Let`s Go! LiveForThis! Live! Live!: Zombieland 2009

Lavastaja: Ruben Fleischer

Osades: Woody Harrelson, Jesse Eisenberg, Emma Stone, Abigail Breslin jne.

2004. aasta Edgar Wrighti suurepärane horrorkomöödia Shaun of the Dead oli ja on vähemalt minu arvates enam-vähem tänapäeva huumorikate zombifilmide alustala. Kui inglased millegile käpa külge panevad, siis ongi juba oodata originaalset ja leidlikku lähenemist. Simon Pegg ja Nick Frost kahe vägagi ebatavalise ja inimliku peakangelase rollis olid võrratud oma veidruste ja naeruväärsusega. Nüüd, 2009. aastal ilmus filmihuviliste silme ette Ruben Fleischer ja tema huumoririkas Zombieland, mis tõesti taotleb Shaun of the Dead`iga samale pulgale jõudmist. Päris nii see ikka ei ole, aga Fleischeri kõndivate(sprintivate) surnute hävitustööd kujutav Zombieland väga palju maha ei jäägi.

Tänu õnnetule sündmustejadale haaratakse kogu inimkond äkitselt zombide apokalüpsise keskele ja ühtäkki ei ole peale kärnaste ja pidevalt veritsevate zombide vahel ühtegi inimhinge. Keegi ikka seal kuskil on ja see õnnetu ellujäänu on Columbus. Nooruk elab pärast hävingut kindlate reeglite järgi, et mitte liha õgivate surnute hammaste vahele sattuda. Tee peal kohtab ta hulljulget Tallahasseed ning koos suunduvad nad parematele jahimaadele. Seltsi pakuvad ka Little Rock ja tema õde Wichita ning zombide mitmekülgne tapmine võibki alata.

Ruben Fleischeri jaoks on Zombieland esimene suurte mõõtmetega täispikk film ja pean tõdema, et mees sai hakkama suurepärase tööga. Kindlasti "one hell of a job". Ausalt öeldes ei osanud ma sellist tulemust treileri järgi ette näha. Arvasin, et film töötab hästi huumori koha pealt, aga nagu näha, siis suutis Zombieland pakkuda nii mõndagi leidlikku ja muidu üsna omapärast vaheldust zombifilmide kuivale perioodile. Peamine asjaolu, mis ootusi tugevdas, oli Woody Harrelson, sest pelgalt tänu treilerile tahtsin väga näha maakast Harrelsoni, kellel pumppüss näpus ja notib rõõmsalt surnuid. Kõik see on aga ainult pealispind, sest filmi ülesehitus on see, mis tõeliselt loeb. Esmalt tutvustatakse noort meest Columbust, kes püüab räsitud maal ringi liikudes ellu jääda. Seda saavutab ta tänu üksnes oma kindlatele reeglitele, mis on tal ka kenasti kirja pandud. Kusjuures mitte ainult kirja, sest ka vaataja peab reeglitest osa saama ja nii siis ilmubki tegelase pea kohale hetkel muret tekitav reegel ning samal ajal kostab Columbuse monoloog poleemikat tekitavast olukorrast. Väga leidlik ja humoorikas lähenemine. Nii saab edukalt anda jalaga aja jooksul tekkinud zombifilmide klišeedele. Alati kui peategelene mõnes taolises filmis tualetti või üldse kusagile tundmatusse siseneb, siis ei mõtlegi ta võimalike tagajärgede peale. Columbus vaatab ja mõtleb kõigi variantide peale ning kui antud olukord ei tundu turvaline, siis ei astu ta vastupidiselt klišeede nõudmisele uksest sisse. Hea moodus näidata, et sprintivate surnute kallal saab edukalt nalja heita ja seda üldsegi mitte labaselt.

Labasust siin filmis ei esinenud, kuigi teatavad ohumärgid algselt arenenud eelarvamuses jõudsid juba kanda kinnitada. Vastupidiselt elllujäämise taktikale meeldis Zombielandi tegelastele hoopistükis kärnaseid surnuid maha nottida ja nad armastasid seda teha stiilselt. Aga miks mitte? Kõikjal kondavad ringi lihamaiad zombid ja elulootus kahaneb samuti jõudsalt ning siis ongi juba ammugi paras aeg mõelda positiivselt. Ehk teisisõnu tükeldada oma hirm lihtsalt põhjaliku raevukusega olematuks. Lihtne ja loogiline. Uusi viise leiutati pidevalt ja mitte ükski neist ei kordunud. Improvisatsioon missugune. Kõige edukam zombitapja oli Tallahassee. Harrelson oma aktsendi ja hoiakuga oli enam-vähem kuldaväärt tegelane. Kui Columbus oli pigem kontroll ja valvelolek, siis Tallahassee kehastas ükskõikset ja suures koguses hulljulget zombidemaa rõõmsat elanikku. Columbuse ja Tallahassee vastuoluline partnerlus oli suures osas vägagi etteaimatav. Isegi nende tegemised, mis hõlmasid ka zombide tapmist, olid kuidagi üksluised ja klišeelised. Tekitas teatava sadu kordi nähtud ebatavaliste meeste partnerluse tunde. Olgu, kahe mehe meeskonnatöö oli loomulik, aga üksteise pidev hurjutamine ja teineteisele kortsus kulmuga otsa vaatamine tõmbas filmi muidu väga pingelise hoo aeglaseks. Õnneks mitte kauaks, sest ebameeldivaid ja korduvalt nähtud stseene oli filmis üldiselt väga vähe. Twinkied on mingit sorti pirukad. Ma arvan vähemalt, et nii see on. Igatahes, Tallahasseel oli salajane kirg. Tema suurim soov oli leida endale suures koguses twinkiesid ja need kõik nahka pista. Otsingud viisid kahte meest pidevalt ostukeskustest ostukeskustesse ja alati olid twinkied kadunud nagu vits vette. Haiglane soov twinkie`sid saada oli Tallhassee peamine nõrkus.

Kummalisel kombel suutis film säilitada teatava hirmutunde. Zombide lähenedes andis kusagil ajusopis pesitsev hirmukübeke endast märku ja nii tekkiski ikka ja jälle hirm tegelaste ees, sest teatavasti armastatakse ka kõige intrigeerivamaid tegelaskujud poole filmi pealt kasti toppida ja muld peale vistata. Päris nii siin ei olnud, aga ühe suurepäraselt kiire ja lühikese rolli teinud näitleja lahkus areenilt liiga kiiresti. See oli muidugi väga hea võte, et näidata vaatajale, mida me siin teisel pool kaamerat teha suudame. Aga mul hakkas temast nii kahju ja tema viimane lause oli kuld, mis kuld. "Mida sa kahetsed?"-viimane küsimus talle ja vastus oli geniaalne. Miskipärast ei olnud ma just vaimustatud kahe tütarlapse ilmumisest Columbuse ja Tallahassee seltskonda. Breslin ja Stone olid mõõdukalt sobilikud ja ega selle vastu ma ei vaidlegi. Mulle tundub siiani, et nende petlik sissejuhatus ja edasine naha üle kõrvade tõmbamine oli kaunis üleliigne, aga samas ka sobilik. Raske midagi sellist kommenteerida. Ütleme nii, et need kaks tegelaskuju oli vahest üleliia stereotüüpsed. Mitte küll kogu aeg, aga nii palju küll, et silma torkima hakkaks. Breslin on palju muutunud alates Little Miss Sunshine`st. Enam ta ei ole armas väike tüdruk, kelle unistus on tantsida. Nüüd on ta pumppüssiga, musta peaga ja kõmmutab meelsasti elavad ja surnuid, kui vaja. Emma Stone`i nägin esmakordselt aktsioonis The Rocker`is, kus ta oli suhteliselt meeldejääv. Ka siin on sama lugu. Ta on kena, andekas ja antud konteksti sobis ta üllatavalt hästi.

Zombiviiruse levikust suurt midagi juttu ei tehta. Päris filmi alguses mainib Columbus, et keegi vaene sell kusagil ostis tanklast hullulehmatõvega hamburgeri ja nii see kõik algaski. 4 ellujäänut neljakordistasid tapmisviiside muutlikust mitmel viisil. Naissugu oli tagasihoidlik, aga mehed lasid aga kätel käia. Jutuks tulid ka varasemad andekusest pakatavad zombide tapmised. Tallahassee jutu järgi oli kuskil linnakeses vanem naine sooritanud Zombie Kill of the Week`i e. Nädala zombitapmise ja selle auga välja teeninud. Ta lömastas surnuid katuselt alla sajava klaveriga. Parim osa filmi juures oli monoloogi abil olukorra kirjeldamine. Kui oli vaja veidi endise elu üle järele mõelda, siis varmalt kandus film minevikku ja vaimukalt kujutas noore Columbuse mitte nii väga erinevat elu. World of Warcraft and no connection with other people. Zombieland suutis ühel hetkel olla hüsteeriliselt naljakas ning vahel ei saanudki kiiresti naeru lõpetada, aga teisel hetkel võis film omandada traagilisemad toonid ja kaotada huumori mõneks ajaks sootuks. Umbes nii oli Tallahassee minevikuga, millest tekkis väike segadus, aga arusaamine tundus isegi veidi rängem kui miniatuurse rolli sooritanud tegelase kõrvaldamine. Arvasin kogu aeg, et Zombieland on komöödia, kuid tuli välja, et Fleischeri versioon zombihuumorist oli lõpliku tulemusena leidlik, omapärane, funny as hell, särava dialoogi ja tegelastega. Mõnel hetkel otsustas stsenaarium ootusi ja lootusi petta, aga üldjoontes oli film tervikuna suurepärane komöödia. Mitte mingeid sarnaseid jooni ei saa tõmmata Zombielandi ja Shaun of the Dead`i vahel. Mõlemad on rõhutatult tegelastekesksed ja huumoriga pole mõlemas koonerdatud. Siiski arvan, et Shaun of the Dead on originaalsem ja tugevama stsenaariumiga. See-eest suutis Zombieland pakkuda mitmeid üllatusi, nalja ja naeru ning suhteliselt palju originaalsust. Mainiks veel ära, et huumori haripunktini jõuti aga ühe teatava isiku majas, kus etendati ühte teatavat kuulsat filmi. Kes näinud, see teab. Kuld, mis kuld.