In The Electric Mist 2009

Lavastaja: Bertrand Tavernier

Osades: Tommy Lee Jones, Peter Sarsgaard, John Goodman jne.

Kipun end kogu aeg kordama, aga kui tuleb jutuks film, kus peaosas on rahumeelne Tommy Lee Jones, siis pole midagi parata kui ainult mõelda, et see mees on üle mõistuse sümpaatne. Esimene sähvatus mulle pähe kargabki, kui juhtun vaatama Jonesi osalusega filmi. In The Electric Mist on kindlasti üks nendest filmidest, mille jooksul ühe või teise näitleja andekus ja ekraaniarmastus tõeliselt välja lööb.

New Orleans. Ibera Parish. Leitakse järjest mitu naiste surnukehi. Asja hakkab uurima vananev politseinik leitnand Dave Robicheaux. Juhtlõngad ja motiiv puudub ning uurijate silmad ei taba seda, mida vaja. Robicheaux kasutab ära vanu sidemeid kohaliku maffiabossiga. Keegi ei tea midagi, aga samas üha hullemad mõrvad toimuvad nende endi silma ees. Samal ajal tehakse kohalikus soos filmivõtteid Ameerika Kodusõjast pajatavast filmist. Kummalised ilmingud ja veidrad nähtused. Mis on tõsi ja mis mitte?

In The Electric Mist on üsnagi tasapisi ja vägagi omasoodu kulgev krimidraama, mis võib olla heidutab filmisõpru, kes ei pühenda oma aega pikkamisi veerevate krimilugudega. Peamine põhjus, miks filmi ette võtsin, on juba niigi selge, kuid tuli välja, et ei pidanudki ootama ainult teenekat Jonesi järel. Film peamiseks tegevuspaigaks oli küla nimega Ibera Parish, mis asub kusagil seal New Orleansi kandis. Vastav õhkkond oodatud pingeliseks heitluseks oli igatahes olemas, kuid seda ei tulnud ja tegelikult polnud vajagi. In The Electric Mist oli pigem lugu kordahoidvast-ja armastavast politseileitnandist. Väike ja kokkuhoidev küla peitis endas palju saladusi. Alates Kodusõjast sohu maha jäetud sõdurite jäänustest ja lõpetades kohaliku maffiabossiga. Mõlema asjaoluga tuli probleeme. Esimene neist mõistusevastane ja teine neist mõistusepärane. Mõrvad omandasid teatud ajani kindlat tähtsust, aga seejärel film keskendus filmivõtetele, mafioosnikule ja purjutavale näitlejale. Need kolm olid kõige tähtsamad ja jäämäe tipuks asetati Jonesi tegelaskuju . Kuidagi väga kummastavalt mõjus soine ja kuumusest läbinõrgunud tegevuspaik. Jones tegelemas igapäevaasjadega, püüdmas pätte ja muid huligaane. Nii satubki tema valvsa pilgu ette soos üles võetava filmi meespeaosa Elrod Sikes, keda kehastas omapärane Peter Sarsgaard. Sealtkohalt areneski vastukäiv suhe leitnandi ja näitleja vahel. Osalt püüdsid nad vähemalt näitleja panustamisega pisut sõbruneda ja suhelda meeste kombel, aga leitnand oli tõrjuv ja ei võtnud alatasa joobes olevat näitlejat tõsiselt. Kogu selle tundmatu elu ja keskkonna keskel oli antud sõbrunemist omamoodi huvitav jälgida. Kaks täiesti e rinevat meest, aga üks õnnetu juhus autoga ja kõik muutub. Sarsgaardi sarm ja tuntav välismaine eripära lööb üha paremini ja kiiremini välja, kui vanasti. Imelik, et tal ei ole Stellan Skarsgardiga sugulussidemeid. Nad on ju niivõrd sarnased. Teisel kohal asetses mafiooso, kelleks oli üllatava muhedusega John Goodman. Tema roll kogu loos jäi mõneti segaseks, kuigi väheseid liine just tema poolt tõmmatigi. Veidi häriv, et mõned situatsioonid annavad küsimuse, aga mitte asjalikku vastust.

Filmivõtted Kodusõjast kutsusid esile midagi kummalist ja ma arvan, et see on iga vaataja otsustada, kuidas seda nähtust endale selgitada, kas siis kõige lihtsamal moel või juba keerulisemal viisil. Igatahes, kodusõjaaegne või mitte, aga politseileitnand sai juurdluse jaoks abikäe kõige ootamatumast kohast. Arvan, et igaühel on oma viis, kuidas ta endale midagi üle kordab ja sama peaks olema ka pikema arutlemisega. Antud juhul oli tegemist eksinud sõduriga, kes juhatas politseinikule teed, et leida õigeid vastuseid. Mõnikord pöördus film peamisest kursist kaugele, kaugele kõrvale ja hiljem asus jälle samale rajale alles lõpuosa saabudes. Enamjaolt oli see helge taktika, aga samas aeti nii segamini tähtis, tähtsam, tähtsaim ja vähemtähtsaim. Vahepeal taandus mõrvalugude uurimine allapoole igasugust piiri ja sisuliinid põimusid omavahel peamiselt tegelaste ja nende suhete ko gumikku. Aset leidsid ka meeli turgutavad vahejuhtumid, mis ei andnud jällegi vastuseid. Aga vahest ei olegi vaja saada vastuseid, vaid hoopis küsimusi, kuid mitte pealiskaudseid ja mõttetuid, vaid hoopis küsimusi, mis annavad vastuseid erinevate nurkade alt vaadatuna. Kunagine orjapidamine lõunas on tuntav olnud läbi ajaloo ja mitte ükski osapool ei ole seda unustanud. Püütakse küll, aga mingil kindlal mõttetul või olulisel põhjusel tõusevad mälestused jälle tuhast. Mõrvad, filmivõtted ja ilmutised päise päeva ajal segunevad ja tänu soravale, kuid mitmekülgsele jutustamisstiilile muutuvad taas ühtseks. Äkilised pingestatud hetked tekitavad arusaamatust, aga edasine uurimistöö areneb tänu soisele õhkkonnale jätkusuutlikult edasi. Tommy Lee Jones annab tugeva etteaste, mitte märkimisväärselt tugeva, vaid lihtsalt "tugeva". Sama lugu on kogu filmiga. Rahulik jutustusviis ja sündmu ste segunemine arendavad andekalt kulgevat lugu, aga märkimisväärsus jääb kuskile sinna sohu, kus sajanditetagused sõdurid lebavad märjas hauas.

Tugev film, jõudsasti arenev ja petlikke manöövreid ette seadev, kuid osalt liiga unelev ja veidikene kaootiline mõrvajuhtumi suhtes. Üldjoontes aga kindlasti igati muhe filmielamus.

7,5/10