The Diving Bell and the Butterfly 2007

Lavastaja: Julian Schnabel

Osades: Mathieu Almaric, Emmanuelle Seigner, Max von Sydow,

Milline oleks film, mis kujutaks tegevust läbi ühe inimese silmade? Enne ma poleks osanud sellele vastata, kuid nüüd saingi heita päris põhjaliku pilgu ühe mehe liikumatule elule ning näha maailma läbi tema silmade. Lugu põhineb reaalselt elanud isiku memuaaridel, mille ta kirjutas oma halvatuse ajal. Huvitava filmiideena antud teos huvi pakkuski, kuid ei osanud loota, et film ka nõnda mõjuvaks osutub ja hinge poeb.

Ajakirja Elle peatoimetaja Jean-Dominique Bauby saab rabanduse ja 20 päeva hiljem teadvusele tulles ei suuda ta peale oma silmade suurt midagi liigutada. Tema eest hakkavad hoolitsema erinevad spetsialistid, kes kõik aitavad taastada Bauby kõnevõime ning püüavad aja möödudes harjutada kehalist liikumist, mis on muidu absoluutselt minimaalne. Peale aeglase peapööramise ei suuda Bauby midagi teha. Film kujutabki mehe edasist elu, mõtteid ja meenutusi elust enne rabandust ning saatjateks on mehe perekond, sõbrad ja armastatu, kes kõik püüavad ebatavalises olukorras rahulikuks jääda.

Arvan, et olen midagi sarnast varem näinud, kuid see oli arvatavasti väga üürike. Bauby rabanduse järgne halvatus omas ka spetsiaalset nime "locked-in syndrome" ehk siis sulgumise või endassesulgumise sündroom. Mees nägi maailma läbi oma vasaku silma, sest parem oli kannatada saanud ning see tuli sulgeda. Enamjaolt kogu film seisnes Bauby halvatud olekus. Alguses muud ei näinudki kui ainult ühte ja mõnikord ähmast vaatenurka läbi Bauby silmade. Päris huvitav mõte tuua midagi sellist filmilindile. Olen rahul, sest selline võimalus andis uue lähenemise pealaest jalatallani halvatud mehe elu kujutamisele. Esimene pool filmist oligi ainult silmade päralt. Kuidagi kõhe oli tema elu jälgida, kuid samas ka väga põnev, kui nii öelda võiks. Tänu rabandusele ei saanud ta isegi rääkida ning talle tehti iga päev kõneharjutusi. Alguses piirduti silmapilgutusega ehk üks pilgutus "jah" ja kaks pilgutust "ei", kuid hiljem suunati pilgutused juba tervete lausete juurde. Bauby`le loeti ette enim kasutatavad tähed prantsuse keeles ning mees pidi talle sobiva tähe juures silma pilgutama. Sellisel viisil kirjutas ta raamatu, kus ta kirjeldaski oma endist elu ja rabandust ning tunnet elada totaalses liikumatuses ja kõnevõimetuses. Bauby`t kehastas Quantum of Solace`st tuttav Mathieu Almaric, kelle nägu päris kaua aega ei näinudki. Tundsin ta hääle järgi ära, kuigi teadsin tema osalusest selles filmis. Andekas näitleja, sest ta suutis muuta Bauby mõtted värvikaks ja mitmekesiseks, kuigi eks niikuinii olid halvatud mehe mõtted raamatus kirjas. Almaric ei pidanud õnneks kogu aeg vedelama liikumatultvoodil, sest vastavalt raamatule hakkas Bauby kasutama enda fantaasiat, et oma ajutist elu elavdada ning samas tutvustati ta elu moeajakirja toimetajana ning pereisana. Iseäralikult osavalt õnnestus Bauby eluolu näitamine, sest seda vürtsitasid pidevad sirgjoonelised vaated pea liikumatuse tõttu ning mõningad närviminekud, mida tõid hästi esile Bauby liikumatus ja tema mõtete valjusus, kui ta närvi läks.

Alguses harjumatud vaated otse näole muutusid ka ajapikku nagu vanadeks tuttavateks. Vaesed näitlejad pidid kaameraga suhtlema=). Raamatu kirjutamine nõudis Bauby`lt 4 tundi päevas silma pilgutamist ning kokku kulus 200 000 pilgutust. Fantaasia all mõtlesin seda, et Bauby kujutas tihti ette oma seisukorra paranemist või siis kujutas, et ta läheb restorani austreid sööma ja sõidab uhke autoga reisile. Tema ajutine elu seisneski pidevas silma pilgutamises ning perega koos olemises. Raamatukirjutaja Claude sai ainsaks kõige lähedasemaks inimeseks Bauby`le. Ta isegi hoolitses ta eest, kui ta ei olnud selleks kohustatud. Enne lõppu anti nägemiseks ka rabanduse kulgemine. Bauby vaikne elu oli rahulikult kulgev traagika, kuid seegi olukord sundis meest oma elu paremini hindama. Film oli tõesti rusuvalt kurb, sest mehe olek oli kõige halvemal kombel väga hull. Alguses mattis ta maha isegi oma püüded elada, kuid arstid ja pere sundisid ta ümber mõtlema. Vahepeal trügisid sisse kaadrid vee all olevast tuukrist, mis kujutas Bauby olukorda. No jah, "Tuukrikell ja liblikas". Tähtis oli ka suhe Bauby ja tema isa vahel. Ta isa rollis oli Max von Sydow, kes on muuseas kuradima vanaks jäänud. Antud rollis oli ta juba peaaegu liikumatu vanamees, kelle eest hoolitses tema enda poeg, kuid nagu näha, siis päris liikumatuks muutus hoopiski teine inimene. Telefonikõne isa ja poja vahel oli üsnagi valus vaatepilt, sest poeg ei saanud isale midagi öelda, selle töö tegi tema eest arst. Kummaline asjaolu oli ka see, et isa ei suutnud ka enam korralikult toast tuppa liikuda. Üsnagi sarnane seos, kui välja arvata kõnevõime puudumine. Päris terveks Bauby ei saanudki, sest 10 päeva pärast raamatu ilmumist suri ta kopsupõletikku. Säh sulle saatuse irooniat. Kannatad päevade kaupa enda eest hoolitsemist ja pesemist ning muud säärast, kirjutad isegi raamatu valmis ning ikkagi lõppeb kõik kõige halvemini. Filmi rikastasid lühikesed sissepõiked Bauby elule ning tema suhtumise muutused halvatuse perioodil. Ega ta teab mis egoistlik mees ei olnudki, kuid eks igaühel on omad head ja vead, mis vajavad parandamist.

Põhjalikult halvatu elu kujutav ja tõesti haarav teostus, et kaasata vaataja liikumatu mehe silmadesse ning panna kaasa tundma mehe mõõnadele ja tõusudele.

9/10