Lavastaja: Sergio Leone
Osades: James Coburn, Rod Steiger, Romolo Valli jne.
Mehhiko lindpriide perekonna juht Juan kohtub lõhkeaine spetsialisti John Mallory`ga, kes on ise parasjagu peitumas Briti võimude eest, sest ta oli seotud IRA tegevusega. Juan leiab Mallory näol kuldse võimaluse, et edukalt tema oskusi ära kasutades panku röövida. Sihikule võetakse kuulus Mesa Verde pank, kuid Malloryl on hoopiski teised plaanid, sest ta plaanib hoopiski oma dünamiidi anda tollal Mehhikos toimunud revolutsiooni kasutusse.
Algus jäi omas vahvas elemendis vägagi hästi meelde. Põhjuses oli ei keegi muu kui Juan oma pettust läbi viimas. Enne röövi ilmsiks tulemist ei kujutanud säärast arengut ettegi. Huvitav oli esmamulje järgi kergemeelse ja alaarenguga meest näha täielikult muutumas kaaslaste ilmsiks tuleku järel. Rod Steiger kehastas lõbusat bandiiti Juani, kes kohtus IRA lõhkeaine spetsi Malloryga. Need kaks olid ekraanil üsnagi meelepärased omas veidras ja kohati koomilises käitumises ja tegutsemises. Nende suhte algus, kus esines ka palju lähivaateid üksteisele otsa vaatavatest nägudest ja pidevat kulmu kortsutamist, oli eriskummaline, sest Juan hoidis pommimeest Malloryt vangis, kuid samas ka pelgas teda. Mallary andis mitmeid kordi mõista, miks teda peaks iga bandiit kartma. Ütleme nii et pool filmist kulges vesterni stiilis kuumal liival, kui teine pool kiskus juba erinevamaks, sest mängu tulid asjaolud, mis ei olnud enam mitte kuidagi seotud tavapärase relvakangelase stiilis vesterniga. Nimelt Mesa Verde panka jõudes oli tõusmas ülestõus ja õige pea olid mõlemad mehed sellega kaasa kistud. Filmi saatis iseloomulik muusika, mis esines kuidagi imelikult valitud kohtades, aga tagantjärele mõeldes pole sellel enam suuremat tähtsust. Juan oli veidi tüsa ja üsnagi lõbus ühe lindprii kohta. Mallory aga oli nii mõndagi läbi elanud, kuigi tema minevik IRA-s jäi varjatuks. Seda seika kajastati ainult mõningate meenutuste abiga.
Mida kauem film kestis, seda rohkem oli näha lähenemist, mida ma veel ei ole kohanud. Nimelt ühe vesterni kohta kandus tegevustik päris palju kursist kõrvale ja võttis ette palju suuremad eesmärgid kui oleksin osanud oodata. Revolutsioon oli peamiseks märksõnaks. Oli nii reetjaid kui ka halastamatuid ja väsimatuid väejuhte, kes ei kippunud mõtlema kaotusele. Tulles nüüd tulevahetuste osakonda, siis 1971. aasta kohta oli filmis igasugused suuremad plahvatused üpriski kaunilt valminud ja ei ütleks, et ükski neist oleks ajale jalgu jäänud. Tegelikult ütleksin südamerahuga sama kogu filmi kohta, sest erinevalt tänapäeva kõmmutamistele suutis Leone vestern läheneda rohkem inimestele ja nende eesmärkidele ning samas ka minevikule. Mõjuv oli ka see rõhuv mõnitus päris alguses suures hobukaarikus, kus Juan ootas oma järjekorda ründamiseks ja kättemaks alanduse eest oli magus. Lõpusirgele jõudes oli Juanist ja Malloryst saanud ehtsad relvavennad. Algul oli Juan see tõrges, sest oli ju Mallory see, kes pettis teda pangarööviga. Rongisõit ja järgnenud suuremat sorti tulevahetus ületõusnute ja sõdurite vahel taandus ühe peakangelase langemisega. Õigupoolest oli see vast nii või naa nii määratud. Hea punkti andis ka ekraanile ilmunud kiri: Duck, you sucker. Kusjuures see ütlus kostus filmi jooksul paar korda veel. iga kord justkui omaette tähendusega. Film hakkas kahjuks veidi venima ja ma ei leidnud nendel lillelapselikes Mallory meenutustes eriti suurt tähtsust olevat, aga samas ei olnud need ka häirivad või midagi sellist. Juanile iseloomulik naeratus ja vigaselt korrtutatav "Oke,oke" jäi eilsest filmi vaatamiselt selgelt meelde ning sama on ka James Coburni rolliga. Kaks vinget meest.
Siiski ladusalt ja huviäratavalt kulgev vestern.
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar