Äsja kirjutasin eriskummaliselt huvitavatest uutest muusikagruppidest, mida ma viimasel ajal olen üha rohkem ja rohkem kuulama hakanud, aga nüüd tuleb juba järgmine avastus jutuks. Porcupine Tree album "The Incident" sai Postimehe nädalavahetuse lisas Mart Juure kiituse osaliseks ja mina nagu ikka proovisin järgi, kellest või millest härra Juur õigupoolest kirjutas.
Hankisin hõlpsalt albumid ja asusin nii kodus kui ka koolis kuulama. Algus oli raske ja ma ei leidnud seda, mida ma otsisin. Paari kuulamiskorra möödudes muutsin aga meelt. Mõnikord kohe vägisi ei suuda ma väliste tegurite mõjul kõrvaklappidest kostuvasse muusikasse süveneda ja eks algus oligi just nimelt selle tõttu raskendatud. Nüüd aga kuulan ja kuulan ning panen juba vaikselt imeks, et nende inglise muusikutega on üsnagi raske sina peale saada. Võtsin kätte ja kuulasin viimase albumi viimse detailini läbi ning pean tõdema, et Porcupine Tree on vägagi erilise stiili välja arendanud.
"The Incident-i" esmamulje oli petlik, sest ühelt poolt tundus PT olevat nagu iga teine poprocki harrastav bänd. Need esimesed reaktsioonid tundmatu bändi suunas on igavesest ajast igavesti üllatavalt pealiskaudsed ja naiivsed. Porcupine Tree alustab iga lugu sissejuhatusega, mis on pea alati varieeruva kestvusega. Seejärel hakkab kostma vahel tasast, vahel tempokat laulja Steve Wilsoni mitmekihilist vokaali. Lugude stiil erineb eelmisest nagu öö ja päev. Mõni lugu võib olla lühike, aga samas on enamus lood albumil "The Incident" just üllatavalt pikad. Kõige lõpuks suudab Porcupine Tree üllatada nii nagu vähegi jaksab. Alatasa just nii ongi. Mõne loo puhul jääb paratamatult arvamusele, et midagi rohkemat ei olegi oodata, aga sama kiiresti nagu tekib see arvamus, hakkab kostma äkiliselt osavalt kombineeritud pillimängu. Üldsegi on instrumentaalosal vähemalt viimasel kahel albumil märkimisväärne roll. Ei kurda, sest PT muusika on andekal viisil efektselt tasakaalu viidud. Alati jääb midagi ootama ja see "midagi" lõpuks ka saabub.
Porcupine Tree on oskuslik instrumentaalosaga ning üleüldse muusikaliselt psühhedeelne ja vägagi progressiivne. PT laulutekstid on tihti ühiskonnakriitilised ja see kajastub päris kenasti ka meeste muusikavideotes. Bänd on tegutsenud alates 1991. aastast, kui ilmus esimene album. Kokku on neid üldsegi 10. Nii, et kuulamist on küllaga. Juba kaks viimast üllitist nõuavad mitmekordset kuulamist, et saada niiöelda kõrgendatud olekus tunnetus kätte. Umbes sama on ka A Perfect Circle`iga, mida ma samuti väga austan. Kolme viimati valminud albumit olen seni kõige rohkem kuulanud, aga eks aja jooksul kuulan kõik läbi.
Rohkem infot leiab siit
Time Flies
Fear of A Blank Planet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar