The Road 2009

Teine treiler Cormac McCarthy romaani "The Road" novembris linastuvale filmiverisoonile.

Avatar 2009

James Cameroni Avatari täispikk HD treiler. Ilmus küll paar päeva tagasi, aga igaks petteks panen ka siia üles. Taustal kõlav muusika annab mõista, et muusikaline pool on äärmiselt eepiline. Loodan, et nii on ka filmi endaga.

Kodulehelt saab ka õiges HD formaadis vaadata. Internetis eri lehtedel kipuvad HD treilerid kaheldava väärtusega olema.

Ja lisaks veel ka neljaminutiline klipp filmi tegemisest.

In The Electric Mist 2009

Lavastaja: Bertrand Tavernier

Osades: Tommy Lee Jones, Peter Sarsgaard, John Goodman jne.

Kipun end kogu aeg kordama, aga kui tuleb jutuks film, kus peaosas on rahumeelne Tommy Lee Jones, siis pole midagi parata kui ainult mõelda, et see mees on üle mõistuse sümpaatne. Esimene sähvatus mulle pähe kargabki, kui juhtun vaatama Jonesi osalusega filmi. In The Electric Mist on kindlasti üks nendest filmidest, mille jooksul ühe või teise näitleja andekus ja ekraaniarmastus tõeliselt välja lööb.

New Orleans. Ibera Parish. Leitakse järjest mitu naiste surnukehi. Asja hakkab uurima vananev politseinik leitnand Dave Robicheaux. Juhtlõngad ja motiiv puudub ning uurijate silmad ei taba seda, mida vaja. Robicheaux kasutab ära vanu sidemeid kohaliku maffiabossiga. Keegi ei tea midagi, aga samas üha hullemad mõrvad toimuvad nende endi silma ees. Samal ajal tehakse kohalikus soos filmivõtteid Ameerika Kodusõjast pajatavast filmist. Kummalised ilmingud ja veidrad nähtused. Mis on tõsi ja mis mitte?

In The Electric Mist on üsnagi tasapisi ja vägagi omasoodu kulgev krimidraama, mis võib olla heidutab filmisõpru, kes ei pühenda oma aega pikkamisi veerevate krimilugudega. Peamine põhjus, miks filmi ette võtsin, on juba niigi selge, kuid tuli välja, et ei pidanudki ootama ainult teenekat Jonesi järel. Film peamiseks tegevuspaigaks oli küla nimega Ibera Parish, mis asub kusagil seal New Orleansi kandis. Vastav õhkkond oodatud pingeliseks heitluseks oli igatahes olemas, kuid seda ei tulnud ja tegelikult polnud vajagi. In The Electric Mist oli pigem lugu kordahoidvast-ja armastavast politseileitnandist. Väike ja kokkuhoidev küla peitis endas palju saladusi. Alates Kodusõjast sohu maha jäetud sõdurite jäänustest ja lõpetades kohaliku maffiabossiga. Mõlema asjaoluga tuli probleeme. Esimene neist mõistusevastane ja teine neist mõistusepärane. Mõrvad omandasid teatud ajani kindlat tähtsust, aga seejärel film keskendus filmivõtetele, mafioosnikule ja purjutavale näitlejale. Need kolm olid kõige tähtsamad ja jäämäe tipuks asetati Jonesi tegelaskuju . Kuidagi väga kummastavalt mõjus soine ja kuumusest läbinõrgunud tegevuspaik. Jones tegelemas igapäevaasjadega, püüdmas pätte ja muid huligaane. Nii satubki tema valvsa pilgu ette soos üles võetava filmi meespeaosa Elrod Sikes, keda kehastas omapärane Peter Sarsgaard. Sealtkohalt areneski vastukäiv suhe leitnandi ja näitleja vahel. Osalt püüdsid nad vähemalt näitleja panustamisega pisut sõbruneda ja suhelda meeste kombel, aga leitnand oli tõrjuv ja ei võtnud alatasa joobes olevat näitlejat tõsiselt. Kogu selle tundmatu elu ja keskkonna keskel oli antud sõbrunemist omamoodi huvitav jälgida. Kaks täiesti e rinevat meest, aga üks õnnetu juhus autoga ja kõik muutub. Sarsgaardi sarm ja tuntav välismaine eripära lööb üha paremini ja kiiremini välja, kui vanasti. Imelik, et tal ei ole Stellan Skarsgardiga sugulussidemeid. Nad on ju niivõrd sarnased. Teisel kohal asetses mafiooso, kelleks oli üllatava muhedusega John Goodman. Tema roll kogu loos jäi mõneti segaseks, kuigi väheseid liine just tema poolt tõmmatigi. Veidi häriv, et mõned situatsioonid annavad küsimuse, aga mitte asjalikku vastust.

Filmivõtted Kodusõjast kutsusid esile midagi kummalist ja ma arvan, et see on iga vaataja otsustada, kuidas seda nähtust endale selgitada, kas siis kõige lihtsamal moel või juba keerulisemal viisil. Igatahes, kodusõjaaegne või mitte, aga politseileitnand sai juurdluse jaoks abikäe kõige ootamatumast kohast. Arvan, et igaühel on oma viis, kuidas ta endale midagi üle kordab ja sama peaks olema ka pikema arutlemisega. Antud juhul oli tegemist eksinud sõduriga, kes juhatas politseinikule teed, et leida õigeid vastuseid. Mõnikord pöördus film peamisest kursist kaugele, kaugele kõrvale ja hiljem asus jälle samale rajale alles lõpuosa saabudes. Enamjaolt oli see helge taktika, aga samas aeti nii segamini tähtis, tähtsam, tähtsaim ja vähemtähtsaim. Vahepeal taandus mõrvalugude uurimine allapoole igasugust piiri ja sisuliinid põimusid omavahel peamiselt tegelaste ja nende suhete ko gumikku. Aset leidsid ka meeli turgutavad vahejuhtumid, mis ei andnud jällegi vastuseid. Aga vahest ei olegi vaja saada vastuseid, vaid hoopis küsimusi, kuid mitte pealiskaudseid ja mõttetuid, vaid hoopis küsimusi, mis annavad vastuseid erinevate nurkade alt vaadatuna. Kunagine orjapidamine lõunas on tuntav olnud läbi ajaloo ja mitte ükski osapool ei ole seda unustanud. Püütakse küll, aga mingil kindlal mõttetul või olulisel põhjusel tõusevad mälestused jälle tuhast. Mõrvad, filmivõtted ja ilmutised päise päeva ajal segunevad ja tänu soravale, kuid mitmekülgsele jutustamisstiilile muutuvad taas ühtseks. Äkilised pingestatud hetked tekitavad arusaamatust, aga edasine uurimistöö areneb tänu soisele õhkkonnale jätkusuutlikult edasi. Tommy Lee Jones annab tugeva etteaste, mitte märkimisväärselt tugeva, vaid lihtsalt "tugeva". Sama lugu on kogu filmiga. Rahulik jutustusviis ja sündmu ste segunemine arendavad andekalt kulgevat lugu, aga märkimisväärsus jääb kuskile sinna sohu, kus sajanditetagused sõdurid lebavad märjas hauas.

Tugev film, jõudsasti arenev ja petlikke manöövreid ette seadev, kuid osalt liiga unelev ja veidikene kaootiline mõrvajuhtumi suhtes. Üldjoontes aga kindlasti igati muhe filmielamus.

7,5/10

Transformers 2007

Lavastaja: Michael Bay

Osades: Shia Lebouf, Megan Fox, John Turturro, Jon Voight jne.

2007. aasta suvi oli minu jaoks maagiline, sest varakult hakkas Interneti avarustesse ilmuma klippe ja treilereid suurejoonelisest suvefilmist, mis tõotas olla suurepärane kinoelamus. Ja seda Transformers oligi. Sellist massiivset efektisadu ja actionpacked möllu igast filmist ei leia. Filmi 2. osa purustas aga kõik illusioonid, mis puudutasid võimaliku filmiseeria teket. Nüüd peab lihtsalt ootama ja võib olla tasub ka veidi loota, et seeria kolmas jagu korvab hunniku, mille 2. osa tekitas. Aga Transformers oli võimas esimesel korral, teisel ja vaat et isegi kolmandal korral.

Maa on hädaohus, sest varsti jõuab inimeste sekka Autobottide ja Decepticonide võimuvõitlus. Kahe tule vahele satub ka nooruke Sam Witwicky, kelle kätte satub kogu inimkonna saatus.

Kõmisevalt ja uhkelt kõlav hääl, mis jutustab Transformerite eellugu on üle igasuguse prahi. Mis on veel parem kui kahetsusväärne ja salapära tekitav lugu robotite rassist kaugel planeedil. Mütoloogiale pandi otsekohe jalad alla ja need kulusid marjaks ära. Masinavärk hakkas täistuuridel tööle ja kogu lugu oma plusside ja miinustega kandis end vaatamata kõigele võiduka finišini. Muljetavaldav, eks ole? Miinuseks on igale vaatajale nähtav, tuntav ja peaaegu et karjuv ameerikakeskne lähenemine. Aga ausalt, mida selliselt filmilt ja lavastajalt oleks veel oodanud? Saime priima meelelahutuse, mis väristas niigi kõrgelt latilt konkurendid jõulise liigutusega vastu maad siruli. On olemas taustalugu, mis tekitab huvi, salapära ja kaasahaaravust, on olemas hiigelrobotid täies hiilguses, et pole kohe sõnu ja lõppude lõpuks on olemas ka nooruk oma unistuste tüdrukuga. Kõik selleks, et noored(ka mina) saaksid peategelasega samastuda ja talle kaasa elada. Truu robot kõrval ja seiklus algas tempokalt ja julgelt taustaks meeliülendav muusika. Mida veel tahta? Nõudmisi saab Transformerite puhul esitada hunnikute kaupa. Ma ise lõikaks ära viimsegi labasuse ja nõmeduse, aga paraku on mahukas ulmefilm juba valmis ning parata pole midagi.

