Knowing 2009

Lavastaja: Alex Proyas

Osades: Nicoals Cage, Rose Byrne, Chandler Canterbury jne.

Alex Proyas`i varasemad filmid nagu The Crow ja Dark City hiilgavad omapärasuse ja iseäraliku stiiliga. Üks viimastest tema käe all valminud teostest on I,Robot, mis jäi kahvatuks varasemate töödega võrreldes. Mõte oli iseenesest üsnagi hea, aga teostus osutus liigagi tavaliseks ja seega ka oluliselt pingevabamaks. Tuntav omapära ei säranud enam nii tugevalt nagu enne. Nii võiks ka Proyas`i uusima filmi kohta öelda, aga siiski suutis Knowing rabada oma lõpplahendusega ning vaatamata teostuse puudujääkidele sai Knowing`us esitatud mõttega päris korralikult maadeldud. Tekkis palju teooriaid ja film, mis paneb mõtlema, ei saa mitte kuidagi halb olla.

John Koestler on õpetaja, kelle poja kätte satub 50 aastat tagasi ajakapslis seisnud paber, millele on kiiruga kirjutatud erinevad numbreid. Algul ei pööra John imelikule numbrijadale tähelepanu, aga õige pea ta avastab, et numbrid viitavad otseselt juba toimunud katastroofidele ning allesjäänud arvud annavad mõista, et tulekul on midagi veelgi kohutavamat. John järgib arve, kuid arusaamine tuleva suhtes käib isegi üle tema jõu.

Tahaks kindlasti mainida, et filmi reklaamimine oli äärmiselt ebaõnnestunud. Treiler näitas kohe ära, mis filmiga on tegu ja ma ei kavatsenudki seda vaadata. Treiler andis mõista, et tegemist on filmiga, kus peategelane leiab numbrid ja päästab päeva, aga õnneks midagi sellist Knowing ometigi ei pakkunudki. Nicolas Cage on vaatamata kõigele üsnagi andekas näitleja, kuid viimasel ajal ei ole olnud just palju filme, mis näitaksid Cage`i võimekust. Knowing seevastu just selle poole püüdlebki, aga Cage jääb ikkagi oma tuntud healoomulise suhtumisega tegelase piiridesse ning temalt polnudki midagi uut ja huvitavat oodata. Vanasti oli ta hoopiski erinevam, aga nüüd kipuvad ta uued rollid olema sarnaste omaduste ja motiividega. Mitte küll kõik, aga just eelnevalt kirjeldatud tegelasena jääb Cage suhteliselt tihti meelde. Nimi Alex Proyas ütleb mulle nii mõndagi, kuid petlik ja lihtlabane treiler pettis niimoodi ära, et Proyas läks sootuks meelest ära. Knowing on film, millest ma ei oodanud palju, aga sain kuhjaga rohkem kui oleksin isegi lootnud. Vaatama asusin teatava ootusärevusega, sest sisimas ma teadsin, et selles filmis peab olema midagi erilist ja ega ma nii väga ei eksinudki. Esimene pool filmist keskendub Cage`i tegelase numbrite avastamisele ja nende saladuse päevavalgele toomisele. Just selline lähenemine mind tohutult häriski, sest avar mõttelend tuli ilmsiks alles lõpuminutitel ja alguses toimunud askeldamine ei olnud huvitav vaatamine. Põhjus on lihtne: sedalaadi uurimustöö tundmatu kallal on olnud juba mitmeid ja mitmeid kordi kasutuses. Salapäraste numbrite uurimise ja katastroofidele jälile jõudmise vahele ei pakutud peaaegu et meelega uusi mõtteid ega tegutsemisviise.

Saladuseloori asetas filmile algusminutid, kus tutvustati numbritejada kirjutanud tüdrukut ja tolle edasist saatust. See oli pidepunkt, mis aitas üle elada tüüpilise lähenemise ja samas valmistas ette meeletuks avastamisrõõmuks, sest seda just Knowing pakkuda suutiski. Algus oli petlik ja nii saigi meeli varjutada ning tagada tugev pinnas üllatusmomendiks. Cage oli osades stseenides isegi veidi naljakas, sest tema arusaamatu käitumine lennuõnnetuse ohvri suhtes ei olnud kaugeltki inimlik. Nimelt Cage`i tegelaskuju jooksis pärast numbrite poolt ennustatud lennukatastroofi põlevate rusude vahel ringi ja hüüdis temast mööduvale leegitsevale mehele tugeva ja selge häälega "Hey" ning siis möödus põlevast mehest nagu poleks midagi juhtunudki. Kuidagi veider ja ebaloomulik, et midagi niivõrd imelikku sellisesse tugeva põhjaga filmi sattus. Vaatamata tüüpilisele lähenemisele suudeti pakkuda kahte päris muljetavaldavat, verist ja suurejoonelist õnnetust. Esimene oleks kindlasti lennuki hädamaandumine kiirtee kõrvale, mis oli üles võetud ühe pika kaadrina. Ühte kaadrisse jäi lennuki langemine ja maasse põrutamine koos kõigi loomulike tagajärgedega. See jättis isegi korraliku värina minusse ning sama suutis ka metrooõnnetus, mille jooksul kujutati ohvrite juurdekasvu külma närviga ja puhta pildiga, kui inimesed perroonil kohtusid rongiga. Need suuremat sorti ettekuulutused rikastasid üksluist ja ettearvatavat ettevalmistust viimasteks numbriteks, mille sõnum ei olnud sündmus, mida saab peatada.

Kui ekraanile ilmusid Whisper People, siis sain koheselt aru, et Proyas`i käsi hakkabki nüüd täistuuril tööle ja ma ei eksinud. Arvudele selgituse otsimisega jõuti välja need kirjutanud naiseni, kes juba teadagi enam peategelasi ei saanud aidata ja abiks tuli hoopis numbrite omaniku tütar, kelle jutt hullust emast suunas mõtted kõrgema eesmärgi poole, kuid ega minagi suutnud arvata, et viimane numbripaar viitab viimasel ajal väga aktuaalseks muutunud teemale. Knowing omandas poole kestvusaja möödudes õudusfilmile omased tunnusjooned ja see toimus suuresti tänu kummaliste pimeduses seisvate inimeste ehk Whisper People pärast. Nende ilmumisega kadus etteaimatav sündmustiku kulgemine ja edasine muutus iga minutiga üha haaravamaks ja mitmepalgeliseks. Numbrite uurimine oli kõigest eeltöö, et jõuda viimase ja kõige hukutavama ennustuse juurde. Numbrid kirjutanud naise tütar osutus mõningase mööndusega iga sarnase filmiga kaasa käivaks klišeeks, sest tema peamiseks otstarbeks jäi olla hüsteeriline ja mitte midagi arusaav meeleheitel ema. Knowing`u enda mõte tõusis poole filmi möödudes kohati päris kõrgele ning lõpptulemust võtab iga vataja kindlasti isemoodi. Mina ise olen oma arvamuse selles suhtes enam-vähem kinnitanud, aga päris kindel ei saa olla mitte millegis.

Nüüd tuleb väike spoilerdamine ja kes pole näinud, see parem ärgu edasi lugegu. Filmi põhimõte seisnes minu arvamusel inimkonna päästmises. Viimased numbrid viisid Maa hävinguni ja põhjustajaks oli praegu palju teooriaid tekitav Päike. Päike põletas Maa ja ainult valitud inimesed toimetati taevaste olendite poolt uuele planeedile, kus elu saaks uuesti alata. See on üks seisukoht. Võib ka nii võtta, et inglid olid hoopis tulnukad, kes võtsid endile ülesandeks päästa Maa rahvas. Filmi pool pakutud olendid hiilgasid valgust ja ei saagi päris kindel olla nende olemuses, aga ma olen päris kindel, et tegemist oli inglitega. Spoilerdamine on nüüd läbi. Cage kehastas teadusele toetuvat tegelaskuju ja sellisel meetodil kummutati tema tõekspidamised ja näidati, et miski ei ole igavene. Ta sai sellest aru ja leppis oma saatusega planeet Maal. Väga suurejooneliseks kujunes viimase kurjakuulutava ettekuulutuse täideviimine. Toimunud hävingut ilmestas suurepäraselt sobilik muusikavalik. Lõpplahendus tõesti üllatas mind väga positiivselt, sest see oli ootamatu ja ka parajalt originaalne. Cage ja teised näitlejad jäid keskpärasteks, aga filmi mõttele vihjati tegelikult juba algusest peale, kui näiteks isa ja poeg arutasid maavälise elu olemasolu üle ja kõrgem mõte korvas suures osas teostuse puudujäägid. Nii võib teisigi vihjed leida tervest filmist, sest tagantjärele mõeldes muutub kõik üha selgemaks kui punkte ühendada lõpusündmustega.

Intelligentne ja kahepalgeline teos. Proyas suutis jälle rabada, kuid tema vanemad filmid on märksa tugevama käega valminud, aga sellegi poolest võib Knowing`le ainult au anda. Film suutis esile tuua imestust ja päris palju mõtlemisainet ning see tähendab ka juba midagi.

7/10