Guerreros 2002

Lavastaja: Daniel Calparsoro

Osades: Eduardo Noriega, Eloy Azorin, Carla Perez, Ruben Ochandiano jne.

Poes sattus näppude vahele Hispaania 2002. aasta sõjafilm Eduardo Noriegaga peaosa. Kuna Noriega on minu silmis üsnagi hea näitleja, siis võtsin mõningase kõhklusega filmi koju kaasa. Ega pettuma või midagi sellist ei pidanudki. Guerreros on kohati päris ehe film, et näidata püsivaid arusaamatusi nii suhtlemises kui ka konfliktide lahendamises.

Hispaania NATO sõdurid saabuvad rahuvalvajatena Kosovosse, et aidata kohalikel eluasemeid üles ehitada ja muid sõjapurustusi korvata. Serblaste ja albaanlaste sõjategevus on pealtnäha läbi, aga söed mulla on veel väga tulised. Sõdurid satuvad aga tahest tahtmata konflikti albaanlastega. Olles kahe vaenupoole vahel ei oska sõdurid mitte kedagi usaldada, sest nemad on selles sõjad liialt kõrvalised.

Olen palju kuulnud NATO käitumisest, kui tapatalgud toimusid ja muid inimsusevastaseid kuritegusid sooritati.NATO istus kõrval ja vaatas pealt. Umbes sama olukorda püütakse käesolevas filmis näidata ja lahendada koos käputäie kannatavate hispaania sõduritega. Esmalt tutvustatakse veidi sõja tagamaid ning seejärel suundub tegevustik sõdurite rühma juurde. Üks sõduritest Vidal ei suuda tema silme ees aset leidvat vägivalda pealt vaadata ja sekkub. Sellega kaasneb kõrgemate ülemuste viha, mis on mõneti isegi naljakas, sest kui arvestada ka kohalike arveteklaarimist, siis miks ei peaks valves sõdurid inimesi aitama. See küsimus oli pidevalt õhus ja see muutuski otsustavaks sammuks, et eesolev konflikt üldse toimuda saaks. Rahuvalvajatena oli neil raske koorem õlul kanda, sest kasvõi hetkeline arusaamatus võis viia relvastatud võitluseni. Minnes parandama elektriliine satuvad hispaania sõdurite rühm ninapidi kokku albaanlastega ning võitlus elu ja surma nimel algaski kõige lihtsamat sorti segadusest. Sellises võitluses ei ole liitlasi, kuna nemad ei ole seal teretulnud. Hispaania lähenemine konfliktile oli täielikult erapooletu. Keskenduti noorte sõdurite püüetele põgeneda arvatava ohu eest. See polnud aga lihtne ülesanne ja seda just tänu ettevaatamata reageeringutele vaenutsevate pooltega konflikti sattumisel.

Edurado Noriega oli NATO sõduri nahas suhteliselt kahvatu. Suurem roll oli siiski antud Eloy Azorini nimelisele näitlejale, kelle etteaste vaatamata tuntavale monotoonsusele oli ühteaegu küllaltki andekas ja inimlik. Sõdurite teekond viis nad albaanlaste juurest serbia üksusteni, kes ei võtnud kuulmagi, et nad sattusid NATO rahuvalvajate peale. Põhirõhk suunati otsekohe sõdurite kannatustele ja vangistajate jõhkrusele. Nii mõnigi nendega juhtunu osutus parajaks kližeeks, kuid seda pakuti hispaania maitsvas kastmes ning seega ettearvatavust ei tajunud ma võib olla kordagi. Kriisiolukordades kaotasid mehed ja üks naine kogu oma väärikuse ja laskusid ellujäämise tasandile. Filmi kõige meeldivamaks osaks olidki katsed jääda vaenlaste keskel märkamatuks ja aru saada, kes on meie vastu ja kes on nende vastu. Asjalik kriitika sõjas toimunud traagika pihta, mida ülejäänud riigid ja suur NATO pealt vaatas. Miinuseks oleks minu meelest mõningane liigne kiirustamine, sest kohati jäi tunne, et taheti mõne tegevusega kiiresti ühele poole saada ja järgmisega juba jätkata. Nii kannatasid ka peategelased, kellesse suhtuti pealiskaudselt ja seetõttu olid nad vähemalt pool filmi kuidagi võõrad.

Üldiselt jäin filmiga rahule, sest toimunule heideti piisavalt palju valgust. Ühe või teise poole ülistamist ette ei sattunud ja sõduritega juhtunu manati filmilindile üha paremaks muutuva süveneva karakteriarenguga, kui välja arvata pidev kiirustamise maik. Muidu täitsa asjalik film.

7/10

PS.Uskumatu nagu see võib kosta, aga peale posteri ei leidnud ma kõikvõimsast Internetist ühtegi teist filmist pärit pilt. Võtsin abiks Kosovo linnatänavad ja lisaks ka purustatud kirikuid:D