Witwicky vanemad omandasid teises osas märgatavalt suurema ja paraku ka uskumatult rumalama osatähtsuse. Ka siin ei hiilganud need tegelased taiplikusega, kuid mingi salajane piir oli tõmmatud filmi tohutu potentsiaali ja ameerikaliku labasuse vahele. Kindel tasakaal eksisteeris kogu aeg ja just tänu selle olemasolule ei kukkunudki originaalversioon hiilgelrobotitest välja nagu tobenaljakas komöödia. Oli, mida vaadata ja samas ei olnud ka, aga see on vaieldav. Eks igaühele pakub Transformers mingit teatud sorti meelelahutust. Mööda ei saa vaadata kohe kindlasti transformeerumisest, mis püüdliku detailirohkuse poolest on imeilus vaatepilt. Sama lugu on ka Autobottide ja Transformerite omavaheliste võitlustega. Vaatepilt nõuab harjumist, aga paraku ei ole miski ilusam, kui kaks raevunud hiiglast kiirteede sildade vahel surmaheitlust pidamas. Sellised hetked viskavad peast välja paljud vastukäivused ja idiootsused, mida tegelased sooritavad. Teise osa kohta naljalt juba niiviisi öelda ei saa. Näiteks võiks tuua väikese Air Force One`s nuhkinud roboti. Tema oli lahe tegelinski, kuid järjes osutus mõni selline olevus oma suuvärgi ja käitumisega niivõrd haiglaselt nõmedaks, et ahastus tuli peale. On siis vaja hea asi ära rikkuda? Isegi Megan Fox oli ilusam kui teises filmis. Siin on ta loomulikum ja inimeselaadne, aga järjes oli tegemist mingisuguse väärtusetu beibega. Ei no aitäh kõige eest, hr Michael Bay.

Transformers on aga ikkagi meelelahutus täies hiilguses.
8/10

The Element of Crime 1984

Lavastaja: Lars von Trier

Osades: Michael Elphick, Esmond Knight, Me Me Lai jne.

Mõtlesin, et enne Lars von Trieri vastuolulist Antichristi peaks ka piisavas koguses lavastaja muid teoseid nägema ja Forbrydelsens Element ehk The Element of Crime paistis olevat igati sobilik, et alustada Trieriga süvenevat tutvust. Niisiis olengi Trierilt näinud kahte filmi: praegune ja Dancer In The Dark imehäälse Björkiga peaosas. See oli unustamatu elamus ja seda isegi siis, kui ma veel ei vaadanud filme nii nagu praegu. Björk oli lihtsalt imeline. Nüüd võtan ette ka filmid Epidemic ja Europa ning siis ongi nn. Euroopa triloogia läbi.

Detektiiv Fisher viibib Kairos ja saab parasjagu ravi, et tugevaid peavalusid leevendada. Need on aga omakorda põhjustatud mehe viimasest juhtumist, mis viis ta loteriipileteid müünud tüdrukute tapja jälile. Fisher kasutas Harry Grey nimelise mõrvari jälitamises ebahariliku meetodit, mille avaldas mehe häbistatud mentor. Jälitades tundmatut läbi tumedate Euroopa linnatänavate ei ole just kerge säilitada kaine mõistus. Eriti veel siis, kui tegemist ei ole tavalise tapjaga.

The Element of Crime oli sõna otseses mõttes väga salapärane ja mõistatuslik. Need omadused tõstsid filmi kergusega kõrgemale tasemele, kui ükski teise krimifilmi. Element of Crime oli kõike muud kui ainult sarimõrtsuka jälitamine ja tabamine. Suurima efektse elamuse saab kindlasti filmi kinematograafiast. Kogu film oli vahelduva eduga tumepunane, mis andis Euroopale vägagi rõske ja kurjakuulutava olemuse. Tegemist pidigi olema lähitulevikuga. Tegevus toimus vist Saksamaal, aga täpset infot selle asjaolu kohta ei antudki. Tundus, et sõjad on Euroopat rüüstanud ja kõikjal valitseb suurem või väiksem kaos. Mitte just seisukord, kus valitsevad apokalüptilised tühermaad, aga filmi visuaalne pool vähemalt seda tunnetust taotleski. Iga lomp maapinnal ja üldsegi see pidev vihmasadu rõhutas punase pildi abiga osavalt ja detailselt hüljatut ja vaesunud Saksamaad(?). Fisher jutustab juurdlusest hüpnoosi mõju all olles. Ta oli veetnud Kairos 13 aastat ja nüüd saabus ta tagasi kodumaale. Teda ootab uus mõrvajuurdlus, mis oma kummaliste meetoditega äratab tähelepanu. Fisher kasutab mõrvari tabamiseks tema mentori raamatut Element of Crime, mis juhendab uurijat astumaks mõrvari jälgedesse ja teha absoluutselt samu samme, mida tegi tapjagi. Koos prostituut Kimiga satub Fisher salapärasele tapjale ühe lähemale. Nende rünnak oli justkui psühhedeelne visioon Euroopa kõige mustemast stsenaariumist. Tulevik, kus valitseb anarhism, korruptsioon ja lakkamatu vägivaldne ükskõiksus. Pidev punane atmosfäär ja üksildased meloodiad olid Fisheri ustavateks saatjateks. Ega lause "see ei ole tavaline mõrvar" ei olnud niisama suusoojaks öeldud.

