Big Fish 2003

Lavastaja: Tim Burton

Osades: Ewan McGregor, Billy Crudup, Allison Lohman, Jessica Lange, Albert Finney jne.

Tim Burtoni käel all valminud filmid on enamjaolt mulle üsnagi meelepärased olnud. Sweeney Todd oli oma sünguse ja musikaalsusega võimas elamus. Eks kirjutaks ka sellest varsti. Enne peaks uuesti üle vaatama. Sama on ka Sleepy Hollow ja kas või näiteks kahe esimese Batmani filmiga, mis ülejäänud osadega võrreldes olid tõesti tõsiseltvõetavad ja huvitavate tegelaskujudega. Burton on üks omapärane lavastaja ja tema filmid ei kipugu alati sarnased olema, kuigi viimasel aja just nii paistabki. Muidugi ei ütle ma seda halvustavalt. Big Fish on aga Burtoni teiste teoste kõrval omalaadse fantaasialennuga ja nii helis kui ka pildis mitmel moel erinev.

Big Fish jutustab loo Edward Bloomi fantaasiarikkast elust, mida ta nüüd vanadusepõlves ja üldse isaks olles jutustab oma pojale. Kas need lennukad lood on ka kõik tõele vastavad? Selles hakkabki Edwardi poeg Will täiskasvanuks saades sügavalt kahtlema. Isa tunneb aga elatud elust rõõmu ja jagab oma kogemusi meeleldi kõigile, kes tahavad kuulata. Nüüd kui Edward on suremas rullubki lahti tema seiklusrikas ja värvikas elu, mis paneb ka poja kahtlema. Kui suur osa siis ometigi tõsi on? Will jõuabki selgusele tänu isa elu uurimisele, et kõik mis isa jutustas oli osa tema elust.

Fantaasia on muidugi kogu filmi juures vägagi lennukas, kohati isegi üsnagi lapsemeelne. Aga eks mõte selles seisneski. Muidu tavaline mees, aga Edward muutis oma jutustamisvõimega enda elu ebatavaliseks ja justkui nagu muinasjutuks. Kohati hakkaski film oma erinevate lugudega meenutama veidi vendasid Grimme ja nende igihaljaid lugusid. Võrdlusi sai kindlasti tuua, aga Big Fish`is põimiti erinevad jutud üheks ja valmis kooruski heatahtlik ning fantaasiat otsast ääreni täis film mehest, kes muutis oma elu imeliseks. Vaatajal on vaja aga ise otsustada, kas ka kõik tõele vastas. Eks see seik oli niigi ilmselge. Poeg Will pidas teda valetajaks ja isegi ei rääkinud temaga mõningad aastad. Raske ju uskuda midagi, mis näiliselt tõele ei vasta. Noort uljat Edwardit kehastas Ewan McGregor, kelle kanda oligi pidevalt naeratav ja seiklushimuline tegelane. Erinevaid tegelasi oli jalaga segada. Väga viis oli hiiglane oma viltuse peaga ja need Siiami kaksikud. Põhiline müstiline joon seisnes siiki ainult ühe olevuse ümber ja selleks oli eriti tähendusrikas kala. Bloom oligi nagu kala, kes oma ümbruskonna laienedes ainult suuremaks kasvas. Kogu jutustus oligi päriselus toimunud, aga Edward muutis muidu igava ja mittemidagi ütleva seiga või mõne muu sündmuse oma elus muinasjutuliseks nagu näiteks Willi sünni. Peamine sisuliin keerles Edwardi armastatu ümber, keda ta nii kaotas kui ka jälle leidis. Edward oli oma väikese küla jaoks liilat suur hing ja nii ta suunduski sõbraliku hiiglasega rännakule. Teel kohtasid nad ka tsirkusetruppi, kus selle juhiks oli ei keegi muu kui Danny DeVito. Seal Edward om armastatut esmakordselt kohtaski. Edasi liiguti ka sõjaväkke, kust Edward surnuks kuulutatuna tagasi tuli. 

Sündmused seostusid huvitavalt ja koomiliselt ning Edwardi rännak läbi pimeda ja ohtliku metsa või jõudmine kummalisse kommuuni, kuhu oli sattunud ka luuletaja Steve Buscemi nahas, oli lõbus ja lihtne. Lugu ühesilmsest nõiast, kelle silmaklapiga varjatav silm näitas vaatajale omaenese surma, oli lihtne lugu lastelikest hirmudest tundmatu ees. Iga fantaasialend seostus siiski reaalse isikuga, kes kõik ka lõpus välja ilmusid.McGregor on näitlejana mulle alati meeldinud ja siingi ei jätnud ta oma veidra ja koomilise tegelasega tobedat muljet. Üldsegi tundub, et mõne teise lavastajakäe all oleks Big Fish välja tulnud tavalise fantaasiafilmina, kuid õnneks seda ei juhtunud. Big Fish erineb suuresti Burtoni vanematest ja uuematest filmidest, sest siin on esikohal just selline teatud rõõmsameelne ja seikluslik tunne, mis ei jäta mitte kuidagi külmaks. Tegevuspaigad olid oma värvilisuse ja mitmekesuse poolest üsnagi toredad. Vahepeal võis isegi tekkida tunne, et nüüd hakatakse ka laulma, kuid see mõte miskipärast lihtsalt vilksatas korra kuskil sügaval peakolus. Vana ja haige Edward jäi endale ja oma jutustustele kindlaks isegi mineku äärel ja ega see nii halb ei olnudki. Will hakkas tänu isale nägema elu helgemat ja suurejoonelisemat poolt, mis lubab igaühel olla just selline nagu nad tegelikult olla tahaksid. 

Ilus film eluterve rõõmu ja kurbusega.

8/10