Püha Tõnu kiusamine 2009

Lavastaja: Veiko Õunpuu

Osades: Taavi Eelmaa, Rain Tolk, Hendrik Toompere jne.

Eesti filmid on ühed iseäralikud nähtused. Raske on neist üldse midagi aru saada ja ma ei mõtle praegu Õunpuu "Püha Tõnu kiusamist", vaid pigem üldisemas mõttes. Enamus juhtudel ei kipu meie endi filmid eriti originaalsed ega ka eestilikud olema. "Detsembrikuumus" tõestab minu meelest originaalsuse puudumist üsna hästi. Ega film halb ei olnud, aga pea igas mõttes oleks saanud filmile inglisekeelse pealkirja panna ja dubleerida samuti inglise keelde ja järsku olekski olemas järjekordne USA filmike. "Mina olin siin" teenis oma eesmärki üllatavalt kobedalt, aga ega ka esimese aresti jutustus suutnud olla kodumaine ja lähedane eestlase südamele. "Klass" oligi viimane kogemus, mis tõesti oli ja on siiani oluline. Samuti oli "Klass" ka rohkem Eesti film kui ükski teine. Õunpuu viimane vaimusünnitis on aga hoopis teisest klassist.

Suurfirma ülemuse tuhvlialune Tõnu hakkab tundma südametunnistuse piinu ja peale selle arvab ta, et varsti jõuab ta oma eluga hulluksminemise äärele. Ta otsib lunastust oma tegude eest, kuid maailm tema ümber on riukalik ja ei lase Tõnu niisama lihtsalt minema.

"Sügisball" on minu suureks nördimuseks siiani nägematta, aga DVD juba ootab mul kannatamatult laua peal. Õunpuul tahaks isegi kätt suruda, sest tema ongi just see mees oma filmiga, kes suutiski lõppude lõpuks tulla lagedale tõelise Eesti filmiga, milles kajastub nii eluolu kui ka keskkond. Aga mis on peamine? "Püha Tõnu kiusamine" oli omanäoline ja mõtlemapanev. Mitte eriliselt originaalne, aga film ajas oma rada sõltumata kõigest muust. Püha Tõnu oli esiteks eestlasest lavastaja kohta uskumatult mitmekihiline ja detailne. Algusstseen rannas jäi paratamatult oma monotoonsusega kummitama. Valges mantlis Tõnu juhtimas matuse rongkäiku ja siis järsku tormab žiguli otse ranna kivisele pinnale. Tõnu vaatab nõutult ja üherütmiline pillimäng võtab tuurid uuesti sisse. Midagi selles hetkes oli kuidagi sõnatult abitu, aga samas ka täiesti mõistev juhtunu suhtes. Eriti Tõnu, kes oma mantlis oligi nagu "püha". Kui filmi esimesed stseenid sööbivad mällu, siis võib kindel olla, et edasine on enam-vähem samasugune. Film keskendus kontoritöölise Tõnu rusuvale ja rutiinsele elule. Tundus, et elu oli Tõnule justkui vangla, millest paratamatult välja murda ei saa või äkki saab. Filmi alguses on Tõnu oma isa matustel. Tõstetakse toosti ja soovitakse üheskoos, et muld oleks talle kerge. Tõnu on iseenesest väga vaikse iseloomuga ja ta eneseväljendus pole samuti kiita. Üldsegi tundub kräsupeaga eesti mees olevat juba ammu eluga vaidlemisele alla andnud. On nagu on, aga ikka peaks edasi rühkima. Tõnu kiusamise esimeseks astmeks oli kogemata kombel koera alla ajamine.

Sellest hetkest alates ei tunneta Tõnu enam reaalset maailma ja kui ta seda isegi teeb, siis vähemalt tema seda ei tea. Rutiin ja masendav tõelisus nii tööl kui ka kodus kummitab meest igal ajal, igas kohas. Tõnu ümbritsevad ahned, labased ja patused hinged. Ühte lauda istudes ei lähe Tõnu oma niinimetatud kaaslaste rütmiga kaasa. Ta on iseendasse sulgunud ja nüüd otsib ta väljapääsu, aga mitte hetkel valitsevasse kindlasuunalisse mammonat ja labasust kummardavasse ellu. Ta tahaks mujale. Aga kuhu siis? Tõnu kiusamisega kaasneb nii eestlastele tuttavat irooniat vanade aegade mälestuste najal kui ka mitmete meistrite suurteostele vihjamist. Küsimus "Mis on mis?" on Õunpuu filmi puhul küllaltki aktuaalne. Kusjuures see ohutu küsimärgiga lõppev lause on Tõnu ekslemise juures parim osa. Mitte millegis ei saa päris kindel olla, aga samas ainult kindel saabki olla. Suures osas vajab film vaataja enda tõlgendusi ning läbi eri versioonide ja arutluste muutub Õunpuu sürreaalne teos veelgi enam mitmekihilisemaks. Ühed inimesed ümber Tõnu kannatavad ja teised ei vääri unikaalset kingitust, mille nimeks on Elu. Olles mitmete dilemmade eest ära jooksnud tunneb Tõnu, et on aeg oma tegude ees vastutada. Kuid see on raske ja ega kergemaks lähegi. Ta püüab inimesi aidata, aga tema abi toob kaasa veel rohkem kannatusi nii talle kui teistele. Tõnu on ainult mutrike, kuid paratamatult kannatab tema kõige enam.