Uskumatuna näivat pööret ei saanudki ette aimata, sest uued juhtlõngad ja muud vihjed tüdrukuid tapva mehe kohta ilmusid järjest Fisheri silme ette ja seega ei taipagi otsekohe mõrvade ja vihjete tõelist tähendust. Mõrvar oleks justkui väga kõrvaline kogu loo juures. Peamiselt kujutab Trier Fisherit, Kimi ja luupainajaliku Euroopat, mis tõesti on õudustäratav paik. Fisheri ja tema mentor Osborne`i vaheline vestlus viitab korduvalt Kuriteoelemendi eesmärgile olla seesama inimene, kes liigub mööda vihmast ligunenud tänavaid ja kustutab mõne tüdruku eluküünla. Fisheri madal ja jutustamiseks ülimalt hästi valitud hääl kõlab kõige rusuva keskel nagu vanakuradi enda ebaloomulik häälekõla. Üha enam lähemale jõudes muutub juurdlus peaaegu et ebatähtsaks. Fisher soovib teda tabada, aga iga sammuga hakkab tunduma, et ta jälitab kedagi olematut, kuigi kõik tõendusmaterjalid tõestavad tapja olemasolu. The Element of Crime mängib kergusega vaataja meeltega, sest tihtipeale heidetakse juurdlus kõrvale ja massiivne visuaalne stiil muutub niivõrd imeliseks, et edaspidi piisab ka ainult Fisheri vaiksest nokitsemisest, aga alles hiljem tuleb meelde, et keegi mõrvar on ka ju vaja kätte saada. Pidevad mõtisklused omapärase müsteeriumi keskel muutuvad arusaadavaks, kui film on juba läbi, sest alles lõpp annab küsimustele lõpliku vastuse. Jõhker reaalsus annab end tunda kõige paremal viisil. The Element of Crime ei esinda lootust paremale tulevikule, vaid hoopistükis võib olla kõige reaalsemat fantaasialendu kõige tumedama tuleviku suunas. Nüüdseks meie hulgast lahkunud näitleja Michael Elphick manab esile tõeliselt väsinud detektiivi, kelle meetod mõrvari tabamiseks pöörab tema enda vastu.

The Element of Crime on unenäoline rännak kurnatud Euroopas koos luupainajalike visuaalsete lahendustega ehk teisisõnu täielik eye candy.

9/10

Guerreros 2002

Lavastaja: Daniel Calparsoro

Osades: Eduardo Noriega, Eloy Azorin, Carla Perez, Ruben Ochandiano jne.

Poes sattus näppude vahele Hispaania 2002. aasta sõjafilm Eduardo Noriegaga peaosa. Kuna Noriega on minu silmis üsnagi hea näitleja, siis võtsin mõningase kõhklusega filmi koju kaasa. Ega pettuma või midagi sellist ei pidanudki. Guerreros on kohati päris ehe film, et näidata püsivaid arusaamatusi nii suhtlemises kui ka konfliktide lahendamises.

Hispaania NATO sõdurid saabuvad rahuvalvajatena Kosovosse, et aidata kohalikel eluasemeid üles ehitada ja muid sõjapurustusi korvata. Serblaste ja albaanlaste sõjategevus on pealtnäha läbi, aga söed mulla on veel väga tulised. Sõdurid satuvad aga tahest tahtmata konflikti albaanlastega. Olles kahe vaenupoole vahel ei oska sõdurid mitte kedagi usaldada, sest nemad on selles sõjad liialt kõrvalised.

Olen palju kuulnud NATO käitumisest, kui tapatalgud toimusid ja muid inimsusevastaseid kuritegusid sooritati.NATO istus kõrval ja vaatas pealt. Umbes sama olukorda püütakse käesolevas filmis näidata ja lahendada koos käputäie kannatavate hispaania sõduritega. Esmalt tutvustatakse veidi sõja tagamaid ning seejärel suundub tegevustik sõdurite rühma juurde. Üks sõduritest Vidal ei suuda tema silme ees aset leidvat vägivalda pealt vaadata ja sekkub. Sellega kaasneb kõrgemate ülemuste viha, mis on mõneti isegi naljakas, sest kui arvestada ka kohalike arveteklaarimist, siis miks ei peaks valves sõdurid inimesi aitama. See küsimus oli pidevalt õhus ja see muutuski otsustavaks sammuks, et eesolev konflikt üldse toimuda saaks. Rahuvalvajatena oli neil raske koorem õlul kanda, sest kasvõi hetkeline arusaamatus võis viia relvastatud võitluseni. Minnes parandama elektriliine satuvad hispaania sõdurite rühm ninapidi kokku albaanlastega ning võitlus elu ja surma nimel algaski kõige lihtsamat sorti segadusest. Sellises võitluses ei ole liitlasi, kuna nemad ei ole seal teretulnud. Hispaania lähenemine konfliktile oli täielikult erapooletu. Keskenduti noorte sõdurite püüetele põgeneda arvatava ohu eest. See polnud aga lihtne ülesanne ja seda just tänu ettevaatamata reageeringutele vaenutsevate pooltega konflikti sattumisel.

