The Machinist 2004

Lavastaja: Brad Anderson

Osades: Christian Bale, Jennifer Jason Leigh, John Sharian jne.

Christian Bale on jäänud silma erilise pühendumisega. Seda tõestavad kaks filmi: The Machinist ja Rescue Dawn. Rescue Dawn on juba ammu vaadatud, aga luupainajalik müsteerium Machinist sattus alles hiljaaegu vaatamisjärjekorda ning tõsiasi, et Bale`i välimus kannatas selle filmi tõttu tohutult, kutsus kohe vägisi mind ligemale. Brad Anderson on suhteliselt tundmatu nimi ja tema käe all polegi midagi erilist valminud, kuid The Machinist osutus olema just selline maiuspala nagu mulle meeldib. Küsimusi tekitav, äärmiselt veider ja kahtlase materiaalse väärtusega otsast lõpuni.

Trevor Reznik ei ole aasta otsa maganud ja ta on selle aja jooksul kaotanud ka üle poole oma kehakaalust. Töötades päevast päeva tehases masinate keskel hakkab Trevor kahtlema oma mõistuses, sest ta kipub pidevalt nägema ja tundma asju, mida tegelikult ei ole. Isegi ilmingute suhtes ei ole ta kindel, mis on ja mis ei ole tõelisus. Üha raskem on vahet teha reaalsusel ja unenäol.

Üldjuhul mulle müsteeriumid meeldivad, kuid mitte igaüks, sest tänapäeval peab film olema suuteline näitama leidlikust ja nutikust. Seda ei jätku just iga filmi jaoks, aga The Machinist on kindlasti pea igas mõttes mõistatuslik ja unenäoline elamus igale müsteeriumi austajale. Filmi suurimaks trumbiks on Bale`i näitlejatöö ja kõhedusttekitav visuaalne külg. Bale võttis oma rolli jaoks kõvasti kaalust alla ja tulemus oli härivalt jube vaatepilt. Kujutage ette Bale`i kõndimas ringi jubeda kondikubuna. Nälgimise põhjus oli seotud filmi lõpupüandiga. Nii et palju ei saagi kirjutada selle kohta. Reznik oli tavaline tehasetööline, kes selgitamata põhjustel pidevalt kõhnus. Mees ise ka paistis justkui mitte teadvat oma olukorra tõsidusest. Tema füüsiline seisukord ei tekitanud mehele piinu, kuid ega vaatepilt just kena ei olnud. Bale`i näitlejatöö oli üle ootuste väga tasemel. Olen teda mitmetes suurtes filmides näinud, kuid väiksemate, aga sügavamate rollide peale ei ole ma eriti tihti sattunud. Haiglase välimusega Trevor Rezniku osatäitmisega sai Bale huvitaval kombel suurepäraselt hakkama. Bale`ile omane kehakeel ja näoilme töötasid rolli jaoks meeletult hästi.

Kuigi Rezniku osas ongi Bale arvatavasti kõige eristuvam oma eelnevatest ja järgnevatest töödest. Läbi eri filmide tuntav iseloomulik joon on küll olemas, aga The Machinist`is oli ta hoopis teine inimene. Film hargnes lahti rahuliku hooga, kuhu pilluti sisse reaalsuse piirimail tegutsevad ilmingud. Kordagi ei saanud päris kindel olla, et Rezniku silme ees toimuv on päris või tema enda kujutlusvõime vili. Ivani tegelaskuju ilmumine oli kõige häirivam, sest tema suhtes ei olnud ma kuni tõe välja ilmumiseni päris kindel. Ivan töötas Reznikuga samas tehases või nii ta vähemalt ütles. Tema kahtlane irve ja käitumine viisid lõpuks täieliku mõistmiseni, aga enne püanti ei suutnud ma Ivani otstarvet kindlaks määrata. Omad kahtlused või õigemini teooriad olid olemas, aga mitte eriti vettpidavad. The Machinisti saabki kõige paremini nautida, kui alustad vaatamist puhta lehena, sest muidu tekivad liigsed spoilerdamismõtted pähe. Nii ma enam-vähem tegingi. Teadsin ainult kõhnast Bale`st ja muud mitte. Reznik nägi asju, mille olemasolus ta ei olnud sugugi kindel.

Algselt ei osanud ta üldsegi kahelda, sest kõik tundus olevat kellegi kättemaksuplaani moodi. Ivan ja õnnetus töö juures olid loomulikud, kui välja arvata Ivani pidev ilmumine ja kadumine. Rezniku ainsaks vestluskaaslaseks oli lennujaama kohviku töötaja Marie, kelle juurde läks ta pea alati õhtust sööma, kuigi ta ei puutunud oma toitu mitte kordagi. Reznikus süvebes pidevalt paranoia kõige suhtes ning pikapeale ei suutnud ta enam mitte kedagi usaldada. Kõige oskuslikum oli vihjete edasi andmine, sest kordagi ei reedetud filmi alustala, vaid alati mindi ümber nurga. Filmis oli ka päris palju varjatud vihjeid, mille peale saab tulla alles pärast lõppu. Visuaalne pool rõhutas sinakat, võib olla isegi teatavat tööstuslikku tooni. Film kulges rahulikult ja suhteliselt loomulikult. Seda rahu häirisid kahtlustäratavad seigad, mis rõhutasid pidevalt sürreaalsusele, kuid jällegi ei saanud olla täiesti kindel, mis ekraanil toimub. Lisaks kõhnumisele kannatas Reznik unetuse all. Ta ise ütles, et ta ei ole maganud aasta aega ning see asjaolu juba isegi veidi aitas filmile valgust heita, kuid maailmas, kus iga järgmine tegevus on küsitava eesmärgiga, on raske uskuda ka ainsat valgust, mis filmi ilmub. The Machinist ei olnud hirmutav ega verine, aga siin domineeris haiglaslik õhkkond, mis ümbritses eelkõige Reznikut.

Külmakapi uksele poomismängu tekkimine oli siiski veidi hirmutav, sest see aina jätkus ja jätkus. Ei saagi palju sisu kohta kirjutada, sest iga liigne sõna võib tähendada spoilerdamist. Lavastajatöö ja stsenaarium olid suurepärased. Eriti just stsenaarium, mille osav manipuleerimine haarab vaataja endasse ja siis kohutab lõpupüandiga niivõrd huvitaval kombel, et pole kohe sõnu. Bale tegi kindlasti oma karjääri parima rolli. Niivõrd kummalisena ei olegi ma teda varem kohanud ning tundus, et ta võtisoma osa äärmise tõsidusega. Mis siin ikka salata, ta sai hämmastavalt hästi hakkama unetuse ja kõhnumise all kannatava mehena, keda ümbritses luupainajalik maailm. Lõpusirgele jõudes hakkas muidu väga segane sisu selginema ja lõplik valgustus oli mulle selgemast selgem. Tagantjärele mõeldes sai hästi eri punkte ühendada ja terviklik lugu oligi käes. Teostus oli kunstilises mõttes väga professionaalne. Pikad ja vaiksed stseenid, visuaalselt kõhedad tegevuspaigad ja erinevad sümbolid, mis vihjasid filmi selgitamisele minevat sisu. Lõpus valgesse tuppa jõudmine tähendas arvatavasti teenitud karistuse saamist, kuigi ma arvan, et vaene mees kannatas oma teo eest juba niigi.

Tõeliselt haige müsteerium, mis pole võib olla igaühele, kuid ühele tõelisele filmisõbrale läheb kindlasti peale.

9,5/10