Drag Me To Hell 2009

Lavastaja: Sam Raimi

Osades: Allison Lohman, Justin Long, Lorn River, Dileep Rao, David Paymer jne.

Viimasel ajal pole USA toodangu hulgas olnud pea mitte ühtegi tugevat õudusfilmi. Mõni siiski on, aga enamjaolt on need lihtsalt ajaviiteks või mõni hoopis meeldetuletuseks. Ring mõjus kunagi väga tugevalt ning siiani vaatan vahel seda suure heldimusega. Ega midagi hirmsat seal väga ei olegi, aga Ring`i puhul on tegemist õudukaga, mis tõesti on korralik saavutus. Mööda ei saa vaadata ka asjaolust, et Ring on ju veel pealekauba Jaapani filmi uusversioon, aga vaatamata sellele ei ole Ring oma sära kaotanud. Seda ei saa aga absoluutselt öelda viimaste samalaadsete kohta ja ma mõtlen just USA õudusfilme. Enamus püüavad liialt palju ehmatada ja olla väga, väga surmtõsised ning seega ei ole nad lühikese aja möödudes enam meeleski. Silent Hill kuulub arvatavasti samuti õudusfilmide hulka, aga ka seda näiteks ei anna võrrelda vähemalt minu arvates hiljutiste hädiste kriipivate ja tontlike horrorfilmidega, sest see on hoopiski teistlaadi film. Aga tulles tagasi põhilise juurde, siis tänu härra Sam Raimile sain jälle tunda tõelist õudust üle pika, pika aja.

Noor Christine Brown töötab laenukontoris ja peagi peaks teda ootama ametikõrgendus. Tal on armastav ja hooliv poisssõber ning elu on üleüldse väga ilus. Aga seda kuni päevani, kui Brown on sunnitud tagasi lükkama vanemas eas mustlasnaise Sylvia Ganushi laenupalve. Ganush tunneb end äärmiselt häbistatuna pärast väikest intsidenti ning vana naine paneb Christine`le needuse peale, mis peaks noore naise sõna otseses mõttes lohistama otse põrgusse. Nüüd on Christine`l aega 3 päeva, et leida väljapääs kindlast hukatusest või ta piinleb igavesti põrgus.

Varajane reklaamikampaania oli äärmiselt tagasihoidlik, sest ilmus ainult üks poster ja sama oli ka treileriga, kuid see ei tähenda ju tegelikult midagi. Sam Raimi on niigi tuntud nimi, et tema uusimat tööd huviga vaatama rutata. Erilisi ootusi mul ei olnud ja arvan, et seetõttu sain ka suurema elamuse osaliseks. Võiks öelda, et viimati valminud liiga püüdlikud uusversioonid ja muud sarnased filmid tegid oma eeltöö, et Drag Me To Hell saaks mõjuda kui värske tuulena muidu väga üksluiselt tuulevaiksel USA õudusfilmimaastikul. Treiler oli iseenesest isegi veidi igav või siis teisiti öeldes ei tekitanud see kindlat kinnomineku vajadust, aga üha enam hakkasin endale meenutama Sam Raimi filmipagasit ning seega ootusärevus üha kasvas. Drag Me To Hell`i võiks iseloomustada kolme märksõnaga-huumorikas, rõve ja hirmutav. Tavaliselt selline kooslus ei tööta efektiivselt, aga Raimi käe all valmis selle filmi nöol hoopiski midagi etemat kui lihtsalt efektiivne. Sündmustik algas lühikese sissejuhatusega, et tutvustada needuse Lamia tegutsemisviisi ja lõpptulemust. Ohvriks oli väike poiss, kes lohistati teadagi kuhu. Mõnikümmend aastat hiljem saame tuttavaks noore, ilusa ja eduka pangatöötajaga, keda ootab ees kohtumine proua Ganush`iga. Ganush oli (ebaviisakalt end väljendades) vastik vanamutt, kes võis ühteaegu olla malbe naeratusega ja samas ka parajalt rõve. Juba pangas laua taga proteeside eemaldamine ja klaaskommide lutsimine oli omaette vaatemäng, mille peale sai mõnusalt istmel veidi niheletud ja omaette muiatud.

Roosiline ja helge algus asendus uskumatu kaklusega, mille algatas vihast pöörane Ganush. Seda kõike vaadates oli raske jääda tõsiseks, sest kui juba laenust ilma jäänud vanem naine röögib ja peksab meeletult oma vaest ohvrit, siis lihtsalt ei saa olla ilma naeratuseta suul. Mis siis, et selline olukord ei tohiks olla naljakas, aga hoogne soojendus eesolevaks filmiks määras enam-vähem paika, millist õudust ma tundma hakkan saama. Suurim erinevus Raimi varasematest filmidest oli vere puudumine. Film oli tohutult lennukas ja pingeline, aga peale ühe teatud koha verd tegelikult ei olnudki. Vanasti muidu väga armastatud verepulm oli asendatud rõvedusega, mis tõesti manas esile reaalse jälkusetunde ning jällegi äkilise naerupahvaku. Rõveduse all ma mõtlen okset, tatti, lima, usse, kärbseid ja muud värvikaid lisandeid. Iga järgmine õudusmoment oli ootamatu ja rabava lahendusega. Tingimata ei pidanudki peategelast kimbutama kurjad vaimud, sest ka teisiti sai näidata vägivalda endast väetimate kallal. Nimelt oli Christine sunnitud ohverdama looma ja see väike armas olevus on juhtumisi ka mul kodus olemas ning seetõttu vaatasin ohverdust teatud halvakspanuga. Kõiksugu õudushetked mõjusid värsketena ja uudsetena, kuigi kõik, mida siin filmis näeb on arvatavasti varem kasutatud.

Parim külg filmi juures oli hüsteeritseva naise puudumine, mille üle ma olen siiralt õnnelik. Allison Lohman kehastas Christine`i ja oma kena näolapiga ei muutunud ta kordagi häirivaks ega ebasümpaatseks. Pigem just vastupidi. Läbivaks jooneks Christine juures oli saleduse jälgimine, sest naisel oli olnud varasem kogemus suure kehakaaluga ning tänu sellele ei kippunud ta kogu filmi aja eriti midagi magusat ega rasvast naljalt sööma. Minu meelest üsnagi tähelepanelik, et luua peategelasele needuse kõrvale ka omad isiklikumad probleemid. Sisu jäi üsna tavaliseks, aga teostus oli liialt pingeline, mitmekesine ja lõbus, et see seik saaks filmielamust kuidagi rikkuda. Kuhu läheb deemonite all kannatav naine abi saamiseks? Muidugi selgeltnägija juurde, aga kõik need klišeed ei olnud üldsegi tobedad ega tülpimust esile kutsuvad. Selgeltnägija stseeni juures keegi kinos tagareas kohe pidi vaikselt, aga kuuldavalt kommenteerima "Thank you. Come again". Kõik vist teavad, et see pärineb Simpsonite tegelase Apu suust. Huvitav oli vaadata, kuidas inimesed eesridades rahuliku lainetusega naerma purskasid. Mõni vaikselt, mõni valjult. Christine sai sihi kätte ja jätkuva järjekindlusega hakkas vaene naine otsima viise needuse peatamiseks. Needuse kulgeb kolme päevase piinamisega mistahes moodustiste läbi ja siis avanevad põrguväravad. Aga tee sihtpunktini tehti filmis võimlikult humoorikaks ja jälgiks. Ma pole kunagi kinos õudusfilmi vaadates alatasa naernud, aga eks iga asja jaoks on kord oma aeg. Drag Me To Hell ei olnud labane, ärge seda arvake.

Väga lihtne on muuta rohke huumoriga täidetud õudusfilm mõttetuks lahmimiseks, mis ei ole õudne ega naljakas. Lihtsalt labane, aga Raimi kätetöö oli täpselt tasakaalus, et mina kui vaataja tunneks läbi osavalt koostatud lõbususe tõelist pinget ja õudust. Justin Long ei meeldi mulle mingil põhjusel, aga siin omas ta väikest rolli ning palju teda just nägema ei pidanud. Ei taha kedagi heast peast halvustama tulla, aga miski temas ei lase mul ta näitlemist kannatada. Tema osa Christine poisssõbrana oli siiski üllatavalt meeldiv ning seega ei pidanud ma talle altkulmu otsa vaatama. Värvikamad kohad olid meediumi ja surnuaia külastamine. Lohmani tegelaskuju muutus vihma käes hauda rüvetades täielikult, sest enne isegi teda piirava õuduse käes oli ta üpriski häbelik ja mitte just väga enesekindel, vaid hea südamega farmis kasvanud naine. Surnuaial muutus ta aga kiirelt raevukaks. Eks tal sai Ganushi kättemaksust villand ja võttis nõuks suruda needus vanamutile kurku kinni. Nüüd tuli meelde, et meediumi juures tugeva lärmi lõppemise järel keegi kinokülastajatest suutis ikkagi mainida, et nüüd tuleb kindlasti üks väga kõva pauk. Eriti hästi kostus see lause just sellepärast, et vali heli lõppes järsuslt ning kommenteerija ei jõudnud oma häält vaiksemaks võtta. Aga pole lugu. Värvikas film ja värvikas publik. Filmi lõpp oli ootamatu nagu kogu filmgi.

Drag Me To Hell üllatas mind tervikuna ja pärast seanssi värske õhu käes seistes tundsin, et sellest kõigest jäi väheks ja tahtsin koheselt jälle midagi nii pöörast tunda. Väga lõbus, õudne, pingeline, rõve ja lennukas horrorfilm.

P.S: Filmil on võrratu poster=)

9/10