Edurado Noriega oli NATO sõduri nahas suhteliselt kahvatu. Suurem roll oli siiski antud Eloy Azorini nimelisele näitlejale, kelle etteaste vaatamata tuntavale monotoonsusele oli ühteaegu küllaltki andekas ja inimlik. Sõdurite teekond viis nad albaanlaste juurest serbia üksusteni, kes ei võtnud kuulmagi, et nad sattusid NATO rahuvalvajate peale. Põhirõhk suunati otsekohe sõdurite kannatustele ja vangistajate jõhkrusele. Nii mõnigi nendega juhtunu osutus parajaks kližeeks, kuid seda pakuti hispaania maitsvas kastmes ning seega ettearvatavust ei tajunud ma võib olla kordagi. Kriisiolukordades kaotasid mehed ja üks naine kogu oma väärikuse ja laskusid ellujäämise tasandile. Filmi kõige meeldivamaks osaks olidki katsed jääda vaenlaste keskel märkamatuks ja aru saada, kes on meie vastu ja kes on nende vastu. Asjalik kriitika sõjas toimunud traagika pihta, mida ülejäänud riigid ja suur NATO pealt vaatas. Miinuseks oleks minu meelest mõningane liigne kiirustamine, sest kohati jäi tunne, et taheti mõne tegevusega kiiresti ühele poole saada ja järgmisega juba jätkata. Nii kannatasid ka peategelased, kellesse suhtuti pealiskaudselt ja seetõttu olid nad vähemalt pool filmi kuidagi võõrad.

Üldiselt jäin filmiga rahule, sest toimunule heideti piisavalt palju valgust. Ühe või teise poole ülistamist ette ei sattunud ja sõduritega juhtunu manati filmilindile üha paremaks muutuva süveneva karakteriarenguga, kui välja arvata pidev kiirustamise maik. Muidu täitsa asjalik film.

7/10

PS.Uskumatu nagu see võib kosta, aga peale posteri ei leidnud ma kõikvõimsast Internetist ühtegi teist filmist pärit pilt. Võtsin abiks Kosovo linnatänavad ja lisaks ka purustatud kirikuid:D

The Tournament 2009

Lavastaja: Scott Mann

Osades: Kelly Hu, Robert Carlyle, Ving Rhames, Liam Cunningham jne.

Kohe kui ilmus esimene treiler, siis arvasin, et tulemas on PC mängu Unreal Tournament filmiadaptsioon. Eks seetõttu huvi püsiski, aga nagu näha sain, siis The Tournament seostub mänguga umbes sama palju nagu Danny Boyle`i raevuzombid armsate kutsikatega punutud korvis.

Iga 10 aasta möödudes toimub mõnes unises ja väikeses linnakeses maailma parimate palgamõrvarite kokkutulek, kus rahulikult laua taga ei istuta. Õigemini just seda tehaksegi, aga mitte professionaalsete mõrvaritega, sest need mehed ja naised jooksevad mööda linna ringi ja jälitavad üksteist kuni püsti jääb üksainus osaleja ehk silm silma, hammas hamba vastu.

The Tournament suutis tegelikult väga imelikul kombel üllatada. Tuli välja, et Robert Carlyle kehastas filmis joodikust kirikuisana, kes oli lihtsalt hale ja vinguv tegelaskuju ning absoluutselt mitte sobilik roll Carlyle`le, kes on end nii mõnigi kord tõestanud. Ving Rhames sättis end järjekordselt karmi mehe staatusega palgamõrtsuka rolli, keda jälitavad minevikupatud ja kättemaksuiha. Rhames esineb alatasa madalaeelarvelistes ja nõrkades filmides. Kohe tuleb meelde George A. Romero Day of the Deadi eelmise aasta uustöötlus, mille vaatamisega ei ole ma end veel vaevanud, aga klipid ja treiler lubavad ainuüksi häbitut liugulaskmist vanameistri elutöö seljal. Üldsegi on neid kummalisi Rhamesi rollivalikud mitmeid, kuid võin eksida ka, sest olen vähe, aga samas piisavalt neid juhutnud nägema. Patta lisati ka Scorpioni Kingist tuttav kena Kelly Hu ning nii algaski suurejooneline turnee elude ja aja märgatavalt kiire lühenemisega. Idee pidada suvalistes linnades linnakodanike keskel verepulmade seeria on küllaltki hea, kuid vale käe all ei ole kenast ideest tuhkagi kasu. Film järgis mitmekordsel kasutusel olnud stsenaariumit. Kahtlustan, et iga teine Jean Claude Van Damme film on sarnase sisuga. Kes sobiks joodikust hädise kirikuisa kaitseingliks, kui mitte Kelly Hu tegelane Lai Lai Zhen. Carlyle`i Isa Macavoy organismi sattus kogemata kombel jälitusaparaat, millega turnee korraldajad hoiavad võistlejatel silma peal. Vidin oli mõeldud ka ülejäänutele osalejatele, et nad leiaksid teineteist rivaali kõrvaldamise tarbeks üles. Vähene akrobaatika Zheni ja parkouri harrastava prantslase rollis oli üürike, kuid külalltki hästi organiseeritud. Palju mõttetut lahmimist ei olnud, aga film just seda oligi. Dialoog oli nõrk ja labane, tegelased püüdsid tõsist nägu teha, kuid ebaõnnestunult ja kõige lõpuks oli vist Ian Somerhalderi palgamõrtsuka roll kõige tähelepanuväärsem, aga ka temagi ei sobinud filmi lonkava arenguga. Veretut vägivalda vähemalt siin ei tuntud ja eks see on ka tegelikult üks plusspunkt, sest kui film iseenesest on kaugelt heast meelelahutusest, siis saab vähemalt natukenegi vägivaldset huumorit, mida etendavad võitlussstseenid, tulevahetused ja erinevad turnee psühhopaatsed osalejad. Vähemalt selles osas oli, mida vaadata. Mingit mõtet pole vaja taga otsida, sest The Tournament on nii läbinähtav, et see oleks võinud sama hästi valmida 1990. aastal. Võib olla tollal koos teiste sarnastega oleks palgamõrvarite kokkutulek ja nende omavaheline madin päris huvitav olnud.

Aga praegu saab sellest ainult peavalu vaatamisväärse vägivallaga.

3/10

Final Solution 2010

Taani slasher, mis lubab avalikkuse ette jõuda järgmise aasta alguses. Taas on aktuaalseks muutunud horror natside moodi ja treiler pani kõrvu kenasti kikitama.

Rohkem sisust

Püha Tõnu kiusamine 2009

Lavastaja: Veiko Õunpuu

Osades: Taavi Eelmaa, Rain Tolk, Hendrik Toompere jne.

Eesti filmid on ühed iseäralikud nähtused. Raske on neist üldse midagi aru saada ja ma ei mõtle praegu Õunpuu "Püha Tõnu kiusamist", vaid pigem üldisemas mõttes. Enamus juhtudel ei kipu meie endi filmid eriti originaalsed ega ka eestilikud olema. "Detsembrikuumus" tõestab minu meelest originaalsuse puudumist üsna hästi. Ega film halb ei olnud, aga pea igas mõttes oleks saanud filmile inglisekeelse pealkirja panna ja dubleerida samuti inglise keelde ja järsku olekski olemas järjekordne USA filmike. "Mina olin siin" teenis oma eesmärki üllatavalt kobedalt, aga ega ka esimese aresti jutustus suutnud olla kodumaine ja lähedane eestlase südamele. "Klass" oligi viimane kogemus, mis tõesti oli ja on siiani oluline. Samuti oli "Klass" ka rohkem Eesti film kui ükski teine. Õunpuu viimane vaimusünnitis on aga hoopis teisest klassist.

Suurfirma ülemuse tuhvlialune Tõnu hakkab tundma südametunnistuse piinu ja peale selle arvab ta, et varsti jõuab ta oma eluga hulluksminemise äärele. Ta otsib lunastust oma tegude eest, kuid maailm tema ümber on riukalik ja ei lase Tõnu niisama lihtsalt minema.

"Sügisball" on minu suureks nördimuseks siiani nägematta, aga DVD juba ootab mul kannatamatult laua peal. Õunpuul tahaks isegi kätt suruda, sest tema ongi just see mees oma filmiga, kes suutiski lõppude lõpuks tulla lagedale tõelise Eesti filmiga, milles kajastub nii eluolu kui ka keskkond. Aga mis on peamine? "Püha Tõnu kiusamine" oli omanäoline ja mõtlemapanev. Mitte eriliselt originaalne, aga film ajas oma rada sõltumata kõigest muust. Püha Tõnu oli esiteks eestlasest lavastaja kohta uskumatult mitmekihiline ja detailne. Algusstseen rannas jäi paratamatult oma monotoonsusega kummitama. Valges mantlis Tõnu juhtimas matuse rongkäiku ja siis järsku tormab žiguli otse ranna kivisele pinnale. Tõnu vaatab nõutult ja üherütmiline pillimäng võtab tuurid uuesti sisse. Midagi selles hetkes oli kuidagi sõnatult abitu, aga samas ka täiesti mõistev juhtunu suhtes. Eriti Tõnu, kes oma mantlis oligi nagu "püha". Kui filmi esimesed stseenid sööbivad mällu, siis võib kindel olla, et edasine on enam-vähem samasugune. Film keskendus kontoritöölise Tõnu rusuvale ja rutiinsele elule. Tundus, et elu oli Tõnule justkui vangla, millest paratamatult välja murda ei saa või äkki saab. Filmi alguses on Tõnu oma isa matustel. Tõstetakse toosti ja soovitakse üheskoos, et muld oleks talle kerge. Tõnu on iseenesest väga vaikse iseloomuga ja ta eneseväljendus pole samuti kiita. Üldsegi tundub kräsupeaga eesti mees olevat juba ammu eluga vaidlemisele alla andnud. On nagu on, aga ikka peaks edasi rühkima. Tõnu kiusamise esimeseks astmeks oli kogemata kombel koera alla ajamine.

Sellest hetkest alates ei tunneta Tõnu enam reaalset maailma ja kui ta seda isegi teeb, siis vähemalt tema seda ei tea. Rutiin ja masendav tõelisus nii tööl kui ka kodus kummitab meest igal ajal, igas kohas. Tõnu ümbritsevad ahned, labased ja patused hinged. Ühte lauda istudes ei lähe Tõnu oma niinimetatud kaaslaste rütmiga kaasa. Ta on iseendasse sulgunud ja nüüd otsib ta väljapääsu, aga mitte hetkel valitsevasse kindlasuunalisse mammonat ja labasust kummardavasse ellu. Ta tahaks mujale. Aga kuhu siis? Tõnu kiusamisega kaasneb nii eestlastele tuttavat irooniat vanade aegade mälestuste najal kui ka mitmete meistrite suurteostele vihjamist. Küsimus "Mis on mis?" on Õunpuu filmi puhul küllaltki aktuaalne. Kusjuures see ohutu küsimärgiga lõppev lause on Tõnu ekslemise juures parim osa. Mitte millegis ei saa päris kindel olla, aga samas ainult kindel saabki olla. Suures osas vajab film vaataja enda tõlgendusi ning läbi eri versioonide ja arutluste muutub Õunpuu sürreaalne teos veelgi enam mitmekihilisemaks. Ühed inimesed ümber Tõnu kannatavad ja teised ei vääri unikaalset kingitust, mille nimeks on Elu. Olles mitmete dilemmade eest ära jooksnud tunneb Tõnu, et on aeg oma tegude ees vastutada. Kuid see on raske ja ega kergemaks lähegi. Ta püüab inimesi aidata, aga tema abi toob kaasa veel rohkem kannatusi nii talle kui teistele. Tõnu on ainult mutrike, kuid paratamatult kannatab tema kõige enam.

"Püha Tõnu kiusamine" on raskepärane film, mis on oma ala meistrite Bergmani ja Lynchi tasemeni püüelnud ning teinud seda edukalt pea igas mõttes. Vahest mitte võrdsel tasemel, sest ilmselgeid hetki ja mõjutusi oli liiga hästi näha ja tunda, aga kindlasti jõudis Õunpuu Püha Tõnuga kaugemale, kui ükski teine Eesti filmilavastaja. Ärakasutamist Õunpuu ei esitlenud, vaid ta rakendas oma idee koos väärikate filmimaailma nimede kullavaramu tunnusjoontega. Kõige kummalisem viide oli Eli Rothi filmidele. Erilist rõhku asetati Rothi loomingule politsei ülekuulamise ajal ja kirurgilauaga seotud stseenides. Filmil puudus kindel sisuliin, mis hoiaks vaatajat konksu otsas ja mis annaks ka alati teada, millal miski juhtuma hakkab. Film oli jagatud peatükkideks ja nagu juba teadagi, et Quentin Tarantino oma viimase peal šedöövritega sama taktikat harrastab. Minu silm ei tabanud kindlaid piire, mille järgi peatükid üksteise järel oleksid pidanud algama ja lõppema. Sellegipoolest oli tarantinolik lähenemine, kas just hädavajalik, aga kindlasti vägagi teretulnud. Suuremal määral domineerisid mustvalges Eesti suurfilmis pikad ja mõtlikud stseenid, kuhu sobisid valatult näitleja Taavi Eelmaa kauged, aga kurvavõitu silmad ja Tõnuna välja mängitud sirge seljaga masendav ärimehelikkus. Eelmaa mõtlik pilk ja nägu lubasid peaaegu, et lugeda Tõnu mõtteid mõnel eriti valju vastuhakkamist nõudval hetkel, kuid ette oli juba teada, et ega Tõnu vastu hakka ning väärikus kandub koos sügisese tuulega kaasa.

Tõnu oli ehtne kurva kuju rüütel ning kaastunne eesseisva ohu ja katsumuste pärast tekkis kergelt.

