My Dying Bride

Hiljuti ilmunud allbumi For Lies I Sire kaanepilt

MDB-i olen viimased päevad lummatult kuulanud ja nüüd kirun, et varem polnud neilt midagi kuulnud. Eks siingi kehtib tõdemus, et ma võin küll teeneka bändi peale sattuda, aga see ei tähenda kohe, et võtan kätte ja asun kuulama. Mõnikord ma täitsa kirun oma laiskust, sest niimoodi käitudes võib isegi paar aastat mööduda ja alles siis avastan, et kunagi ammu silme ette sattunud nimi otsustab minu jaoks olla liigagi hea, et olla tõsi.

Ja seda julgen ma My Dying Bride-i kohta julgelt väita. 

Rasked kitarririffid, kõikjalt läbi kumisevad trummid, nukker viiuli-ja klaverimäng ning laulja Aaron Strainthorpe aeglane ja uimastav vokaal loovad koosluse, mis jääb MP3-playeri kinni panemise järel kõrvu kumisema ja mõne aja pärast ei teki tahtmist muud kuulata kui ainult MDB-i.

Tegemist on Briti bändiga, mis kuulub koos minu kauaaegse lemmiku Paradise Losti ja Anathemaga kolmikusse, kes lõid omal ajal kuskil 1990ndate alguses death/doom metali ehk eestimaiselt hukatuse muusika.  Praeguse seisuga on meestel väljas 10 albumit, kus viimane üllitis ilmus 23. märtsil. Tutvust tegingi kõige viimase albumiga, kuid nüüd olengi viimase kolme päeva jooksul bändi kahte viimast heliplaati kuulanud ja parasjagu kostab mul siin kõrvus ka kolmas album. Eks tagurpidi kuulates suuremast väiksema aastaarvu poole on veidi kohatu kuulata, aga mis seal ikka. 

My Dying Bride oskab luua vastavalt kas siis tempoka või siis aeglase rütmi, kuid kõige paremini ja sagedamini kostub bänd mõlema taustal ning siis saab kuulda missuguse pundiga tegelikult tegemist on. Suurepärane leid hukatusemuusika vallas. 

Deeper Down

The Cry of Mankind

Thy Raven Wings

For You