Lavastaja: Steven Soderbergh
Osades: Benicio Del Toro, Franka Potente, Rodrigo Santoro jne.
Che: Part One - The Argentine
1956. Kuuba. Ernesto "Che" Guevara koos Fidel Castroga hakkavad olemasoleva valitsuse kukutamiseks moodustama sõjalisi salke. Järgneva kahe aasta jooksul suutsid Che ja Castro mobiliseerida tohutu väe, et maha võtta valitsev diktatuur Fulgencio Batistaga eesotsas. Sissiväed värbavad uusi mehi külast külla liikudes ning senine olukord Kuubas soodustab vägede kasvu. Castro ja Che vallutavad oma vägede suurenemisega Kuuba sõjaliselt tähtsad punktid ning suunduvad Havanna poole eesmärgiga Batista alistada. Kõige selle keskel on põhimõttekindel Ernesto Guevara, kes püüab säilitada nii endas kui ka teistes inimlikust säilitada.
Kui välja jätta Che vastuoluline isiksus ja teod, siis tema Kuuba revolutsiooni aegset elu kujutava filmina töötas Che: Part One suurepäraselt. Tahaks välja tuua oskusliku kaameratöö, mis oma eri nurkade alt näitas sündmuste jadas ainult kõige tähtsamat. Teiseks tooks kohe välja kinematograafia, mille halliks-sinikas toon sobis revolutsiooniliselt meelestatud meeste ja naiste hulka suurepäraselt. Benicio Del Toro sai hakkama tõsiselt suure tööga, sest ta suutis ehedalt välja mängida Che emotsioone ja enesekindlust eri olukordades. Muidugi ei oska ma võrrelda tema rollisooritust reaalse Che-ga, aga mulle tundus filmis üles astunud Kuuba revolutsiooni üks suurkujusid olevat ehedamast ehedam. Mõningase üllatusena ilmus ekraanile Che kindel suhtumine kaasmaalastesse. Ei kujutanud teda mehena, kes jääb enesele kindlaks pea igas olukorras. Näiteks võiks tuua Che kindlameelsuse võõra vara kasutamise suhtes, sest tema ja tema käsutuses olnud väed ei võtnud kunagi mitte midagi kelleltki vastu tahtmist. Nad kas maksid või vahetasid millegi vastu ja kui mõni ta meestest midagi vastuolulist tegi, siis Che sundis oma kaasvõitleja oma tegu heastama ükskõik mis hinnaga. Che hoolis Kuuba rahvast veelgi rohkem kui seda tegid vaesuses elanud sõduriteks värvatud talupidajad. Teine kuulus tegelane oli ei keegi muu kui praegu nõrgaks jäänud Fidel Castro. Teda kehastanud näitleja oli diktaatorile võimalikult ligilähedaselt sarnane. Olen pilte ja muud näinud ning minu silme ees seisiski Castro isiklikult. Suur kõnemees oli ta juba kokkuaetavas sissiväes ning näitleja täitis Castro rolli elavalt ja oli näha et ta oli südamega asja juures. No jah, mõnele on ju teda mängida suur au.
Che ja Castro organiseerumine Kuuba võimude vastu oli tollases olukorras enamgi kui lihtne ülesanne. Ma ei ütle, et riigipöörde läbiviimine oleks olnud kerge, aga talunikke sai kergelt ära rääkida ja lasta neil liituda sissidega, sest ega maarahval elu kerge ei olnud ning Castro ja Che lubadused tegid kõigile silmad ette. Tegvuskohad olid filmi vägagi hästi valitud ja sama peaks ütlema ka avarate loodusvaadete kohta. Che: Part One ei läinud äärmuslikuks ja ei hakanud pooldama revolutsiooni. See film on pigem suurepärane ülevaade toimunust ja selle läbiviimisest. Lahingutegevused oli vahelduva eduga kiired ja tõhusad, sest mägedes pidi valitsuse vägede vastu võitlemisel mõtlema eelkõige strateegiale. Finaalis toimus lihtsalt öeldes laiaulatuslik sõjategevus sisside ja Kuuba võimude vahel. Üsnagi sündmusterikas ja tuntava profesionaalse külma närviga kavandatud rünnak valitsuse vastu. Che: Part One algas üldsegi intervjuuga, mis oligi osaliselt filmi taustaks. Intervjuu andis Che Ameerika külastuse ajal, kus ta pidas ka suuri kõnesid oma rahva ja riigi nimel. Selline väga asjakohane lähenemime muutis kaugena tunduva mehe ja revolutsiooni minu kui vaataja jaoks märksa huvitavamaks ja kaasahaaravamaks. Filmi teostus oli mõneti liiga aeglaselt kulgev, sest paraku ei tekkinud erilist sidet revolutsiooniliste vägedega ning seega ei olnud ka väga palju kaasaelamist.
Traagilise isiksusega draamana suutis Che: Part One olla asjalik ja teostuse mõttes ainult kiiduväärne ning see tagas kindlalt sirge seljaga seisva tugeva sõjadraama.
8/10
Che: Part Two - Guerilla
1967. Boliivia. Che on loobunud Kuubas käeulatuses seisva võimu ja suundub nüüd Boliiviasse, et luua ja läbi viia uus ja loodetavasti nüüd juba hõlpsam kommunistlik riigipööre. Tema ja ta usaldusisikud tegelevad kihutustööga ja koguva seeläbi sõdureid, kud erinevalt Kuubast ei ole iga Boliivia elanik niivõrd abivalmis. Che on Boliiviasse saabunud valenime all, sest vastasel korral hakkaks sealne võim liigagi rahutult nihelema. Kohalike soovimatus sõjas kaasa lüüa tagab vägede väiksuse ning toit ja arstiabi on alati liiga kaugel, mis tagab omakorda tahtejõu vankumiseks sobiliku pinna. USA toetab Boliivia sõjaväge ja õige pea ongi Che ümber piiratud ja edasine on juba ajalugu.
Che: Part Two on põhimõtteliselt sama film, sest ei teostuse ega muu tehnilise külje poolest pole muutust toimunud. Che saabumisega Boliiviasse algas samasugune mobiliseerumine nagu Kuubas, kuid kohalik rahvas ei olnudki nii mässumeelne ning seetõttu ei kasvanud Che mägedes peituvad võitluskaaslaste rühmad üldsegi mitte nii jõudsalt nagu Kuubas. Sellega kaasnes kohaliku võimu kiire taiplikus ja talunike ärakasutamine, et Che`le lõksu seada. Kusjuures, Chel`l oli plaan revolutsioon läbi viia vist kõikides Ladina Ameerika riikides. Nii kaugele ta siiski ei jõudnud, aga unistused olid suured ja teps mitte üllad, vähemalt mitte minu vaatenurgast. Kui Kuubas olid vägede ette sattunud mehed ja naised koostööaltid, siis Boliivias kaaluti asi enne läbi ja siis tegeleti ettevaatlikult mitte kellegile varba peale astumatta kaubavahetuse või näiteks värbamisega. Del Toro ei kaotanud oma võimekat rollisooritust ka mitte teises osas ning minu üllatuseks hakkasingi lõpuks tundma teatavat kaastunnet Che vastu. Poleks seda endast oodanud, aga eks see on juba filmi süü. Kui nüüd mõelda, siis oleks võidud ju jääda ka ühe suure 4 tundi kestnud teose juurde, kuid võib olla oleks siis kinos veidi raskeks läinud ja üldsegi Soderberghi jaotus igati sobilik, sest antud jagamine poolitas nii etõusu ka kui ka languse nig nseda Part Two täpselt oligi.
Boliivias veedetud aeg ei olnud kerge ning mehed pidid istuma tihti näljas, janus ja loomulikult õhus rippuvas hirmus. Selle kõige kujutamine oli õnnestunud võimalikult tõepäraselt, kuid filmi esimese poole rahulik areng oli liialt sarnane Che: Part One`ga ning seega ei olnud 1h jagu ettevalmistust vaadata eriti põnev ega huvitav, sest ennastkordav vorm ei pakkunud erinevalt Part One`st mulle kui vaatajel suurt midagi. Che oli ka kahjuks samasugune nagu eelmiseski, kuid teises osas oli ta sunnitud ennast veidi rohkem kehtestama, et saavutada kindel edu. Boliivias olles tuli ette rohkem deserteerumist, sest võitlemissoov ei olnud piisavalt tugev ning paljud mehed filmi lõpupoole avaldasid soovi lahkumiseks, kuid seegi tuli neilt varjatud kujul, sest ega keegi ei tahtnud sattuda Che viha alla. Che oli tegelikult üsna mõistev mees, kuigi ta põlgas ärajooksikuid ja vabatahtlikke lahkujaid, aga temas peitus pehme pool. Tuli see võib olla õiglusetunnetusest ja oma eesmärgi kindlal järgimisest? Võib olla. Ka siin oli olemas finaal, mis määras ühe vaenupoole saatuse ning seekord langes Che isiklikult. Tähendal tegelikult langes tema võitlusrivi, sest ta ise hukati väikses hütis ühe tavasõduri poolt. Suremise näitamise viisi tahaks ka ära märkida, sest ainult läbi silmade kujutati Che viimaseid hingetõmbeid.Tänu mõlemale filmile jäi Che`st mulje kui tugevast ja õiglasest juhist, kuid iseasi, kas saab päriselt heaks kiita teise riiki sissetungimist ja ähvardamist. Kas Kuubas on see olukord siiani niivõrd hea? Ei ole ju. Aga film on film ja seega piirdungi filmi, mitte eri vaadete poole.
Teostuselt jääb Part Two 1. osale alla, sest esimene pool filmist kordas liigselt varasemat ja seega ei olnud just eriti põnev filmi jälgida, kuid Che: Part Two seisab samuti kindlalt suurepärase vormi ja lavastajakäega ning ka teine osa suudab sarnaselt 1. osale olla filmilikus mõttes märkimisväärne saavutus. Ma ise võtaks mõlemat filmi kui ühte teost, sest nad on üksteisest liialt sõltuvad ning seetõttu punkt maha lähebki.
7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar