teisipäev, 8. mai 2012

Filmiveebi ametlik podcast Filmiveebi Filmivennad 7. HÕFFil



Tänavusele järjekorras juba seitsmendale Haapsalu Õudus-ja Fantaasiafilmide festivalile ehk maakeeli HÕFFile saabus ka filmiportaal Filmiveeb.ee ametliku podcasti Filmiveebi Filmivennad ehk FVFV eestvedajad LiveForThis aka Henryk ja Spellbound aka Ragnar.


7. HÕFFi kajastust loe edasi LiveForThisi ja Spellboundi ühisest blogist Fireflies of the Night.



pühapäev, 11. märts 2012

2011: FILMIAASTA PARIMAD PALAD



2011. aasta on läbi. Läbi on ka uue aasta esimesed kaks kuud, mis tähendab, et nüüd ongi viimane aeg riputada üles möödunud filmiaasta teosed, mis siinkirjutajale kustumatu mulje jätsid. Antud nimekirjas on ka filme, mida vaatasin alles jaanuaris ja veebruaris ning põhjus, miks ma neid siis 2012. filmiaasta osaks ei arva on lihtne: need kõik on 2011. a. ilmvavalgust näinud teosed. Arvesse ei lähe aga filmid, mis 2011. aastanumbrile vaatamata muutusid reaalselt nähtavaks alles nüüd, 2012. aastal.


Tõsiasi on aga see, et enamik nendest filmidest pole siin blogis arvustusena ilmunud. Põhjus on taaskord vägagi lihtne: kiired ajad on kiired ajad. Teadagi, et kui väga midagi tahta, siis pole ükski takistus määrav.. Ütleme nii, et hetkel oskangi varjuda ainult kiirete aegade termini taha. Kiired ajad ehk pikad päevad = väsinud pea ja väsinud pea ei leia mitte kuidagi motivatsiooni filmidest kirjutada. Lühitekste ei tee aga ma mitte kunagi, kui PÖFFid, JAFFid ja HÖFFid välja arvata. Kui filmist kirjutan, siis kirjutan ikkagi võimalikult mitmetahulise lähenemisega nagu ma olen seda alati püüdnud teha. 

Nüüd vaikselt hakkangi kõikidest eelmise aasta lemmikfilmidest tagantjärele kirjutama, sest nendest saadud positiivset laengut lausa peab maandama hakkama, sest ega neist muidu oma peakolust lahti ei saa.



Ei suutnud mitte kuidagi kogu aasta peale ainult TOP 10 listi koostada, sest kui aus olla, siis kõik muljetavaldavad filmid lihtsalt ei mahuks ära. Aasta jooksul nähtuid tahaks kindlasti ka siin jagada, sest tõsist kulda leidus ohtralt nii PÖFFilt, Aasiast, Ameerikamaa indie-ja peavoolukinos kui ka teenekatelt ja muidu intrigeerivatelt režissööridelt, kellest nii mõnigi suutis kanda kinnitada minu lemmikute hulgas. Seepärast koostasingi seekord veidi põhjalikuma nimekirja ehk TOP 20 ja mainin lõpus ära ka veel mõningad filmid, mis kohe kindlasti väärivad auga teenitud kiiduavaldust. 



TOP 20:


20.
Harry Potter and the Deathly Hallows Part II
Harry Potteri ligi 12 aastat kestnud seeria lõpupauk tõestas taaskord kuivõrd kaugele on filmikunsti tase 12 pika aastaga edasi liikunud. Eriti just Potteri seeria suhtes, millel on olnud omad tõusud ja mõõnad. Tõuse isegi rohkem kui mõõnasid, aga The Deathly Hallows I ja II on arvatavasti seeria kõige meisterlikumad nii lavastuse kui ka loo arenduse poolest. Väärikas nii eraldiseisvana kui ka J.K. Rowlingu loomingu adaptsioonina. Film pakub tõelist maiust eelkõige neile, kes on ühes rütmis elanud Rowlingu võluripoisi fantaasiaromaanide ning režissöör Chris Columbuse ja stsenarist Steve Klovesi algatatud filmiseeria progressiga. Nii puhttehniliselt kui ka sisuliselt vägagi aktsepteeritav lõpupauk maailma hullutanud ja mindki sügavalt puudutanud filmiseeriale.


19.
Babycall
Noomi Rapace on pärast Stieg Larssoni romaanide ekraniseeringuid saanud tuule tiibadesse ja lasknud maailmal veelgi rohkem avastada oma näitlejaande isikupäraseid omadusi. Babycall on omalaade õudusthriller, mis rõhub Norra ühiskonna sotsiaalkriitikale, mis puudutab eelkõige sotsiaalhoolekannet ja lõtvu seadusi. Režissöör Pal Sloatunde harutab üksipulgi lahti rängalt kannatanud noore ema psüühikat ja emaarmastuse piiritust, mida on lausa hingeliselt valus vaadata. Rapace annab võrratu rolli. Ka 2010. aasta PÖFFil linastus psühholoogiline karakterdraama "Svinalängorna"("Beyond"), mille peaosas säras taaskord Rapace. "Baycalli" pingest tulvil salapära ja tempo ning rahutust süstiv režii viivad publiku kaugetele radadele, kus keegi meist tegelikult viibida ei soovi, aga ometigi on selleni juhatav teekond painavalt hüpnootiline ja mis ei lase mitte kuidagi publikut oma rüpest lahti.


18.
Vampiiridest tulvil maailm, mille keskmes rändavad mees, kel nimeks Mister ja noor poiss Martin. Koos hoiavad nad tagasi verejanuliste vampiiride horde ja samasuguste koletuslike mõõtmetega inimesi. Koos suunduvad nad läbi hüljatud osariikide. "Stake Land" on eelkõige inimlik lugu, mida ebainimliku kontseptsiooni kiuste jutustatakse väga veenvalt. "Stake Land" on teataval määral nagu noorem ja äkilisem vend John Hillcoat`i postapokalüptilisele draamale "The Road". Puhtpraktiline teostus ja mõtlema sundiv üksildane lugu filmifriigilt filmifriikidele.


17.

Film Pripyati linna kurvast saatusest ja sealsete elanike edasistest katsumusest leppida uue eluga ja heita selja taha möödanik, millest ei ole võimalik lahti saada. Olga Kurylenko üllatav roll annab tunnistust peidetud näitlejaandest ja filmi kahe eri aja vahel liikuv narratiiv analüüsib nii ränka minevikku kui ka segadusse vajunud olevikku. Film on tonaalsuselt väheke frustreeriv ja naiivne, kuid inimlikud karakterid elavad ja kannatavad mõistmatus olukorras nagu me neid reaalsuses ette kujutaksimegi ning selle psühholoogilise aspekti poolest töötab film laitmatu põhjalikkusega. Puudub konkreetsus, sest tegelastes ärevust tekitav minevikutaak ja selle tagajärjed on filmi traagilise sündmuse kajastamise juures peamised teemaliinid. Kasutades reaalse Pripyati linna autentsust kaevub režissöör Michale Boganim rahva traagikasse ja analüüsib läbi erinevate karakterite endise uhke linna ja maapiirkonna hüljatust, mis rõhub nii radioaktiivsele kurnatusele kui ka sisemaailmas toimuvale segadusele.


16.
Debüülavastus Sean Durkinilt, mis paelub noorukese Elizabeth Olzeni tummakslöödud rollisoorituse ja kõhedalt areneva looga salapärasest kultusest, mille mõju noorele naisele on oma hoomamatuses vägagi painav nagu kogu filmi üldine struktruurgi, mis ei püüagi šokeerida, vaid pinguldab vaikselt arenevat närvikava, et pugeda publiku naha alla. Vaikset ja ligihiilivat rahutust silmas pidades üles ehitatud film pakub paeluvat operaatoritööd, suurepärast osatäitmist nii Olsenilt kui ka John Hawkes`ilt ja samuti ka noore režissööri Sean Durkini häirivalt mõjuvat lavastajakätt.


15.
Makoto Shinkai viimaseks filmiks jäi aastatetagune episoodilise ülesehitusega "5 Centimeters Per Second", milles Shinkai taaskord ja veelgi ilmekamalt tõestas talle omast kunstnikusilma. "Children..." on märgatav kaugenemine Shinkaile omasest ilmekas ja ebakonventsionaalsest jutustamisoskusest. Seekord sukeldub ta samale territooriumile, mida on juba aastaid peetud Studio Ghibili ja Hayao Miyazaki pärusmaaks. See aga ei tähenda, et Shinkai kopeeriks juba loodut.. Temagi loob oma aja ja ruumi ning ta kombineerib talle omase võrratult fotogeenilise maailmapildi mütoloogilise taustaga seostuva fantaasiaga, kus ei ole kohta seikluslikkusel pillerkaaritamisel, vaid nagu Shinkai puhul ikka on talle omaselt domineerivas valguses eelkõige käsitletava teema(lein, süütus ja armastus) lahtiharutamine läbi fantastilist mõõtu jutustuse.


14.
Andrea Arnold on väsimatu. Võime areneda Briti sotsiaalrealismist ajastutraagikasse ja seejuures kaasata protsessi ka talle omane intiimse stilistikaga käsikaamera, on lihtsalt öeldes võrratu. Puhtalt visuaalsel keelel põhinev metsik ning oma tegelaste suhtes armutu ja kirglik "Wuthering Heights" ei ole täiuslik, aga kahtlemata on tegu ambitsioonika ja enamjaolt vägagi erilise projektiga, mille eesmärk on aga täies jõus abinõud pühitsenud ja filmi seega ka võidule viinud.


Hsiao-hsien Hou produtseeritud draama lavastas taaskord oma esimese filmiga maha saanud noor režissöör Chi-jan Hou. Tegemist on Taiwani draamaga, mis oma ebalineaarse narratiivi ning aja ja ruumiga mängides loob rõhutatult ja kaunis üllatavate maagiliste elemenditega poeemi, mille keskmes sirgub kahe noore inimese vahel arenev õrn ja malbe armastuslugu. Loo arendus ja armastajate paratamatu traagika toimib suuresti tänu filmi rikkalikule visuaalsele omapärale ja lavastaja paeluvale omadusele viia publik filmiga samasse seisundisse. "One Day" on nagu tundeküllane luuletus. Film ei ole üledramatiseeritud või liialt melodramaatiline, vaid pigem on tegu sügavalt emotsionaalse looga armastusest ja kaotusest, mille muudab aukartustäratavalt eriliseks selle sügav ja sujuv mõistatuslik pildikeel ning tegelaste igatsev-romantiline olek, mis ei pressi end peale, vaid suunab publikut just nii palju, et me ise saame ja reaalselt ka soovime mõista peategelast vaevavat olukorda.


12.
Michael Shannon sooritab Jeff Nicholsi oskuslikult tasakaalukas draamas oma karjääri parima rolli. Lugu omaenese mõistuses kahtlevast pereisast, kelle maailm hakkab vaikselt kokku kukkuma. Selle põhjuseks aga värvikad nägemused laastavast apokalüptilisest tormist. Mees ei ole enam kindel, mis on päris ja mis toimub ainult temas eneses. Selles vaikses ja teataval määral ka Shyamalan`ilikus draamas liigub peategelane sajandi tormi suunas teadmata, kas torm jõuab ainult temani või mõjutab see ka tema perekonda, keda ta nii kiivalt kaitsta püüab, kuid aeg läheneb ja mees teeb kõik, et kaitsta oma kõige kallimaid lähedasi. Jeff Nicholsi film on rahulikult kulgev realistlik draama, mis süstib publikkuse aina suuremaid doose kahtlust, et peategelase motiive murendada ja tahet, et uskuda peategelase mõistusevastast, kuid siirast armastusest motiveeritud käitumist. Nicholsi "Take Shelter" on kõhedusttekitav draama, mille suurimateks trumpkaartideks on Michael Shannon ja filmi kahepalgeline ärevusttekitav areng.

11.
Ungari kurikuulsus Bela Tarr on hakkama saanud uue ja veelgi kõledama nägemusega inimkonnast, mis peidab endas lõputut kurjust, rumalust ja lootusetust. Tarrile omane visuaalne keel on jõudnud punkti, kus vaataja ei pruugi enam filmi ebaharilikku formaati tajudagi, sest Tarri üdini detailne ja rikkalik misanstseen haarab endasse kogu liikumise ja teematilise kulgemise, mille ülimalt täpne ülesehitus on kaasahaarav juba esimesest silmapilgust. "The Turin Horse" on nagu "The Tree of Life". Vahe seisneb selles, et Tarr võimutseb inimlikku rumaluse, kitsarinnalisuse ja kurjuse tagalas, aga Malick süveneb peamiselt eluga kaasneva ilu ja valu jumalikule valgusele. "The Turin Horse" on meistriteos igal tasandil. Filmi teema ja sõnum muutuvad Tarri karge nägemuse kõrval koguni kaunis triviaalseks. Nägemus, mis kalestab inimlikkust ja sukeldub filmiajaloo algusaegade tummale miimika ja žestide mängu.


10.
Andrei Zvyagintsevi  draama pealtnäha harmoonilises, kuid sügavalt lõhestunud abielus elavast naisest ja hoolitsevast emast, kes kõigele vaatamata püüab hoida elus seda, mis talle on kallis. Isegi kui vajalikuks osutub ohverdus. Režissöör on piinliku ja erakordse täpsusega üles ehitanud vaimustava loo kahe generatsiooni vahelisest põrkumisest ja toonud esikohale ühe naise ennastohverdava sammu, mis tõotab tema ellu tuua suuri, aga ometigi väga saatuslikke muutusi. Zvyagintsevi nägemus on külm ja kauge. Ta viib publiku sügavale oma tegelaste maailma, aga ometigi ei tekita nendega empaatilist sidet. Me näeme ja mõistame, aga kõik tegelased tegutsevad meie silme ees kliiniliselt täpsete emotsioonidega. Nimitegelane Jelena on aga peamine karakter, kes hoiab sidet end kaugena tundva publikuga. "Elena" on tõsiusklikult kurvavõitu lugu allakäigust, mida peab üks naine ette võtma, et hoolitseda oma lodeva poja eest. Emaarmastus ei lahtu. See muutub aina meeleheitlikumaks. 

9.
Paddy Considine`i debüütfilm Tyrannosaur on nihestunud reaalsusega tegelev traagika vägivaldsuses virelevatest tegelastest, kes ei suuda ega taha ilma vajaliku katalüsaatorita muutuda. Film ei lasku Briti sotsrealismi stampidesse, vaid loob selle najal omad reeglid. Koos intiimset ja salapärast tunnetust pakkuva pildikeele ja Considine`i ootamatuna mõjuva stsenaariumiga toob režissöör eriti jõuliselt esile Peter Mullani ja tema raju rolli vihahoogude all kannatava Josephi. "Tyrannosaur" ei ole end vaatajale peale suruv ja empaatiat taga otsiv Briti sotsiaalprobleemidega tegelev draama. "Tyrannosaur" on sügavalt intiimne sissevaade ühe inimese ellu ja vägivaldsesse maailma, mis teda ümbritseb.


8.
Martin Scorsese "Hugo" on perfektne kummardus filmikunsti algusaastatele. Kummardus, mis jõuab võimalikult erineva vaataja südamesse ja peaks kõnetama pea igat inimest. Meisterlikult lavastatud "Hugo" on imekaunis nii välimuselt kui ka südamelt. Võimas elamus, mis toonitab filmikunsti võimekust jutustada lugu imekspandavate tehniliste lahendustega. Seejuures ei muutu peategelase Hugo takistusterohke seikluss sugugi triviaalseks, vaid kogu loo ja pildi kompositsioon töötab ühes harmoonilises rütmis nagu kelladki, mida Hugo hooldab. Perfect balance between style and substance.

7.
Tomas Alfredsoni üdini kvaliteente ja peen Briti spioonithriller on maiuspala eelkõige filmikunsti kirglikele austajatele. Loomulikult ei ole "Tinker Tailor Soldier Spy" eranditu nišikaup, aga usutavasti valmistab filmi jälgimine ilmselgeid raskusi sedasorti vaatajale, kes ei ole harjunud aukartustäratava põhjalikkusega areneva looga, mis pendeldab erinevate aegade ja lugude vahel. Eesotsas Gary Oldmani ja John Hurtiga on Alfredson John La Carrè`i samanimelisest spiooniromaanist valmistanud hoolika ja eelkõige vägagi kunstipärase puudutusega rägastiku, mille episoodilisus ja ebalineaarne narratiiv moodustavad üheskoos ebatraditsiooniliselt mahuka linateose. Linateose, mille labürindist on raske pääseda. 

6.
Nicolas Winding Refn`ist oli täiesti oodata, et Hollywoodi lavalaudadele sisenedes saabub ta juba esimesel võimalusel maadraputava pauguga. Nii ta tegigi. Eelmise aasta stiilseim ja peeneim lavastus, mis piirab ennast puhtalt oma žanrile omaste tunnustega. Ryan Gosling on action-staar, keda oleme USA žanrikino jälgides juba kaua aega oodanud.

5.
Lynne Ramsay viimane film on väga kaugel Briti sotsrealismist. Kui Andrea Arnold väntas oma viimase filmina väga karge, peaaegu et ebamaiselt sõnatu tundega Emily Brönte samanimelise romaani adaptsiooni "Wuthering Heights-i", siis Ramsay uusima filmi vorm "Wuthering Heights`iga" võrdväärne kui mitte isegi veelgi kõrgema kvaliteediga. Psühholoogiliselt nihestunud draama, mis oma olemuselt on pigem ajasütikuga thriller, pakub pildi ja heli epileptilist mängu, mis suunab publiku sügavale Tilda Swintoni suurepärase rolli keskmesse ja püüab meid veenda, et tõeline kurjus algab meist enesest. Film ei ole realistlik lähenemine lapse luhta läinud kasvatusele, vaid pigem kõhedustekitav analüüs saatanliku lapse sünnist ja arengust.

4.
Ruben Östlundi dokumentalistlik lugu modernse Rootsi(loe: Euroopa heaoluühiskonna) sotsiaalsest, rassilisest ja poliitilisest ebaõiglusest, mis mahutatud kolme Rootsti alaealise poisi hirmuäratavasse sekeldusse. Östlundi pildikeel on hunnitu. See hoomab endasse korraga niivõrd palju, aga pealtnäha ometigi niivõrd vähe. Valus ja realistlik lugu läbi Ruben Östlundi kirgastuva formaadi. 

3.
Terrence Malick`i ood elule ei ole midagi muud kui visuaalne poeem elust ja surmast, mis igaühte meist peaks kudagigi puudutama. Kasutades hektilist visuaalset keelt, pidevas liikumises elavat narratiivi ja peamise tegelaskonna universaalseid omadusi, et edasi kanda eelkõige kristliku alatooniga ülistuslaulu Jumala loomingule ehk elu haprusele ja kõikvõimsusele. Kõik, mida me siin ilmas kogeme ja näeme omab tähtsust ja ei sõltu sugugi elu karmist pealetungivast voolust. One day we will fall down and weep. And we will understand it all. 

2.
Hong-jin Na ekstravagantne mitmetasandiline märulifilm ütleb kogu oma kestvusajaga rohkem kui kogu USA filmitööstus viimase 10 aastaga. Märulifilmi formaadis esitletud sügavalt inimlik ja traagiline lugu liigub mööda modernse Lõuna-Korea problemaatilise ühiskonna ja korrumpeerunud inimtüüpide heitlikku merd, mille lained peksavad armutu sihikindlusega lootusetuid ja lootusrikkaid ulpijaid.