"Püha Tõnu kiusamine" on raskepärane film, mis on oma ala meistrite Bergmani ja Lynchi tasemeni püüelnud ning teinud seda edukalt pea igas mõttes. Vahest mitte võrdsel tasemel, sest ilmselgeid hetki ja mõjutusi oli liiga hästi näha ja tunda, aga kindlasti jõudis Õunpuu Püha Tõnuga kaugemale, kui ükski teine Eesti filmilavastaja. Ärakasutamist Õunpuu ei esitlenud, vaid ta rakendas oma idee koos väärikate filmimaailma nimede kullavaramu tunnusjoontega. Kõige kummalisem viide oli Eli Rothi filmidele. Erilist rõhku asetati Rothi loomingule politsei ülekuulamise ajal ja kirurgilauaga seotud stseenides. Filmil puudus kindel sisuliin, mis hoiaks vaatajat konksu otsas ja mis annaks ka alati teada, millal miski juhtuma hakkab. Film oli jagatud peatükkideks ja nagu juba teadagi, et Quentin Tarantino oma viimase peal šedöövritega sama taktikat harrastab. Minu silm ei tabanud kindlaid piire, mille järgi peatükid üksteise järel oleksid pidanud algama ja lõppema. Sellegipoolest oli tarantinolik lähenemine, kas just hädavajalik, aga kindlasti vägagi teretulnud. Suuremal määral domineerisid mustvalges Eesti suurfilmis pikad ja mõtlikud stseenid, kuhu sobisid valatult näitleja Taavi Eelmaa kauged, aga kurvavõitu silmad ja Tõnuna välja mängitud sirge seljaga masendav ärimehelikkus. Eelmaa mõtlik pilk ja nägu lubasid peaaegu, et lugeda Tõnu mõtteid mõnel eriti valju vastuhakkamist nõudval hetkel, kuid ette oli juba teada, et ega Tõnu vastu hakka ning väärikus kandub koos sügisese tuulega kaasa.

Tõnu oli ehtne kurva kuju rüütel ning kaastunne eesseisva ohu ja katsumuste pärast tekkis kergelt.

Kõige olulisem koos süvenevate tumedate toonidega oli kindlasti oskuslik muusikavalik. Mõningate stseenide taustal kõlanud meloodia võttis mind tugeva haardega kinni ja laskis lahti alles pinge haripunkti katkemise järel. Seda juhtus tihti ja mida ma muud kommenteerida oskan, kui ainult kiita loomingulist kätt, mis suudab kogu filmi oma pilli järgi tantsima panna. Kõik sürreaalsed müsteeriumid, mida Tõnu oma lunastust otsival teekonnal koges, süvendavad hirmu teadmatuse ees, sest vähegi reaalset maailma ületavad kujutlused lõppevad sama kiiresti nagu nad algasid. Kergeid muigeid tekitasid näilised KGB keldrid ja kasvõi politseiniku huvitav jalutuskäik telefoni juurde. See meenutas mulle mingit filmi kaugest minevikust, kuid nime ei suuda ma siiani meenutada. "Püha Tõnu kiusamine" kulmineerus aukartust tekitavas orgialaadses pesas, millel nimeks Das Goldene Zeitalter. Seal esitletud uued ja suursugused tegelased olid sama unenäoliselt unikaalsed nagu kogu Tõnu teekond isa matusest prantslasest õhtujuhi kõneni. Aga siis astus painava muusika saatel mängu herr Meister, kelle sisenemine oli võrdväärne groteskse, kuid imeilusa olendi esmase tutvustamisega mõnes õudusfilmis. Antud juhul ületas detailide koosmõju end mitmekordselt. Tegemist oli nagu Ridley Scotti tulnukeluvormi esmaesitlusega, kuid vägevam kui miski muu. Õhtu naelaks oli Tõnu jalutuskäik hokiplatsil imeilusa muusikapala taustal ja nii leidiski kurblik rüütel oma teekonnale lõpu.

Veiko Õunpuu "Püha Tõnu kiusamine" jõudis kõrgele ja arvatavasti jõuab veelgi kõrgemale. Kaugemale ja kõrgemale kui ükski teine Eesti film viimase 8-9 aasta jooksul. Üks asi on kindel. Ma tahan veel kord Tõnu põrgut näha, sest esimesest korrast jääb selgelt väheks.

8/10

Treiler