Shrink 2009

Lavastaja: Jonas Pate

Osades: Kevin Spacey, Keke Palmer, Mark Webber, Saffron Burrows jne.

Kevin Spacey on üks nendest näitlejatest, kelle näitlejaanne meelitab vaatama ükskõik missugust filmi. Olgu film pealtnäha vägagi ebahuvitav, aga kui Spacey juhtub olema peaosas, siis olen ka mina kõigega päri. Spacey ei tee kohe ka filmi paremaks, aga Shrinki puhul võib nii väita küll, kuid isegi eraldiseisvana on lugu neurootilisest kuulsuste psühhiaatrist üsna paeluv.

L.A tipppsühhiaater Henry Carter ei suuda oma naise äkilist surma kannatada ja süütunde/leina leevendamiseks meeldib talle igat sorti kanepi seltsis aega veeta. Patsiente ei oska ta enam eriti aidata, sest kõigepealt vajaks ravimist just tema hing, kuid nii kaugele jõudmiseks on vaja parajas koguses tahtejõudu. Juhuste kokkulangemisel määratakse Henry seansile probleemne nooruk, kelle ravimine aitab ka Henry enda seisundit.

Kuulsuste probleemid pole mulle mitte kunagi muret valmistanud, sest hoian neist kaugele eemale ja selleks on vaja vältida igasugust kokkupuudet kollase ajakirjandusega nii paberil kui ka Internetis. Shrink pakub aga hoopis võimalust kohtuda staaridega ja neile pinget tekitavate hädadega. Valikuid on palju: liiderlikkus, ängistav hirmutunne, kartused, milliseid tagajärgi võivad põhjustada omaenda salaihad. Neid lahendab Kevin Spacey Henry Carterina, kes pärast oma naise surma ei ole enam vaimselt kompetente, et patsiente ravida, aga ikkagi istub ta oma toolile, viskab jala üle teise jala ja võtab pastaka vaikselt kätte. Vähemalt niiviisi peaks see väike protseduur välja nägema, ent Carter ei ole enam endine ja tema jaoks on ümbritsev üsna teisejärguline. Päevad mööduvad kanepilaksu all olles ja uue koguse ostmises. Mees on tõesti murtud ja Kevin Spacey toob selle võluva kerguse ekraanile. Elus nördinud ja masendusse vajunud Carteri päevad lõppevad basseini lamamistoolil suure peavaluga. Ennastkurnav eluviis justkui ei klapiks klassikalise psühhiaatriga, aga vahel on möödunud traagika mõju niivõrd suur, et enam ei oska või ei tahagi end korralikult aidata.

Carteri ümber keerlevad igasugused kummalised tegelased, kes ajavad taga omi unistusi või lahendusi probleemidele, mis kipuvad vaikselt nende elu rikkuma. Film käsitleb endas pesitsevaid nutuse olekuga kangelasi sobiliku annuse huumori ja draamaga, mis segunevad omavahel delikaatselt ja loomulikult, et tagada tõsised üleminekud ühelt tegelaselt teisele ja ühelt sündmuselt järgmisele. Shrink vajub tihitpeale kooseksisteerivasse unistavasse ja masendavasse seisundisse, mis iseloomustab eriti selgelt Spacey karakterit. Carteriga õnnestub lihtsalt sina peale saada ja seega tekib tema vastu teatav sõbramehe tunne. Umbes selline, et loed kedagi heaks sõrbraks või seltsiliseks, kuid tumedatel päevadel ei oska endist elavaloomulist semu mitte kuidagi aidata. Kõik oleneb ka kannatajast endast, sest hingehaavade parandamiseks on vaja lasta end lähedastel aidata. Kui seda aga ei juhtu, siis kannatuste rada on pikk ja kõle. Täpselt selline tundub välja nägevat Carteri igapäevaelu kanepit tõmmates, patsientidele nõu andes ja ennast unustama sundides.

Spacey`ga astuvad üles ka Mark Webber, Dallas Roberts, Keke Palmer, Saffron Burrows, Jack Huston ja Pell James, kes kõik koos täidavad vägagi kandvaid rolle, mis loovad filmile märksa mitmekihilisema sisu, kui oleks pelgalt treileri järgi osanud arvata. Mark Webber kehastab isehakanud stsenaristi, kes püüab kuidagi jala või kasvõi sõrme filmimaailma ukse vahe saada. Tema pääseteeks on Dallas Robertsi energiline ja pidevalt vihaselt sõimlev produtsent Patrick, kes pillub enda ümber ainult sappi ja need, kes kohe pihta ei saa, saavad hiljem tunda Patricku tekitatud kibedat kaotusevalu. Üllatavalt vahva roll koos teiste kõrvaltegelastega, kes justkui kõik pretendeerisid peaosalisteks ebastabiilse psühhiaatri asemele. Vahepeal astub kaamera ette ka Robin Williams, kes tahab Carterile väga pihtida ja temalt teatava maiguga nõu saada. Tegelasi oli Carteri kõrval seega päris palju, mis oli muidugi suhteliselt kena võte tuua lähemale filmimaailma tegelaste helgemaid ja süngemaid hetki. Lein ja enese süüdistamine kasvas veelgi rohkem, kui niigi piiri peal Carterile määrati patsiendiks käitumisraskustega koolitüdruk Jemma, kes oli üle elanud umbes sama traagika, mis Cartergi.

Koos nö. lakuti ja ravitseti haavu, kuid teineteisele lähenemine nõudis aega ja kannatust. Tunded on õrnad ja emotsioone on taoliste sündmuste puhul kergem vaka all hoida, kui neid lihtsalt välja lasta. Peenetundelist teemat lahkab film delikaatselt, kuid tihti ka vastupidiselt, mis tuuakse esile läbi huumoriprisma ja näkku kargava karmi reaalsusega. See rõhub eelkõige Carterit ja Jemmat, kes otsivad vastuseid ,neid lõpuks päris ausalt ja põhjalikult saamata. Lisaks Spacey suurepärasele rollile ja mitmekesisele tegelastele kannab filmi temaatikat edasi oskuslikult valitud muusika, mis tabab kaarahaaravuse loomiseks enamjaolt märki. Mainimisväärne on ka see vähene, kuid huvitav kaameratöö, mis paistis rohkelt silma. Süžee ei olnud väga silmapaistev ega ka uuenduslik, kuid filmi kandev osa, milleks olid tegelased ja eelkõige just Carter ning teema lahkamine nende abil, muutus sisu üle domineerivaks ning tahest tahtmata võibki end leida muserdunud ja läbilööki ootavate tegelaste seltsis ja neile nende püüdlustes kaasa elada.

Ei ole halba ilma heata ja niiviisi Shrink lõputiitriteni lahti rulluski. Kui kõrvale jätta vähene klišeelisus, siis on Spacey värskeim rollisooritus ja film igati mõtlemapanev ja elavaloomuline väike teos.

8/10