1.
Pasuggun(Bleak Night)
Noore filmikooli lõpetaja Sung-hyun Yooni debüütfilm kahest teismelisest poisist ja nende sõpruse aeglasest lagunemisest, millel on traagilised tagajärjed. Taaskord on tegu üdini realistliku ja universaalsel tasandil mängiva draamaga, mis paistab silma ebalineaarse ja pidealt ootamatusi pakkuva narratiiviga, noorte ja vägagi oskuslike näitlejatega ning režiiga, mille rabelev omadus lahata inimlikku traagikat on nii hinge minev kui ka valusalt lähedane kõigiga, kes on kunagi koolis käinud, sõpradega lolli nalja teinud ja saatuslike vigade järel oma probleemidega mitte kunagi silmitsi seisnud. 




Järgnevalt toon veel ära nimekirja filmidest, mis pole küll tervikuna suurepärased, aga pean neid vägagi väärtuslikeks kogemusteks ja sõltumata TOP 20-e välisest positsioonist on igaüks neist vaatamist väärt.


FILMID, MIDA TUNGIVALT SOOVITAN:

The Girl with the Dragon Tattoo
Hesher
Haunters 
Guilty of Romance
Like Crazy
X-men: First Class 
50/50
Restless
Snowtown
Moneyball
The Borrower Arrietty
The Innkeepers
Crazy Stupid Love
Cave of Forgotten Dreams
Attack the Block
Rango
Jane Eyre
Insidious
Source Code
Melancholia
 Sala samobojcow
Uus maailm
The Artist
Simple Life
Super 8
Wrecked

reede, 6. jaanuar 2012

The Polar Express 2004

Umbes 8 aastat tagasi nägi ilmavalgust Robert Zemeckise esimene animatsioon The Polar Express, mis talle kui filmirežissöörile omaselt ei olnud tegelikult ei midagi muud kui ühes motion capture`i tehnoloogiaga valminud animeeritud mängufilm. Alates sellest ajast on Zemeckise käe all valminud ka Beowulf ja A Christmas Carol ning iga filmiga on Zemeckis motion-capture`i abil püüdnud lippu kõrgel hoida. Seni viimane, 2009. aastal linastunud A Christmas Carol tõestas, et Zemeckise püüdlused ei ole luhta läinud ja et ta on tõepoolest suutnud luua kireva ja elavaloomulise animeeritud filmimaailma. Zemeckise soov luua täismahus arvutianimatsioon, kasutades tegelaste kujunduses performance capture`i võimalusi läks täide ja seda on tema kolme animatsiooni arengut vaadeldes ka kohe näha. Zemeckis pole aga mitte mingi uustulija, sest tema loomingu hulka kuuluvad tuntud filmid nagu Back to Future`i triloogia, Forrest Gump ja Who Framed Roger Rabbit?, What Lies Beneath ja Cast Away. Seepärast tunduski esialgu natukene veider, et seni ainult mängufilmide kallal töötanud lavastaja asub järsult animatsioone tegema. Siinkohal aga sündis vastupidiselt ootustele aga hoopis midagi erilist. Zemeckis ei ole kunagi animatsioone teinudki, tema kolm teost on animeeritud filmid nagu filmirežissöörile kohane.
2004. aastaks oli USA animatsiooniturgu valitsenud peamiselt Pixar ja Dreamworks ning seda enam tuli paljudele üllatuseks kui Zemeckis asus Chris Van Allsburgi lasteraamatu põhjal arvutianimatsiooni väntama. Filmi eelarveks tohutu 165 miljonit dollarit annab tunnistust tollase tehnika arengust seoses arvutianimatsioonide ja motion-cap`i suhtest, mis oli tollal alles metsikus arengujärgus. Zemeckise "Polaarekspress" on lugu poisist, kes on kaotamas usku jõuludesse, Jõuluvanasse ja jõuluvaimu. Ta tahab uskuda, et kusagil on olemas maagiline Põhjanaba ja seal elutsev Jõuluvana, aga olles oma õele vanem vend ei raha ta uskuda millegisse, mida ta ei näe ega tunne. Temas on Jõuluvana eksistentsi vastu isegi teatavat viha ja pessimismi. Ühel õhtul aga peatub poisi akna alla Polaarekspress: tohutu auruvedur, mille konduktor veel kahtlusi täis poisi endaga kaasa kutsub ja Põhjanabale sõidutada lubab. Rongis kohtub ta veel teistegi lastega, kellel kõigil on omad kahtlused Jõuluvana eksistentsi suhtes. Sisu on jõulufilmi tüüpstsenaariumiga igati vastavuses.

