teisipäev, 9. juuni 2009

The Weather Man 2005


Lavastaja: Gore Verbinski
Osades: Nicolas Cage, Michael Caine, Hope Davis jne.

Kui Eestimaal on teleekraanidel ilmatüdrukud ja muud imelikud inimesed, siis Ameerikas on selle töö eesotsas muhe vennike, kes paistab ekraanil olevat ülemäära õnnelik ja enesega rahul. Gore Verbinski The Weather Man näitab, et ühe ilmateadustaja elu võib olla vägagi keeruline ja masendav ning kui tänaval TV-st tuttavat ilmameest näed, siis teinekord ei tasugi talle "tere" öeldagi, igatahes mitte USA-s. Iseasi, kas ka film sellise ideega tööle hakkab. No ütleme, et Verbinski The Weather Man oli meeldiv vaatamine, kuid pidev venivus ja päris sihtpunkti mittejõudmine tagas mõningase mõttelageduse.
Dave Spitz on Chicago ilmateadvustaja, kes ei olegi nii õnnelik, kui ekraanilt võib paista. Tema pereelu on põhjalikult alla käinud, sest ta on oma naisest lahutatud ja ta kaks last ei vaata endist issit just armastava pilguga. Tütar on ülekaaluline ja enesekindluseta ning poeg on pidevalt üksi ja haavatav. Dave püüab lastele hea isa olla, kuid kui New Yorkist tuleb hea tööpakkumine, siis ei suuda mees muule mõelda kui ainult oma uuele tööle. Enne tuleb aga eraelu korda saada ja alles siis mõelda uuele töökohale teises linnas.
Närvilise Dave Spitzina astus üles ei keegi muu kui kõigi lemmik Nicolas Cage. Viimasel ajal ei ole Cage oma rollidega eriti just hiilganud, kuid Knowing õnneks enam vähem katkestas selle keskpäraste filmide jada, kuigi 2005. aastal seda probleemi veel ei olnud. Ta võib olla igas rollis andekas, kuid miskipärast ei satu talle eriti häid filme ja seetõttu kannatab ka antud roll. The Weather Man`i roll oli üpriski huvitav Cage jaoks, sest midagi sellist on ta ka varem teinud. Praegu tuleb selle osaga seoses meelde miskipärast The Matchstick Men, mis oli muidugi hulga õnnestunum film. Ega Ilmamehe elukäiku jälgiv komöödia ka halb ei olnud, kuid peale Cage`i lõbusa rolli ei olnud filmi mõte iseenesest eriti köitev ega minu jaoks otstarbekas. No, tegelikult saab igast mõttest teha filmi, aga eks siis selle puhul ei olnud vormistus just kõige parem. Cage kehastas üksildast ilmameest, kelle elu ei olnud üks suur lust ja lillepidu. Miskipärast meeldib ameeriklastele oma ilmateadvustajaid toidu ja jookidega loopida. Dave sai mõne topsikuga pihta vähemalt 8-10 korda, kui ma õieti mäletan. See ajas teda õige närvi ning seetõttu käratas ta pea alati tänaval inimestele, kes tulid teda tervitama kui ilmameest. Dave elab oma isa, kes on kuulus kirjanik, varjus ning tunneb alati end veidi alaväärsena kui ta on isaga koos. Perega on sellised lood, et tütre ülekaalulisus pani tüdrukule isegi kaasa tundma ja seda suurendas ka Dave`i püüe isa mängida. See ei tulnud tal hästi välja ja seda oli piinlik vaadata. Eriti veel see tüdruk, kes oli lihtsalt liiga vähese enesekindlusega. Dave suurendas seda veidi, aga mitte just palju. Poeg oli ka kogu aeg eemal, kuni sattus "paha" mehe kätte, kellel olid teatavad kalduvused, mida ma ei hakka ära spoilima, vist ei ole erilist mõtet seda teha. Nii Dave`i elu siis oligi. Naine vihkab ja lastel on ükskõik.
Tulles nüüd Dave`i juurde, siis too oli filmi parim osa, sest peale paari meeldejääva koha ei pakkunud film oma sisu juures suurt midagi huvitavat. Ja seetõttu paeluski mind Cage`i näitlemine. Tavapärane roll närvilise ja masenduses vaevaleva mehena, aga õnneks rikastasid seda osa Cage`le iseloomulikud jooned nagu närviminekud, irve jne. Eks seetõttu The Matchstick Men`i roll meelde tuligi. See jama loopimisega oli siiski päris tore ettevõtmine, sest mõnikord lendasid joogid kas siis autosse ja vastu mantlit või teinekord sai ta mööduva auto kaudu ka niisama suuliselt sõimata. Ei tea, mis USA-lastel tema vastu oli? Meil siin Eestis pole ma küll kuulnud, et keegi läheb ja lajatab ilmatüdrukule vastu vahtimist äsja Hesburgerist ostetud burgeri või kokaga. Küll need ameeriklased on imelikud. Nii, aga Dave oli närvipundar, sest tal oli vaja valida, kas pere või uus töö, mis võimaldaks tal masendavast kuulsusest lahti saada ja karjääriredelil kõrgemale tõusta. Osalt tahtis ta oma isale tõestada, et ka tema suudab olla edukas, kuid ega sellest mingit märgatvat kasu ei olnud. Dave tahtis lihtsalt olla midagi enamat, kui lihtne mees, kes vehib rohelisel taustal käega. Tööalane silmakirjalikus oli ka päris tabav. Dave tundis huvi ilma ennustamise täpsuse vastu, aga talle vastati, et meie siin telejaamas pole mingid teadlased ja sinu ülesanne on lihtsalt käega vehkida. Keskne teema seisnes mitte ilmaennustamises, vaid Dave`i elu kokkulappimises, mis jõudis ühest tupikust teiseni. Film oli osaliselt nagu komöödia, aga samas ka nagu draama, sest täie tõsidusega kujutati lastevanemate eemaldumist oma lastest ja sellest tulenevaid tagajärgi ehk näiteks Dave`i poja üksildane seisukord või midagi sarnast. Dave püüdis tütrele vibulaskmist õpetada, kuid ka sellest ei tulnud midagi välja. Kogu selle tohuvabohu keskel hakkas Dave ise vibu laskma ja oli selles üsnagi edukas. Vibulaksmisest ilmneski järgmine edusamm: oled edukas ühel alal, siis suudad olla edukas ka järgmisel alal ehk teisisõnu Dave`i katse oligi saavutada kontroll oma elu üle ja proovida teha kõike ükshaaval. Enne haaras ta kõigest kohe kahe käega kinni ja teiste arvamusi ei arvestanudki. Film näitas hästi laste muutumist tänapäeva ühiskonnas, kuid seda jäi väheks, et muutuda päris õpetlikuks. Dave sai lõpuks oma elu taas rajale ja saavutaski, mida tahtis filmi algusest saadik. Ma ütlen, et minu jaoks jäi sisu nõrgaks, sest tahtmatult ei suuda ma mõista sellise mõttega filmi vajalikusest. Esikohale oli tõstetud Cage ja tema kiire ning pealtnäha masendav elu, kuid peale Cage`i tavapäraselt hea rolli ei olnudki filmil midagi muud pakkuda kui ainult suhtlemisprobleemide lahendusi ja ei midagi muud.
Dave`i enesekehtestamise vajadus ei pakkunud just eriti pinget ning seetõttu jäigi meelde filmi poolt pakutud vähene koomika, mõned aktuaalsed probleemid ning Cage.
6/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar