Winds of Plague

Tuleb välja, et suurimat rahuldust keset pingsat õppetööd pakub uute ja omapäraste muusikagruppide avastamine. Viimaseks leiuks osutus USA-st pärit deathcore`i viljelev Winds of Plague, mille suhtes oli kerge eelarvamused tekkima. Kõiges oli süüdi muusikavideo loole "The Impaler". Tegemist on videoga, mis on vastuolus kõige metalmuusikaga seonduvaga. Selle väikese arusaamatuse tõttu kaotasin huvi kahtlasevõitu imagoga bändi muusika vastu.

Siis ilmus aga meeste ja ühe naise kolmas album "The Great Stone War", mille produktsioon, vokaalikasutus ja pillimäng on väga erinevad tavalisest deathcore`st. Vastasel juhul poleks ma Winds of Plague`t suutnud kaua kuulata, sest mulle hakkab noorte bändide imago ja laulmisstiil tohutult vastu. Ma ei suuda võtta tõsiselt bände, kes jätavad endast võltsi ja mitte midagi ütleva mulje. Muusikast rääkimata. Winds of Plague pakub oma versiooni viimasel ajal ühe populaarsemaks muutvast žanrist ja tulemus on muljetavaldav. Viimase albumi keskne teema on selgelt nimetusest väljaloetav. Teekond viimase sõja poole, kus võitlusvahendiks on alles jäänud ainult kivid.

Laulja Jonathan Cooke suudab esile manada ebamaise kõlaga hääle, mis on pea igas loos üllatavalt mitmekesine. Selle asemel, et jäkata loost loosse kurguhäälega, pakub Cooke varieeruvaid kõrgusi ja sellega kaasneb isegi drastilisi, kuid hetkelisi stiilimuutusi. Olen alati armastanud omapärast ja rõhutatult erinevat muusikat ning metalmuusika just seda kõige paremini suudabki pakkuda. Winds of Plague on pälvinud minu kiiva huvi ning arvatavasti jälgin nende saavutusi ja arengut ka edaspidi.

The Great Stone War - "Intro"

"Soldiers of Doomsday"

"Our requiem"

Decimate The Weak - "The Impaler"