Jõuluteemaline lastekeskne film, mis jutustab usust ja kahtlustest jõuludesse. Siinkohal on täiesti mõistlik laskuda eelarvamuste küüsi ja lahterdada The Polar Express seda isegi nägemata lasteanimatsioonide sekka, mida võib ainult poole silmaga vaadata. Tegelikkuses on Zemeckise esimene katse vahest isegi tema parim animeeritud film, aga tänu tehnoloogia ebatäiuslikkusele on filmil ka tohutult palju eemaletõukavaid omadusi, mis lausa takistavad nautida pakutavat lugu ja seiklust. Seda probleemi suhteliselt keskpärasel Beowulf`il ja lausa suurepärasel A Christmas Carol`il enam ei olnud. Ja see lihtne asjaolu muudabki näiteks A Christmas Carol`il märksa toimivamaks elamuseks, kuigi kolmikust on kahtlemata omapäraseim just nimelt The Polar Express. Kui tähelepanelikult jälgida, siis kõik Zemeckise ponnistused animatsiooni vallas paistavad teravalt silma kui efektsed võõrkehad. Need on mängufilmid, mille puhul Zemeckis uskus, et arenenud animatsioonitehnika suudaks märkimisväärselt efektsemalt jutustada. Mis seal ikka, ilma katsetamata või proovimata kaugele ei jõua. Ilma Zemeckise püüdlusteta oleks praegune tase ehk isegi madalam.
The Polar Express ei ole tüüpiline lastefilm, mis kohustuslikus korras võimalikult palju nüansirikast komöödiat, seiklust, fantaasiat ja jõulude heasüdamlikkust näkku paiskab. Zemeckise lavatajatöö ja tema poolt ka osaliselt kirjutatud stsenaarium jutustab harjumatult teistsugust lugu, mis lõpuks jõuab ikkagi klassikalise jõulumoraalini, aga teekond selle harjumuspärase punktini on hoopis teisest mastist. The Polar Express`is on midagi väga painajalikku, unenäolist ja kohutavalt mängufilmilikku. Need omadused ei tohiks mitte ühtegi vaatajat petta ja lasta uskuda, et tegu on ainult heasoovliku lennuka lastefilmiga. Filmi tonaalsus on märgatavalt või ehk isegi harjumatult tõsine. Peaaegu täielikult puudub tüüpiline jõulumeeleoluga kaasnev melu ja jõuluaja siiras naiivsus. Need omadused on küll selgelt olemas, aga nad ei ole domineerivad nagu tavaliselt. Zemeckis võtab aega ja loob kõige esimesena meeleolu. Selleks ei kasuta ta ära jõuluaja toredust, vaid oma peategease rahutut maailma. Filmi esimene vaatus põhinebki suurel määral väikese poisi rabeleval käitumisel. Meeleolu muutused nii tegelases kui ka pildis tulevad ja lähevad, aina ootamatumalt ja kiiremini. Korraga ei tea nii vaataja kui ka tegelane, kuhu see kõik nüüd edasi liikuma peaks.

