Chronicles of Riddick: Director`s Cut 2004

Lavastaja: David Twohy

Osades: Vin Diesel, Alexa Davalos, Judi Dench, Colm Feore, Karl urban jne.

Pitch Blacki järg erineb suuresti oma eelkäijast, sest täielikult on eemaldunud mõte väiksemat sorti õudussidemetga ulmekast. Endine vorm on asendunud suurejoonelise fantaasialennuga, mis kõik aga tiirleb Riddicki ümber ning kuna seostus eelmise osaga on selge ja vettpidav, siis sai Riddicki saaga järgmise osaga hõlpsalt kaasa minna.

5 aastat on möödas kui universumi tagaotsituim kurjategija päästis pimedusse kattunud planeedilt väikese tüdruku Jacki ja usumehe. Nüüd on Riddickil aga pearahakütid kuklas ja ainuke, kes võis tema asukohta reeta elab planeedil Helion Prime, kuhu ka Riddick suundubki. Kohale jõudes mõistab ta, et universumi saatus on tema kätes, sest seda ähvardavad hävitada ja anastada Nekromongerid. Kui just pole olemas uut tõugu kurjust, mille abil Nekromongerid peatada.

Pitch Black meeldis mulle eelkõige oma stiilse, kuid mitte ülepaisutatud lähenemisega. Esmasel vaatamisel võib tekkida tõesti mõte, et Chronicles of Riddick on liiga üle võlli läinud, kuid täpsemalt vaadates on see tõesti ainulaadne järg, kus saab lahata nii minevikku kui ka esile tuua uus oht, mida saaks alistada ohtlikuim kurjategija. David Twohy ja Diesel paistavad võtvat kogu seda uut universumi päris tõsiselt. Mitte miski ei olnud minu jaoks vastumeelne, sest igasugune tegevus seostus alati Riddicki kõikvõimsa olemuse ja samas toodi esile ka uus ja huvitav maailm. Muidugi mitte just väga originaalne, kuid ikkagi vägagi sobilik antud filmi jaoks. Director`s Cut 

andis üsnagi palju mõtlemisainet juurde. Kinoversioon ei jätnud küll mõtteid õhku rippuma, kuid Director`s Cut andis võimaluse saada palju rohkem teada Riddickist kui fuuria sõdalasest. Uuele suunale üleminekut korvaski kõige paremini fuuria sõdalaste ja seeläbi ka Riddicki mineviku uurimine. Maailm, mida ei saanud mitte kuidagi näha Pitch Blackis, on siin täies hiilguses olemas ja ütleks, et vaatamata Star Warsi sarnasustele kandis see Riddicki ümber loodud maailm üsnagi kenasti. Sissejuhatav ja kurjakuulutav monoloog Nekromongeritest ja nende eesmärkidest tundus mulle esmasel vaatamsiel kuidagi väga võõras, kuid jällegi teisel korral sain aru, kuivõrd hästi sobib antud mõte Nekromongeritest Riddicki filmi. Kuidas muidu selgitada fuuria rassi ja Riddicki olemust, mis on iseenesest külm ja kalk? Karl Urban ja Colm Feore olid Nekromongeritena üsnagi huvitavad ja iseäralikud. Eriti just Feore Lord Marshalina - Half dead, half something else. Underverse ja tohutud tähelaevastikud kaunistatud kuninga näoga olid omalaadsetd mõtted ja mida rakendati kui usupööramisega Nekromongerite usku. Nimelt igaüks sai ebaloomulikult tugevamaks ja vastupidavamaks kui ta enne oli olnud. Ütleks nii et Nekromongerite idee oli üllatavalt hästi läbi mõeldud ja seejuures ei kaotanud Riddick oma tähtsust. Näiteks stseen Nekromongerite ees põlvitavatest inimestest ja Riddick vastab põlvitamise käsule: I bow to no man. Selline suhtumine ja pidev ülbus omabki Dieseli Riddicki juures kõige suuremat tähtsust. Kõikvõimas, mõrvarlik ja egoistlik kõigi suhtes-Riddicki parimad küljed, kuid jällegi nagu eelmises osaski peab Riddick suunduma sinna, kuhu ta oma jalga tegelikult ei tõstakski.

Nagu juba enne öeldud, siis Director`s Cut andis uut teavet fuurialaste kohta. Nimelt nägi Riddicki mitmeid kordi nägemusi hävitatud planeedist, massihaudadest ja naissõdalasest, kes rõhub Riddickile peale, et ta maksaks kätte oma rahva hävitamise eest. Varieeruvad tegevuspaigad nagu Crematoria jooksid koos kerkivate sisuliinidega kenasti kaasa. Filmis ei toimu lihtsalt mingit mõttetut lahmimist, vaid toimub olelusvõitlus kas siis vanglates või Riddickis endas. Toombs on tuttav tegelikult juga Pitch Blacki järjest animeeritud Dark Fury`st. Nende teed ristusid filmi jooksul mitmeid kordi ja peaks ütlema, et see Toombs on üks väsimatu tegelane ning arvatavasti ilmub ta uutest järgedeski. Tahaks ka mainida Nekromongerite kummalisi sõdureid, sest näiteks saaks tuua jälitustööd tegeva tüübi, kes oma sinise maskiga leiab nii soojust kui ka jälitab ja leiab üles suuremat saaki nagu kosmoselaev. Crematoria oli üks igavesti vahva koht. Nii trööstitu, kuid Riddickile pakkus see lihtsalt uut põgenemisvõimalust. Väikesest Jackist oli kasvanud välja Kyra, keda kehastas hurmav Alexa Davalos. Kyra oli möödunud aastate jooksul püüdnud järgida sama rada, mida tegi ka Riddick, kuid asjalood ei kulgenud naise jaoks kaugeltki mitte samamoodi. Judi Dench kummalise elementaallase Aereonina oli hea nagu alati, kuid tema tegelaskuju oli veidi kaheldava väärtusega. Samas lisas elementaallaste tutvustamine loodud universumile veel rohkemgi mõõtmeid juurde. Thandie Newton oli tõeline uss kahepalgelise Nekromongerina, kuigi vägagi sobilik. Üldsegi oli Nekromongeritele loodud taust ja Riddickit ümbritsev mütoloogia huvitav ja sobilikult seostatud. Chronicles of Riddick andis Riddickile veelgi rohkem tausta ja talle omast kõikvõimsust juurde. Muidugi jääb kohati mulje, et üks mees tuleb ja hävitab kõik, aga antud filmiga toodi see võitmatus vägagi kenasti esile ja seda nii visuaalselt kui ka muusika poole pealt. Pitch Blackis oli üks kindel muusikapala, mis kordus paar korda filmi jooksul ja sama pala oli toodud ka järge. Lõpus toimunud eepiline võitlus justkui kahe titaani vahel on juba mitmekordsel nägemisel mällu sööbinud, kuid siiani nauditav ja viimane lause Riddicki suust "You keep what you kill" ütleb juba kõik ja ma väga loodan, et õhku rippuma jäetud uus mõte Riddickist kui kuningast tuuakse varsti ka suurele ekraanile.

Vägagi erinev oma eelkäijast, kuid siiski ainult paremuse poole.

9/10