Max Payne 2008

Lavastaja: John Moore
Näitlejad: Mark Wahlberg, Mila Kunis, Olga Kurylenko, Beau Bridges, Ludacris jne.

Max Paynet ootasin ma juba pikemat aega, sest mõlemad mängud jätsid mulle üsnagi sügava mulje. Muidugi oli kahtlusi, sest USA filmitööstus ju ometi oskab mängude põhjal ainult keskpäraseid filme valmistada. Minu silmis on parim adaptsioon Silent Hill (10/10), mis suutis nii mängu põhjal tehtud filmina kui ka eraldiseisva teosena pahviks lüüa. Seega ei tõstnud oma lootusi just väga kõrgele Max Payne filmi suhtes, aga esimeste trailerite põhjal hakkasin arvama/lootma, et võib olla tõesti tuleb nüüd midagi head. Mark Wahlbergi valikuga jäin kohe rahule. See mees on omapärane näitleja ja tema võimetes ma eriti kahelnud. Kui Max Paynele ilmus promoklipp, mis oli üles ehitatud koomiksina ja klappis täiesti mängudega, hakkasin tuleva filmi suhtes juba rahunema.Sisu oli küll muudetud, aga kõik muu Max Paynelik oli filmis olemas ja jäin lõpptulemusega täiesti rahule.DEA agendi Max Payne pere on mõrvatud. Ta on otsinud süüdlast juba pikemat aega, aga on siiani jäänud tühjade kätega. Selleks et jõuda lähemale süüdlasele läheb Payne "Cold Case" osakonda, kuhu satuvad kõik lahendamata juhtumid. Tänavatel möllab narkomaania, mida võimendab uus uimasti Valkyr ja seda innukalt levitav maffiaboss Jack Lupino. Kui järjekordne juhtlõng team pere mõrvari kohta osutub kasutuks, läheb Payne uut informatsiooni saama ja kohtub oma vana informaatori juures Natašat. Koos lähevad nad Payne korterisse, aga Nataša läheb Payne õrritamisega liiga kaugele ja ta viskab ta välja. Samas lähedal tänaval kõndides ründab Natašat imelik lendav olend või vähemalt nii tundub. Payne endine partner Alex hakkab mõrva uurima ja avastab, et naise ja Payne pere mõrva vahel on seos, aga ta tapetakse enne kui ta jõuab Paynele midagi öelda. Süüdistatuna oma partneri mõrvas on Paynel juhtlõngaks ainult üks tätoveering ja koos Nataša õe Mona Saxiga hakkavad nad uurima mõrvade tagamaid.
Juba päris filmi algus kergendas mu südant märkimisväärselt, sest esimesed kaadrid Max Paynest juba andsid märku, et selles filmis ma pettuma ei pea. Kõik Payne mängudele omased elemendid oli üle kantud filmi ja kogu kupatus töötas hästi. Wahlberg Paynena oli usutav ja enamgi veel, ta oligi Max Payne isiklikult. New Yorki tabanud lumetorm oli samuti omal kohal ja andis koheselt mängudele omase tunde. Kuigi miskipärast osutus lumetorm kuidagi nõrgaks. Ei tundunudki teine eriti tormina. Stseenid metroost olid kui mängust võetud ja hea oli filmi ajal meenutada mängust pärinevaid kohti.Sisu oli mõnevõrra teiseks muudetud, kuigi läbiv vandenõu Payne ja ta pere mõrva ümber oli siiski olemas. Max Payne oli õhkkonna poolest samades tumedates toonides nagu mängudki. Valkyre märke oli tänavatel igal pool märgata ja Lupino sõgedus uimasti suhtes kujunes osaliselt samaks, mis mänguski. Kuigi Lupino roll jäga väikeseks. Mängus oli Lupino ja tema maailmalõpu plaanid kogu aeg õhus rippumas. Kõik keerleski ju selle ümber. Filmis aga keskenduti B.B-le ja Lupino lõpp ei oleks pidanud nii hädine olema. Mila Kunis oli üsna Monalik, aga miskipärst ei olnud tema roll filmis eriti suur. Samuti ta ei olnud nii üleolev nagu mängus. Kunise Mona jäi kuidagi tagasihoidlikumaks. Filmist ei puudunud ka slow motion tulevahetused. Neid ei olnud küll palju. Tõttöelda isegi hea, et slow motioniga liiale ei mindud. Muidu on liiga palju head ka halb.SPOILERID
Eriti efektseks kujunes lõpu sündmused. Kui Payne B.B-ga kail seisid ja too rääkis oma osalusest pere mõrvamises, siis Paynel tuli jälle see kohutav mälestus esile ja minu meelest eriti mängulikuks osutus koht, kui Payne vaatas enda ette ümberringi helisemas tapetud beebi naer.
Mängudes Valkyre olendeid ei olnud, aga ka neil oli filmis hea roll mängida. Nimelt need olendid painasid Valkyre tarbijaid. Midagi üleloomulikku ei olnud, aga jäi küll mulje, et need olendid ongi reaalselt olemas. Kui Payne oli pääsenud B.B mõrvakatsest, võttis ta endale siis Valkyret ja asus siis Aesir Pharmaceuticalsi poole teele. Sealne möll kujunes tõeliselt Paynelikuks, kui ta olles Valkyre mõju all asus kõmmutama kõike, mis ette jäi. Vahepeal aga võttis Valkyre mõju Payne üle ja ta vaevles põleva taeva ning ringi lendavate deemonite keskel. See oli üks meeldejäävamaid kohti filmis. Aesiri juht Nicole Horne jäi seekord ellu, sest Payne läks ainult B.B järgi. Võib olla jääb Horne saatus teise Payne filmi jaoks.
Max Payne oli sirgjoonelise sisuliiniga nagu mäng. Selle kallal võib ju viriseda, et sisu liiga ettearvatav jne, aga see ju valmis mängu abil, mis omas põhimõtteliselt sama sisu. Lõpp muiduigi Aesiri maja katusel näitas kui sirgjooneline Payne on ja ilma pikema jututa saatis Payne slow motionis B.B-le kuuli kerre. Põlvitav Max Payne katuseharjal oli täpselt sama, mis esimese mängu lõpus. Muidugi väga tähtis element mängust oli puudu. Nimelt Payne metafoorilised monoloogid.
Mina kui mängude austaja olen filmiga rahul. Jah, alati saab paremini ja eks igaüks leiab siit midagi, mis filmi juures hakkab vastukarva käima.
7/10