Zemeckis on mängufilmide lavastaja ja ta ei loobu sellest eelises ka oma esimese animatsiooni meisterdamise juures. Mängufilmile omast liikumist ja arengut on tunda pea igas tähtsamas episoodis ja üleminekus. Ainuke hetk, kus see kaob on filmi viimane vaatus, sest kuna Zemeckis ei ole kunagi varem teinud imalaid ehk siis antud juhul jõuluimesse uskuvaid lastefilme, mille tõttu on filmi viimases vaatuses seda ääretut imalust ka teravalt tunda. Kuna film baseerub siiski lasteraamatul, peab seekord Zemeckisele andeks andma. Siinkirjutaja jaoks rikkus lõpp ära filmi originaalse tunnetuse. Tunnetuse, mis koheselt eristas filmi kõikidest teistest samalaadsetest USA jõulufilmidest-ja animatsioonidest. Filmi režii on äärmiselt intrigeeriv, eriti just animatsiooni seisukohalt. Suured plaanid nägudest, lennukad kaadrid üle liikuvate või liikumatute objektide ja isepäiselt eri nurkade all paiknevad kaadrid, mis on enamjaolt iseloomulikult pigem mängufilmidele. Filmi painajalikku unenäolisust rõhutab ka vaikselt töötav helimaastik. Kui filmimuusika kui selline on enamjaolt toretsev ja seikluslik, siis filmi helitöö toetab Zemeckise režii iseärasust tekitamaks vaatajas ootusärevust ja salapära.
Stsenaarium on aga hoopis teisest mastist, sest arenevas loos võtab pea alati võimust liigagi ülepaisutatud lapselik naiivsus, rõõmus seikluslikkus ja kõige lõpuks ka usk jõuluimede erakordsusse. Kui filmi esimesed kümmekond minutit ei suunaks vaatajat tundmatutele ja salapärastele radadele, siis jõulufilmile omane melu ei hakkaks ka nii väga häirima. Siinkohal saab aga välja tuua erinevad tegelased ja loo arenguetapid, mis üheskoos aitavad filmil muust massist eristuda. Tom Hanksi mitmikrollidest on kõige meeldejäävamad kindlasti rongi katusel aega veetev kodutu ja Polaarekspressi konduktor. Need kaks tegelased nagu ka paljud teised mõjuvad ootamatu ja rohmakana ning hoiavad filmi salapärasuse kaant kõvasti kinni. Peategelase suhtlemine nende kahe tegelasega toovadki kaasa vast kõige intrigeerivamad episoodid, mis toovad esile ehk isegi õudustäratava tonaalsuse. Lisaks suurepärasele režiile on loo areng samuti üks suurimaid õnnestumisi. Enamik filmist leiab aset rongis, milles peategelane suhtestub ülejäänud kaaslastega. Igaüks teenimas oma eesmärki ehk taastamas usku jõuluimesse.

Kogu filmi moraal kusjuures ongi soov ja tahe uskuda millegisse kaunisse, säravasse, siirasse ja heasoovlikku nagu jõulud ja kõigi laste lemmik Jõuluvana. Samal ajal satub rong oma teekonnal erinevatesse ohtlikesse olukordadesse, mille toob eriti ilmekalt esile motion capture animatsiooni eripärad.  Tegevustik on lennukam, fotorealistlikum, maalilisem, sujuvam ja on võimeline liikuma mis tahes moel ja kujul. Oleks film keskendunud ainult erinevatele pöörastele situatsioonidele nii rongis kui ka Põhjanabal, siis oleks olnud tegemist üsna tavalise lähenemisega. Mõistetavalt õnnestus The Polar Express`i loo struktuur tänu algmaterjalile ja eks tänu sellele Zemeckise üllitis eriskummaliselt kutsuvalt töötabki. Filmi ainsaks, aga kõige mõjuvamaks komistuskiviks on inimtegelaste näoilmete animatsioon. Kuna tollal ei olnud näitlejate nägude ülekanne animatsiooni eriti tõhus, siis mõjuvad enamik tegelaste nägusid äärmiselt inetu ja eemaletõukavana. Ainult need vähesed tegelased, kelle nägu oli enamus ajast varjatud või kes olid piisavalt ilmekalt vormitud suutsid muidu väga tobekoomiliste tegelaskonna kuidagi moodigi päästa. Aga kui sellest märgatavast veast mööda vaadata, siis ülejäänud ponnistustega võib vägagi rahule jääda.
Robert Zemeckise The Polar Express on senisest kolmikust kõige selgemini eristuvam nii lavastuse kui ka animatsiooni omapära poolest. Film kannatab meeletult ilmetu ja inetu näoanimatsiooni tõttu, aga lugu, lavastus ja motion capture animatsioon paistavad silma kui originaalne kompott, et luua meeldejääv jõulufilm.
7/10


Performance capture