Lavastaja: Stuart TownsendOsades: Michelle Rodriques, Martin Henderson, Woody Harrelson jne.
1999 aastal toimus WTO kohtumise eel ja ajal Seatles masiivne meeleavaldajate rahutus, mis kasvas linna häirivaks rahutuseks. Huvitav teema, aga kas ka piisavalt sujuvalt ja huvitavalt ekraanile toodud? Ütleks, et "jah". Film oli informatiivne, erinevate leeride vaatepunktidega ja küllaltki inimlik, et antud teema muutuks mulle kui vaatajale kaasahaaravaks.
1999. aastal toimus novembris 5 päeva jooksul Seattle linna rabanud meelerahutused. Protestiti WTO vastu, mis püüdis meeleavaldajate kiuste oma tippkohtumist korraldada. Rahutuste käigus näeb nii selles osalejaid, selle tõttu kannatajaid ja WTO reageeringut. Erinevad inimesed põrkuvad omavahel ja igaüks saab võimaluse oma väärtushinnanguid üle vaadata.
Battle in Seattle on debüütfilm näitleja Stuart Townsendile, keda olen muidu üsna vähestes filmides märganud. Teostuse poole pealt midagi väga erilist ja lavastaja eripära esile toovat ei olnud, kuid sisu kulges sujuvalt ja paeluvalt ning üpriski huvitav ja samas mitmekülgne oli näha protestijate erinevad tegutsemisviise. Täpsemini öeldes oli mul huvitav jälgida protestijate strateegiat ja just seda poolt, et kuidas luua vägivallatut vägivalda. Samas toodi esile ka osalejate arusaamad demonstratsiooni vajalikusest. Mõne jaoks omas kõrgemat tähendust just vara lõhkumine ja vägivallatsemine, kuid filmi peagrupeeringule oli tähtis WTO vastase sõnumi kuulutamine ja seda püüti edasi anda vägivallatult. Valitsus reageeris aga osalejatele üpriski valusal kombel, sest lõpuks ilmus kohale isegi sõjavägi vmt, kes hakkas meeleavaldajaid pealetungiva jõuga maha suruma, kuid seegi ei murdnud juba kohale tulnute raudset meelekindlust. Michelle Rodriques`i on alati hea näha ja ka siin omas ta talutavat ja ka mingil moel siiski päris iseäralikku rolli. Eks igal WTO vastase rühmituse liikmel on omad põhimõtted ja ega needki ei kipu ülejäänute omadega kenasti klappima. Ray Liotta kehastas pidevalt segaduses ja marus olevat linnapead, kellele valmistasid organiseeritud rahutused palju peavalu. Film ei piirdunud ainult rahutuse kujutamisega ja erinevaid vaatenurki tuli nii seaduse, WTO kui ka tavainimse suunast. Tavainimine ongi see õnnetu, kes tänaval möllavas inimmassis kergesti viga saab ja ka antud filmis toodi välja isegi veidi rängem tagajärg. Woody Harrelson oli kiilaspäise märulipolitsenikuna ehtne võrdkuju, sest kes teab äkki mõnele tunduvadki kõik politsenikud vms just sellised.
Tõestisündinud lugu arvesse võttes tuhlasin pärast ka neti avarustes ringi, et midagi veel rohkem teada saada ja olla kindel, et film midagi või kedagi ülemäära tähtsaks ei tenud. Midagi sellist ei olnud ja tegemist peaks olema siiski päris ülevaatliku filmiga ja selle funktsiooni täitis BiS ka minu jaoks. Film ei langenud mite eriti sügavaks draamaks ega ka liialt dokumentaaliks. Oli mõlemat ja nendest piisas täiesti, et luua mõtlemapanev poliitiline teos. Rahutustesse sattunud inimesed nagu ükskõikne telereporter muutis oma senist suhtumist ja isegi ta näiliselt liitus meeleavaldajatega. Kõik tundsid kaasa, aga kas kogu kannatamine tõi mingit kasu. Ikka tõi, sest tänu rahutustele tuli välja WTO suhtumine suuriikide kõrval vähemtähtsatesse riikidesse. Kelle või mille eest tuhanded inimesed siis võitlesid, aga eks ikka vaesunud riikide eest ja seda mõistsidki tippkohtumisel osalenud Aafrika riigid. Samas tõi rahutus ka ebameeldivusi ja takistusi kindla probleemi esindajatele, kes ei saanud tuua oma muret WTO palge ette. Battle in Seattle on justkui nagu austusavaldus tuhandetele, kes talusid rahutuste vägivaldset mahasurumist ja ikka jäid enesele kindlaks. Päris hea seigad esinesid samuti mitmel pool. Nagu vanglas veedetud aeg ja väljas toimunud skandeerimine. Ega vahendeid ei valitud ja peksa sai igaüks, kes võimude tee peale ette sattus. Legaalne vahistamine ja vangistamine oli muidugi kaheldava väärtusega ning seegi seik täitis oma rolli, et vangistatuid vabaks lasta. Protestijate võidurõõmsaid nägusid filmi lõpu eel oli rõõmustav näha ning ma isegi liitusin nende rõõmuga. Kiirelt nakatav oli demonstrantide skandeerimine:"This is not the democracy looks like! This is what the police state looks like!". Loodan, et see jäi nüüd õieti meelde. Isegi järgmisel päeval kumises see lausepaar kiirelt peas ringi.
Huvitav ja paeluv, kuid oleks isegi veelgi parem olnud, kui nii draamat kui ka dokumentaali oleks veelgi rohkem esikohale tõstetud.
