Stardust 2007

Lavastaja: Matthew Vauhn

Osades: Claire Danes, Charlie Cox, Michelle Pfeiffer, Mark Strong jne.

Paljukiidetuid filme on viimastel aastatel üha vähem silma hakanud ja alatihti on nad niivõrd ülekiidetud, et suurt huvi koheselt ei tekigi. 2007. aastal ilmunud fantaasiaseiklus Stardust ei olnud just ülemäära positiivset vastukaja saanud, ega ka suurte rahadega valminud publikult viimast kasseerinud film. Stardusti treilerid ei äratanud piisavat huvi, et suunduda kino poole ja pikema aja möödudes läks Neil Gaimani raamatul põhinev seiklusfilm üldsegi meelest. Siiski säilus fakt, et Stardust peaks üllatama iga vaatajat, kellele meeldib veeta aega seikluslike fantaasiafilmide keskel. Nüüd, 2 aastat hiljem, alustasin filmi vaatamist üdini suures teadmatuses ja lubatud üllatus oli täpselt nii märkimisväärne nagu kunagised kiitused lubasid.

19. sajandi algus, väike Inglismaa küla ja kogenematu noormees Tristan Thorn - üdini idülliline külaelu, kuid igal asjal on oma konks. Nimelt, küla kõrval asub iidne müür, mida ei ole teadaolevalt mitte ükski inimhing ületanud. Läbikäiku müüris turvatakse ja mitte mingil meetodil ei lubata ühelgi inimesel oma jalga teisele poole tõsta. Tristan aga trotsib vana traditsiooni. Põhjus on lihtne: Tristan lubas oma armastatu Victoriale tuua langenud tähe, et pälvida naise armastus. Müüri taga ootab Tristanit hämmastav ja uskumatu Stormholdi kuningriik, kus ta kogeb oma elu suurimat seiklust.

Stardust suutis mind oma kütkeisse haarata juba algusminutitel. Raamatulikkus oli koheselt tuntav, kuigi täpset teadmist, et Stardust põhineb raamatul, mul ei olnud. Film õhkas ehtsat inglise maaelu hõngu. Arvan, et see oli oluline asjaolu, sest miskipärast inglise maaelu oma veidravõitu elanikega on kaunis võrratu. Miks ma muidu iga päev ETV-st Inglise sarja Heartbeati õhinal vaatama asun? Stardust oskas võluda mitmete külgede poolest, aga esmalt tahaks välja tuua loo lihtsapärase ülesehituse. Stardust ei paku keerulist olelusvõitlust headuse ja kurjuse vahel. Viimatinimetatud omavad filmis tähtsat rolli, aga neid on kujutatud humoorikalt, kuid samas mõistlikuse piirides. Sellisel filmitüübil on alati potentsiaal labaseks muutuda, aga Stardust seda teha ei suutnud. Lugu võis olla pealtnäha lihtne, kuid lihtsuses peitub ju ometigi võlu ning täpselt nii juhtuski olema. Noor tegudemees Tristan püüdis end korduvalt ja korduvalt oma armastatule tõestada, aga alati ilmus tema teele mõni takistus. Oli selleks teine kavaler või sotsiaalne staatus, aga Tristan ei andnud alla. Just seepärast ta oligi niivõrd ablas Victoriaga kihla vedama, et ta toob naisele äsja üle taevalaotuse lennanud tähe. Pikemalt mõtlemata ruttas Tristan müüri juurde ja katsus läbikäigust siseneda, kuid vananeva valvuri välimus oli äärmiselt petlik ja Tristan leidis hoopis teise meetodi, kuidas pääseda tundmatusse müüritagusesse maailma. Lustlik sissejuhatus hoopiski suurejoonelisema ja tsipake ka tumedamates toonides seiklusesse. Tristani rollis astus üles minule tundmatu Charlie Cox, kes oma kogeleva ja kohmetu tegelaskujuga sai vastavalt filmi humoorikale arengule vägagi kenasti hakkama. Jällegi oli rolli valitud ehe inglane, kelle suhtes ei saanudki pretensioone tekkida. Langenud tähe Yvainena sai näha Claire Danesi, kelle rollisooritus oligi enam-vähem sama särav nagu üksik täht öises taevas. Danesi ilmumine ajas sundimatult omaette naeratama ning paratamatult rõõmustasin ja kurvastasin koos temaga iga kord, kui selleks vajadus tekkis. Kaasahaaravusest Stardustis puudust ei olnud ja seda suuresti tänu oskuslikult valitu d näitlejatele. Igaüks neist tundus sobivat oma rolli, nagu oleksid nad nende jaoks loodud.

Stardust üllatas lennuka fantaasiga, mis iga uue tegelase ilmumisega suutis muutuda omapäraseks ja eelkõige vägagi leidlikuks. Tean, et suures osas tuleks hoopis tänada raamatu autorit Neil Gaimani, kuid filmina ärkab kirjapandud fantaasia ellu ja toimuval imepärasel seiklusel saab silm peaaegu, et kaks tundi rahulolevalt puhata. Leidlikus oli filmis tuntav iga nurga peal, kuid kõige paremini väljendas seda vana nõid Lamia, kes lakkamatult jahtis noort tähte, et saavutada oma endine ilu. Nii oli ta oma õeraasudega juba mitmekümneid või sadu aastaid teinud ja alati olid nad oma kaotatud nooruse taastanud. Seekord oli aga asjalood teisiti, sest noor Tristan võttis nõuks täht Yvaine endaga kaasa võtta ja suunduda Victoria poole. Loomulikult ei saagi teekond kodu poole olla rahulik, sest ühes korralikus seiklusfilmis on olemas nii reetmine, armastus kui ka eneseohverdus. Yvai ne`i jälitasid ka kõik Stormholdi kuninga pojad, et end maa uueks valitsejaks kuulutada. Nendega seoses ei saa ma mainimata jätta pöörast uue kuninga valimise viisi, mis oli meeltmööda nii isale kui ka poegadele. Väga kummaline ja jällegi üsna omalaadne lähenemine kuningatrooni pärandamisele. Nõid Lamia ei olnud just väga tume ja mõjuvõimas kurjuse kehastus, kuid läbi koomilise varjundi suutis Lamia oma tegude ja loomusega muutuda filmi üheks meeldejäävamaks tegelaseks. Koos pöörase, lennuka ja fantaasiarikka seiklusega kaasnesid erisugused tegelased, kelle hulgas on raske valida ainult ühte kõige paremat. Tahaks ära märkida ka kapten Shakespeare`i Robert De Niro kehastuses. Tema oli võib-olla kõige kummalisem ja arvatavasti ka kõige kurvema saatusega Stormholdi elanik. Kapten Shakespeare oli õhupiraat, kes püüdis ebaseaduslikult pilvede kohal äikest ja külvas hirmu igal pool, kuhu tema jalg vähegi sattus. Mehel oli aga varjupool. Ta oli "teistmoodi" kõrlilõikajast piraat. Tema saatus mulle otseselt ei meeldinud, kuid siiski pean tõdema, et millegi nii ootamatu ja humoorika peale ei oleks ma ise kindlasti tulnud. Headuse ja kurjuse võitlus muudeti koomiliseks virrvarriks ja seetõttu töötas kogu kupatus õlitatult. Kui oli vaja tegelastele kaasa tunda nii õnnes ja kurvastuses, siis endalegi ootamatult jälgid sa pingsalt sündmuste arengut kas siis paremuse või halvemuse poole.

Tegelased, lennuka fantaasia igatipidi omapärane rakendus ja lihtne, kuid meeldejäävalt kaasakiskuv sisu andsid loo, mida saab heldimusega meenutada kui tõelist hea tuju andvat filmi. Midagi negatiivset ei oskagi välja noppida, aga päris maksimumi ka ei saa anda. Vahest liigne lihtsustatus, kuid seegi ei häirinud mitte kordagi. Nii et, meeldiv seiklus sellegi poolest. Väike küsimus mul siiski on: miks nad üle müüri ei hüpanud?

9/10