Kõige olulisem koos süvenevate tumedate toonidega oli kindlasti oskuslik muusikavalik. Mõningate stseenide taustal kõlanud meloodia võttis mind tugeva haardega kinni ja laskis lahti alles pinge haripunkti katkemise järel. Seda juhtus tihti ja mida ma muud kommenteerida oskan, kui ainult kiita loomingulist kätt, mis suudab kogu filmi oma pilli järgi tantsima panna. Kõik sürreaalsed müsteeriumid, mida Tõnu oma lunastust otsival teekonnal koges, süvendavad hirmu teadmatuse ees, sest vähegi reaalset maailma ületavad kujutlused lõppevad sama kiiresti nagu nad algasid. Kergeid muigeid tekitasid näilised KGB keldrid ja kasvõi politseiniku huvitav jalutuskäik telefoni juurde. See meenutas mulle mingit filmi kaugest minevikust, kuid nime ei suuda ma siiani meenutada. "Püha Tõnu kiusamine" kulmineerus aukartust tekitavas orgialaadses pesas, millel nimeks Das Goldene Zeitalter. Seal esitletud uued ja suursugused tegelased olid sama unenäoliselt unikaalsed nagu kogu Tõnu teekond isa matusest prantslasest õhtujuhi kõneni. Aga siis astus painava muusika saatel mängu herr Meister, kelle sisenemine oli võrdväärne groteskse, kuid imeilusa olendi esmase tutvustamisega mõnes õudusfilmis. Antud juhul ületas detailide koosmõju end mitmekordselt. Tegemist oli nagu Ridley Scotti tulnukeluvormi esmaesitlusega, kuid vägevam kui miski muu. Õhtu naelaks oli Tõnu jalutuskäik hokiplatsil imeilusa muusikapala taustal ja nii leidiski kurblik rüütel oma teekonnale lõpu.

Veiko Õunpuu "Püha Tõnu kiusamine" jõudis kõrgele ja arvatavasti jõuab veelgi kõrgemale. Kaugemale ja kõrgemale kui ükski teine Eesti film viimase 8-9 aasta jooksul. Üks asi on kindel. Ma tahan veel kord Tõnu põrgut näha, sest esimesest korrast jääb selgelt väheks.

8/10

Treiler

Porcupine Tree

Äsja kirjutasin eriskummaliselt huvitavatest uutest muusikagruppidest, mida ma viimasel ajal olen üha rohkem ja rohkem kuulama hakanud, aga nüüd tuleb juba järgmine avastus jutuks. Porcupine Tree album "The Incident" sai Postimehe nädalavahetuse lisas Mart Juure kiituse osaliseks ja mina nagu ikka proovisin järgi, kellest või millest härra Juur õigupoolest kirjutas.

Hankisin hõlpsalt albumid ja asusin nii kodus kui ka koolis kuulama. Algus oli raske ja ma ei leidnud seda, mida ma otsisin. Paari kuulamiskorra möödudes muutsin aga meelt. Mõnikord kohe vägisi ei suuda ma väliste tegurite mõjul kõrvaklappidest kostuvasse muusikasse süveneda ja eks algus oligi just nimelt selle tõttu raskendatud. Nüüd aga kuulan ja kuulan ning panen juba vaikselt imeks, et nende inglise muusikutega on üsnagi raske sina peale saada. Võtsin kätte ja kuulasin viimase albumi viimse detailini läbi ning pean tõdema, et Porcupine Tree on vägagi erilise stiili välja arendanud.

"The Incident-i" esmamulje oli petlik, sest ühelt poolt tundus PT olevat nagu iga teine poprocki harrastav bänd. Need esimesed reaktsioonid tundmatu bändi suunas on igavesest ajast igavesti üllatavalt pealiskaudsed ja naiivsed. Porcupine Tree alustab iga lugu sissejuhatusega, mis on pea alati varieeruva kestvusega. Seejärel hakkab kostma vahel tasast, vahel tempokat laulja Steve Wilsoni mitmekihilist vokaali. Lugude stiil erineb eelmisest nagu öö ja päev. Mõni lugu võib olla lühike, aga samas on enamus lood albumil "The Incident" just üllatavalt pikad. Kõige lõpuks suudab Porcupine Tree üllatada nii nagu vähegi jaksab. Alatasa just nii ongi. Mõne loo puhul jääb paratamatult arvamusele, et midagi rohkemat ei olegi oodata, aga sama kiiresti nagu tekib see arvamus, hakkab kostma äkiliselt osavalt kombineeritud pillimängu. Üldsegi on instrumentaalosal vähemalt viimasel kahel albumil märkimisväärne roll. Ei kurda, sest PT muusika on andekal viisil efektselt tasakaalu viidud. Alati jääb midagi ootama ja see "midagi" lõpuks ka saabub.

Porcupine Tree on oskuslik instrumentaalosaga ning üleüldse muusikaliselt psühhedeelne ja vägagi progressiivne. PT laulutekstid on tihti ühiskonnakriitilised ja see kajastub päris kenasti ka meeste muusikavideotes. Bänd on tegutsenud alates 1991. aastast, kui ilmus esimene album. Kokku on neid üldsegi 10. Nii, et kuulamist on küllaga. Juba kaks viimast üllitist nõuavad mitmekordset kuulamist, et saada niiöelda kõrgendatud olekus tunnetus kätte. Umbes sama on ka A Perfect Circle`iga, mida ma samuti väga austan. Kolme viimati valminud albumit olen seni kõige rohkem kuulanud, aga eks aja jooksul kuulan kõik läbi.

Rohkem infot leiab siit

Time Flies

Fear of A Blank Planet