1999. aastal toimus novembris 5 päeva jooksul Seattle linna rabanud meelerahutused. Protestiti WTO vastu, mis püüdis meeleavaldajate kiuste oma tippkohtumist korraldada. Rahutuste käigus näeb nii selles osalejaid, selle tõttu kannatajaid ja WTO reageeringut. Erinevad inimesed põrkuvad omavahel ja igaüks saab võimaluse oma väärtushinnanguid üle vaadata.Battle in Seattle on debüütfilm näitleja Stuart Townsendile, keda olen muidu üsna vähestes filmides märganud. Teostuse poole pealt midagi väga erilist ja lavastaja eripära esile toovat ei olnud, kuid sisu kulges sujuvalt ja paeluvalt ning üpriski huvitav ja samas mitmekülgne oli näha protestijate erinevad tegutsemisviise. Täpsemini öeldes oli mul huvitav jälgida protestijate strateegiat ja just seda poolt, et kuidas luua vägivallatut vägivalda. Samas toodi esile ka osalejate arusaamad demonstratsiooni vajalikusest. Mõne jaoks omas kõrgemat tähendust just vara lõhkumine ja vägivallatsemine, kuid filmi peagrupeeringule oli tähtis WTO vastase sõnumi kuulutamine ja seda püüti edasi anda vägivallatult. Valitsus reageeris aga osalejatele üpriski valusal kombel, sest lõpuks ilmus kohale isegi sõjavägi vmt, kes hakkas meeleavaldajaid pealetungiva jõuga maha suruma, kuid seegi ei murdnud juba kohale tulnute raudset meelekindlust. Michelle Rodriques`i on alati hea näha ja ka siin omas ta talutavat ja ka mingil moel siiski päris iseäralikku rolli. Eks igal WTO vastase rühmituse liikmel on omad põhimõtted ja ega needki ei kipu ülejäänute omadega kenasti klappima. Ray Liotta kehastas pidevalt segaduses ja marus olevat linnapead, kellele valmistasid organiseeritud rahutused palju peavalu. Film ei piirdunud ainult rahutuse kujutamisega ja erinevaid vaatenurki tuli nii seaduse, WTO kui ka tavainimse suunast. Tavainimine ongi see õnnetu, kes tänaval möllavas inimmassis kergesti viga saab ja ka antud filmis toodi välja isegi veidi rängem tagajärg. Woody Harrelson oli kiilaspäise märulipolitsenikuna ehtne võrdkuju, sest kes teab äkki mõnele tunduvadki kõik politsenikud vms just sellised.Tõestisündinud lugu arvesse võttes tuhlasin pärast ka neti avarustes ringi, et midagi veel rohkem teada saada ja olla kindel, et film midagi või kedagi ülemäära tähtsaks ei tenud. Midagi sellist ei olnud ja tegemist peaks olema siiski päris ülevaatliku filmiga ja selle funktsiooni täitis BiS ka minu jaoks. Film ei langenud mite eriti sügavaks draamaks ega ka liialt dokumentaaliks. Oli mõlemat ja nendest piisas täiesti, et luua mõtlemapanev poliitiline teos. Rahutustesse sattunud inimesed nagu ükskõikne telereporter muutis oma senist suhtumist ja isegi ta näiliselt liitus meeleavaldajatega. Kõik tundsid kaasa, aga kas kogu kannatamine tõi mingit kasu. Ikka tõi, sest tänu rahutustele tuli välja WTO suhtumine suuriikide kõrval vähemtähtsatesse riikidesse. Kelle või mille eest tuhanded inimesed siis võitlesid, aga eks ikka vaesunud riikide eest ja seda mõistsidki tippkohtumisel osalenud Aafrika riigid. Samas tõi rahutus ka ebameeldivusi ja takistusi kindla probleemi esindajatele, kes ei saanud tuua oma muret WTO palge ette. Battle in Seattle on justkui nagu austusavaldus tuhandetele, kes talusid rahutuste vägivaldset mahasurumist ja ikka jäid enesele kindlaks. Päris hea seigad esinesid samuti mitmel pool. Nagu vanglas veedetud aeg ja väljas toimunud skandeerimine. Ega vahendeid ei valitud ja peksa sai igaüks, kes võimude tee peale ette sattus. Legaalne vahistamine ja vangistamine oli muidugi kaheldava väärtusega ning seegi seik täitis oma rolli, et vangistatuid vabaks lasta. Protestijate võidurõõmsaid nägusid filmi lõpu eel oli rõõmustav näha ning ma isegi liitusin nende rõõmuga. Kiirelt nakatav oli demonstrantide skandeerimine:"This is not the democracy looks like! This is what the police state looks like!". Loodan, et see jäi nüüd õieti meelde. Isegi järgmisel päeval kumises see lausepaar kiirelt peas ringi.Huvitav ja paeluv, kuid oleks isegi veelgi parem olnud, kui nii draamat kui ka dokumentaali oleks veelgi rohkem esikohale tõstetud.7,5/10
Vaata kindlasti Alex Jones´i dokfilmi teema järellahkamisest ja salapoilitsei rollist laamendamisele kaasaaitamises, et saaks korraldatud lõhkumise ettekäändel muid demonstrante ahistama hakata. Ma täpselt ei mäleta oli see Jones´i Police State 1,3 või 3, igaljuhul tasub vaadata kõiki kui aega saad.
VastaKustutaEks kindlasti vaatan, endalgi huvitav asjast rohkem selgust ja muid tagamaid teada saada.
VastaKustuta