sealt juhised kätte ja läheb koos mõne uue õpipoisiga teele, et jultunud võlgnikele koht kätte näidata. Esimene pool filmist on tõesti väga ühekülgne, aga vähemalt minu jaoks absoluutselt efektiivne viis, kuidas tutvustada ebameeldivat inimest ja lasta tal vaataja jaoks üha meeldivamaks muutuda. Minule läks ränga minevikuga mehe käekäik korda ja tundsin talle filmi pikema arengu möödumisel kaasa. Tema suhe koolitüdruku Yeon-Huega algas niivõrd absurdselt, et tahest tahtmata jäigi otsustamata, kas nutta või naerda. Üldsegi saab ainuüksi tänu Breathless`ile näha ja tunda korealaste niivõrd erinevat kultuuri ja käitumisnorme ning üle piiri ulatuvaid norme filmis ka hiilgavalt esitleti. Ei maksa arvata, et Breathless läheneb komöödiale nagu Bongi käekiri, sest tegemist on eelkõige traagilise ja kripeldama panevalt kurva looga rikutud noorusest ja sellega kaasnenud elust, mis ei vii kuhugi, kui ise midagi selle muutmise nimel ei tee. See mõte hõljus peategelase pea kohal kogu aeg, aga sellest kinni haaramine ei olnud lihtne. Yeon-Hue esindas koduvägivallaohvrit nagu Song-Hoon, aga erinevalt vaesest niiöelda endisest pätipoisist, oli tüdrukul isa, vend ja kena korter, kuhu ta igal õhtul pärast kooli suundus. Kuid päris palju peitub pealispinna all. Alati ei ole kõik nii nagu paistab ja Yeon-Hue eluolu kirjeldas hulluse ja vaesuse piiri peal kannatavat ohvrit mänglevalt, aga kindlasti väga elavalt.

Kindlasti on lavastajal olnud kogemust raskemat sorti eluga ja nüüd sai ta võimaluse seda kõike filmilindile üles võtta. Vähemalt ma arvan nii, sest teema ja tegelased tunduvad liialt reaalsed, et mitte põhineda kellegi elu rängemal poolel. Korealaste miimikat ja iseloomulikku käitumist jälgin huviga arvatavasti edaspidigi. Siiamaani olen nautinud korea näitletööd igas filmis, mida olen jõudnud vaadata. Memoirs of Murder oli näiteks peaaegu et perfektne korea mõrvamüsteerium, mis kujutas elava filmikeelega inimesi ja eluolu ühes väiksemas linnakeses. Breathless ei ole aga film, mis üllatab mitmekülgsusega ja rõõmustab filmivaatajat iga vähese aja jooksul uudsete omaduste poolest, mida ei oleks osanud oodata. Peaosatäitja debüütfilm taotleb inimlikkust ja kõike, mis vägivallaga kaasneb. Olgu selleks siis kodune vägivald, armsamate ootamatu surm, vaimne tasakaalutus või katkematu ring, mis hävitab inimelusid elu elu haaval. Mingil hetkel jõuavad kõik patud Song-Hoonini tagasi ja alles siis mõistab ta, et järelemõtlemata teod maksavad valusalt kätte. Filmi pildikeel võib paista tavaline, aga pikemal jälgimisel on näha temaatikaga hästi klappivat betoonikarva visuaalset poolt, mis toonitab vägivalda ja Lõuna-Korea agulitänavaid halli reaalsust tegelaste keskele luues. Igal tegelasel oli oma lugu, mis ei kannatanud kordamist. Võlanõudjaid ja nende ülemust ei püütudki tahtlikult halvustada või ilustada.

Nad oli tavalised inimesed, kelle elud kujunesid läbi tekkinud raskuste keerulisteks ja äraelamise nimel ei tulda küsima mehe töö tegelikku tausta. Tahaks mainida, et filmis ropendati tohutult palju ja tänu sellele said mulle tuttavaks mõned koreakeelsed vandesõnad nagu "shiba" või "shibaloba", mis on samal pulgal ameeriklaste ja üldse kõigi lemmikuga "fuck". Täpset kirjapilti kahjuks ei tea, aga ma lihtsalt tahtsin jagada veidi kahtlase väärtusega meelde jäänud infot. Song-Ho ja Yeon-Hue suhe muutus tögavast ja vihkamist täis suhtlusest sõbralikuks ja teineteist vajavaks teatud määral kiindumuseks. Mõlema olukord õpetas neile, mis nende endi elus on valesti ning mis vajab suuremat hoolt või parandamist. Lavastaja kasutas oskuslikult ära kõige valusamaid elukogemusi, mida tegelased olid üle elanud ja missuguseid tagajärgi toovad kaasa mõtlematud vägivallaaktid ning kuidas see mõjutab tegelaste otsustusvõimet olulistel hetkedel, kui nad saavad aru tehtu mõjust. Breathless`i moraalilugev ja kritiseeriv sisu on selge ja õnneks ka väga tahtejõuline. Selles mõttes, et peategelaste kannatused ning õppimine elust enesest muudavad raskekujulise ja aktuaalse teema peaaegu et käegakatsutavaks, aga samas ka karjuvaks ebaõigluseks, milliseks võib ühe või teise isiku elu kulgeda. Filmi lõppfaas võttis kaunis kaua aega, kuid pikalt lahtihargnevana ja selgitavana sobis selline lähenemine ülejäänud filmiga kokku nagu paber ja liim. Kuid miski poleks ka muutunud kui selgitavat täiendavat lõppu poleks olnud. Mööda ei saa siiski vaadata asjaolust, et vägivallarohke täisringi saavutamise hetk andis mõnusalt kurbliku tooni filmi teema paratamatusele.

Breathless on pikk ja põhjalik teos inimloomuse muutusest ja muutmatusest, leppimisest ja leppimatusest, mille Yang Ik-Joon on valanud vägivaldsesse ja karmi reaalsesse ellu, mis oma monotoonsusega võib nii eemale peletada kui ka ligi tõmmata.

8,5/10