laupäev, 10. oktoober 2009

Anathema, My Dying Bride, Paradise Lost e. ehtsad inglise härrasmehed


Anathema koos Paradise Losti ja My Dying Pride`iga on 90ndate algusaastatel doom metali alažanri gothic/doom metali eelkäijad. Kuni tänase päevani on need kolm veterani suure au sees, aga vaatamata edule hakkas kolme bändi muusika põhjalikult muutuma.
Paradise Lost teisenes algsest gothic/doomist sündirokiks, mis tekitas austajate seas teatavasti suure pahameelelaine. Kindlasti oli ka neid, kes huvitusid ainult bändi enda musikaalsetest soovidest ja seetõttu ei läinud neile äärmuslik žanrimuutus korda. 2002. aastast alates hakkas PL oma endist vormi taastama ja alles äsja ilmunud uus album Faith Divides Us-Death Unites US on kohe kindlasti meeletult raju ja edasi arenemine alustatud gothic metali žanriga. Nüüd jõuamegi My Dying Bride`i ja Anathema juurde.
MDB on läbi aastate jäänud samasse stiili nagu ta seda alates esimesest albumist olnud on. Mõnikord veidi erinev küll, aga põhimõtteliselt stiil on albumilt albumisse sarnaseks jäänud. MDB muusika on doomile kohaselt aeglane ja vägagi raske ning sisse on segatud ka vastav kärisev vokaal, kuid sedagi on MDB`i viimastel albumitel väheks jäänud. Põhirõhk on madalal ja mahedal vokaalil. Sellest pole midagi, sest need inglise härrasmehed oskavad luua paeluvaid viise ja üdini omanäolist muusikat.
Anathemaga on aga hoopis teised lood. Esimesed kaks albumit järgisid gothic/doomi, aga juba kolmandast albumist alates hakkas meeste muusika muutuma nagu see juhtus ka Paradise Lostiga. Erinevus tuleb aga sellest, et Anathema enam oma juurte juurde tagasi ei pöördunudki. Samas ei ole ma nõus ütlema, et muutus on halb. Eriti veel mina ei saaks seda seisukohta võtta, sest Anathemaga tutvusin ma alles nüüd ja kuulan suure innuga hetkel kahte viimast albumit. Anathemat saaks praegu nimetada gothic rockiks, kuid õigupoolest ei ole nende muusika nii lihtne. Anathema on pigem spetsialiseerunud atmosfääri loomisele, mis minu meelest on siiani järelikult suurepäraselt õnnestunud. Viimane album A Natural Disaster on stiililt üsnagi muutlik. Kord astub sisse kena naisvokaal ja kord kostab ainult tasast laulja Vincent Cavanaghi mahedat häält. Rahustav ja kuratlikult hästi atmosfääri loov muusika. Kõige kummalisem on see, et lugu "Are You There`i" kuulates turgatab alatasa pähe Silent Hilli nii filmi kui ka mängude kaunid meloodiad.

Olgu kuidas on, aga need kolm bändi on oma alustatuga loonud eriliselt omapärase ja psühhedeelse muusika. Üks parem kui teine. Ja vahet pole, kas mõni neist on aja jooksul muutunud. Muusika on ikkagi suurepärane.

Mõned palad ka siia lisaks. Paradise Lostil ja My Dying Bride`l on ametlikud videod, aga Anathema puhul on suvalised. Just loo kuulamiseks, mitte video vaatamiseks. aga kui taust loole meeldib, siis laske aga käia. Ma ise ei vaevunud neid vaadata.

Paradise Lost:

The Enemy


Erased


My Dying Bride:

Deeper Down


Thy Raven Wings


Anathema:

Are You There?


Flying


A Natural Disaster

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar