Blueberry 2004

Lavastaja: Jan Kounen

Osades: Vincent Cassel, Michael Madsesn, Juliette Lewis jne.

Üllataval kombel on Blueberry`l kaks teist nime, mida kohtasin nii oma VHS-il kui ka IMDB-s. Üks on Renegade ja teine on The Adventures of Mike S. Blueberry. Lühike Blueberry on vast kõige sobilikum, kuigi mu kunagi ostetud video kannab pealkirja Blueberry: Müstilised deemonid. Ka see sobib antud filmi teemaga nagu naelapea pihta. Aga see selleks, heal lapsel on ikka mitu nime ja Blueberry on isegi pärast 3 aastat siini hea laps, isegi väga hea. Jan Kounen on tuntud nimi, kuid tunnen tema tõid üksnes nime järgi. 1997. aasta Dobermannist olen palju head kuulnud ja eks ka see läheb vaatamisele. Blueberry on aga ebatavaline vestern kõige paremas mõttes.

Aasta 1870 ja Metsiku lääne Palomito linnakese šerif peab toime tulema minevikuõudustega, sest linna saabub Wally Blount, kes on vastutav Blueberry noorusaja tragöödia eest. Blount jahib kulda, mida peidab endas kohalikud Pühad Mäed. Mägesid valvavad indiaanlased, kuid Blount on armutu ja Blueberry peab oma indiaanlasest sõbra Runiga talle vastu astuma.

Kunagi sain filmi hangitud Mustakivi filmipoest, mis nüüd on Lombard. Seal sai ikka odavaid filme ostetud ja Blueberry oli üks neist, mis silma jäi. Tegemist ei ole tavalise vesterniga, kus peategelane astub vastu võimsale vaenlasele, vaid siin toimub võitlus hoopiski teisel tasandil. Cassel kehastab Mike S. Blueberryt, kes jõudis veel noorukina Palomitosse. Seal kohtus ta lõbutüdrukuga, kuid see lühike kohtumine lõpetati Wally Blounti(Michael Madsen) poolt ning sellel olid kurvad tagajärjed. Kuul rinnas jäi linnast pagenud Mike kõrbesse surema, kuid indiaanlased korjasid ta üles ja ravisid teda. Sellest ajast saati ongi Blueberryl tihedad sidemed indiaani hõimuga. Runi on indiaanlane, keda võiks lugeda kui Blueberry tõeliseks indiaanlasest sõbraks, sest ülejäänud ei olnud eriti sõbralikud. Blueberryt vaevavad süümepiinad sellest õhtust, kus ta kaotas vist tema enda süü läbi oma noorusarmastuse. Täit tõde ta ei tea ja seetõttu ta kannatabki isegi aastate möödudes õudukate all. Selline sissejuhatus tutvustas vaatajale linnakese šeriffi, kes pole pooltki nii täiuslik nagu oodata võiks. Filmi saadab tumedavõitu ja kohati kollakas visuaalne pool, mis sobib Metsiku Lääne keskonda nagu valatult. Pidev seostus indiaani vaimudemaailmaga meeldis mulle tohutult. Selle tõi erksalt esile erinevate moodustiste tekkimine, mis hiilgasid eredalt ja kujutasid endast vastavalt kas siis kurjust või headust, valgust või pimedust. Pimedus varjaski Blueberry otsustusvõimet, kui Wally Blount linna naases. Blount oli vilunud tapja ja kalk mõrvar. Tema kaks kaaslaslt ei taibanud, et ta ei otsigi kulda, vaid hoopiski midagi muud, kuid see selgus alles värvi-ja fantaasiaküllases finaalis. Ka kaameratöö kiirus ja tegevuse eri nurkade alt kujutamine oli iseäralikult kena. Blueberry oli justkui nagu eksinud mees keset pimedust. Tal oli vaja leida vastus ja jõuda valgusse, kuid miski poel nii lihtne. Indiaani nõidus omas tähtsat rolli. Enda otsustada, kas see oli nõidus või mitte, sest asi piirdus eri taimsete rohtude ja aurudega, mis tekitasid vastavat kujutelma. Filmi areng oli petlik, sest Wally`t ja ta mehi tutvustati kui kullajahtijaid. Seetõttu nad kippusidki keelatud indiaani maale, kuid see polnud kerge, sest valvurid olid valmis igat sissetungijat eemaldama. Blueberry ja Wally olidki filmi kõige tähtsamad tegelased, kelle saatus piirduski suurjoonelise vastasseisuga Pühades Mägedes.

Wally`t võib võtta kui luupainajat, mis ei lasknud Blueberry`t lahti, kuid nii võib mõelda alles pärast lõpus toimunud sündmusi. Filmi rikastasid kaadrid looduse suursugusest, indiaanlaste võimetest ja Blueberry sisemistest heitlustest. Viimane neist oligi kõige tähtsamal kohal. Korduvalt nägi mees silme ees surevat naist, kuid ta ei saanud rahu, sest kunagise traagilise südmuse käik oli lünklik ning ta ei teadnud, kui suur osalus oli temal tüdruku hukkumisel. See teda hulluks ajaski ja Vincent Cassel tõi selle täie tõsidusega esile. Tema näitlemist ma nautisin ja ma arvan, et ta sai hästi hakkama vaevatud hingega mehe kehastamisega. Märkasin silmade lähivaadete kasutamist, tuli kohe mõni vana vestern meelde. Wally ei olnud arulage ja ahne kullajanus relvakangelane, vaid ta vist isegi teadis, mis teda mägedes ootas. Võitlus tema ja Blueberry vahel, mis kandus kõrgemale mõistuse tasemele, oli väga vaatemänguline ja hüpnotiseeriv. Nauditav oli näha pimeduse ja valguse võitlust, mida saatis Runi üha valjenev indiaani keeles laulmine. Täiuslik kooslus, et luua kummastav lõpplahendus. Esmasel nägemisel ei mõistnud vist eriti sellise lõpu tähendust, kuid nüüd vaatasin hoopiski teise pilguga. Unustasin mainida, et kõrvalosades sai näha ka Dijmon Hounsou`d, kes sattus kahjuks indiaanlaste karistuse ohvriks. Keskne teema seisnes Blueberry üha tugevnevas mälestuses tüdruku surmaööst. Lunastus jõudis meheni läbi kannatuste ning seeläbi ta lõpuks vabaneski oma deemonitest. Visuaalne pool oli kohati väga kaunis, sest vastavalt olukorrale võis kõik olla kas kurjakuulutavalt tume või hoopiski heledavärviline, mis tõi välja looduse ilu ja salapärasuse.

Visuaalsest võimas võitlus oli pea igas mõttes kiiduväärt saavutus ning vastav müstiline lähenemine muutis vesterni hoopiski uueks ja värskeks elamuseks. Miinusena võiks välja tuua Wally motiivide lihtsuse ja sisu arengu mõningase ettenägelikuse, kuid teostus korvas oma vead täielikult. Blueberry muutus iga mööduva minutiga üha müstilisemaks ja arukamaks ning seetõttu oligi lõpptulemus hoopiski etem kui ükski teine hiljuti valminud vestern.

9/10