Lavastaja: Richard C. Cooper
Osades: Amanda Tapping, Christopher Judge, Ben Bowder, Michael Shanks jne.
Sisu leiab aset kohe pärast sarja lõppu. SG-1 meeskond püüab leida saladusliku ja võimast artefakti, et alistada Oride rass, kes ähvardab Maad rünnata. Samal ajal peab meeskond toime tulema ka teise vaenuliku rassiga, kes on Oridega vaenujalal. Sõda taandub isegi Tähevärava peahoonetesse ja nüüd ongi SG-1 kohustus Maa taaskord päästa.
Ben Bowderiga sain tuttavaks juba Continuumis. Tema peaks olema niinimetatud Richard Dean Andersoni asendaja. Ega keegi ei suuda teda tegelikult asendada, aga Bowder saab hakkama, sest ka temagi pillub alatasa nalja nagu O`Neill. Sisu jäi jah kuidagi väga segaseks ja ega mul poelgi mõtet kiruda, aga miskipärast kuidagi kahvatuks jäi The Ark of Truth, aga viga võib ka minus olla, sest enamus ajast ei mõikanud ma ekraanil toimuvat, kuid siiski oli teostus nõrgem kui Continuumil. Tegelased olid siiki kõik endised. Carter ja Jackson ei ole muutunud, kuid teostus ja mütoloogia püsimine näitaks nagu väsimuse märke. Tegevuspaigad ei olnud halvemad kui sarjas ning polegi tegelikult muud öelda kui et film on täpselt nagu sari. Mõningad miinused siia ja sinna ning sai jälle Stargate`i universumi nautida. Erinevad rassid nagu Orid, Valad ja muud loomad tegid asja päris kirjuks ja mina olin selle keskel suure läikiva küsimärgiga. Ega punkte pole raske ühendada, kuid omal nahal tegevuse arenemise tundmine on siiki etem, kui lihtsalt pärast filmi uurimustööd teha. Seega ma võtangi kätte ja hangis suveks kõik hooajad ning vaatan kasvõi algusest peale uuesti.
Uute loomade hulgas olid väikesed replikaatorid. Nad nägid välja nagu mehaanilised krabid või midagi taolist. Toredad asjandused ja ega neil filmi jooksul tööd vähe ei olnud. Lahti hargnev olulise tähtsusega sisu ei lnud raskelt mõistetav, kuid raske oli järeldada, kus ja miks miski toimus ja mis olid põhjused ja tagajärjed. Suur valgusekera, mis Täheväravast välja paiskub, on mulle alatiseks mällu sööbinud ja sama võiks öelda ka häid mälestusi esile toov tunnusmuusika kohta. Koomiline alatoon läbis nii sarja kui ka nüüd neid kahte uut filmi. Continuumis isegi vist rohkem, aga ikakgi olid mõlemad filmid võimalikult sarjalikud. Selles ei olegi küsimust. Saladuslik tagaotsitav tõelaegas tõi päästerõnga kõigele toimuvale üllatavalt lihtsalt ning ka paljude teiste seikade pärast tundus film natuke lihtsustatud olevat. Sisu keerles ikkagi põhiliselt Maa peatse hävingu ja rasside oamvahelise võitluse ümber, mille keskel SG-1 otsis Tõelaegast. Kui võrrelda sarja või filmiga. Eraldiseisva filmina ta ei olegi mõelud eksisteerima, kuid rohkem iseseisvust oleks isegi kasulik olnud. Mis mul tegelikult rääkida? Ma ei ole ju sarja lõpuga kursis ja seega ei oska fimile kaasa elada.
Endine värskus töötas minu kasuks ja vaatamata puudujäägile oli meeldiv jälle siseneda Täheväravasse. Võtan seda osa kui sarja ja hindan ka vastavalt, sest võrreldes varem nähtuga ei töötanud kogu kaadervärk niivõrd õlitatult kui vanasti. Ja üks asi veel: Firefly`ga tuttavatele ilmus ühe jumalannana välja Morena Baccarin, kes kehastas Joss Whedoni suurepärases ulmeseriaalis ja filmis Inarat.
6/10
Morena Baccarin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar