Memories of Murder 2003

lavastaja: Joon-ho Bong

Osades: Kang-ho Song, Sang-kyung Kim, Roe-ha Kim jne.

Joon-ho Bong jätkab üllatamast. Bongilt nägin esimesena The Hosti, mis erutas ja lahutas meeli kõige paremal ja nauditamal viisil. Järgmisena võtsin ette blogimaastikul tagantjärele lugedes paljukiidetud Memoires of Murderi, mis oli isegi parem kui The Host ja kinnitas Joon-ho Bongi mu lemmikuimaks Korea lavastajaks koos Chan-wook Parkiga. Huumor ja tegelased Korea stiilis on juba omaette klass, mida vaatan suure innu ja huviga.1986. Lõuna-Korea. Gynggi maakond. Kui leitakse teine noore kauni naise surnukeha, hakkab uurija Doo-Man Park juhtumit tõsiselt võtma ja selleks puhuks saabub Seoulist uurija Tae-Yoon Seo, et mõrvari tabamiseks oma panus anda. Kaks saamatut ja üks professionaalne politseinik astuvad vastu mõrvadejadale, millel ei paista lõppu tulevat.Kui mestis on Joon-Ho Bong ja Kang-ho Song, siis on alati midagi head oodata. Isegi mitte head, vaid suurepärast. The Host Kang-ho Songiga peaosas on tubli tõestus Korea filmimehe andekusest. Memoires of Murder on aga hoopis erinevam lui kollifilm. Lugu väikelinna rumalavõitu uurijate püüdlustest leida pidevalt tundmatuks jäävat mõrvarit, kes vihmastel öödel neidiseid püüab ja neid jõledal kombel tapab. Filmi võlu seisneb üksnes Bongi filmikeeles ja eriskummalises karakteriarenduses, mis on vahest iseloomulik ainult Korea lavastajate hulgas. Lõuna-Korea eluolu 21. sajandil ja ka möödunud aastakümnetel on hulga põnevam ja sisukam, kui USA suurlinnade tänavad ükskikute detektiividega, kes jälitavad tihti üleliia külmeverelisi mõrtsukaid. Korea külas toimuvat sündmustikku saadavad laiad põllud, mänguhoos kiljuvad lapsed, niisama kohalikud veidrikud ning rumalad ja ohtlikult vägivaldsed politseinikud, kes huvituvad rohkem patuoina tabamisest, kui ehtsa tegude autori püüdmisest.

Doo-man Park ja Yong-koo Cho on kaks väikelinna uurijat, kes asuvad noorte naiste mõrvu lahendama, kuid õnnetuseks kipuvad nad tihtipeale koperdama lohakuse ja hoolimatuse pärast valedele jälgedele. Kang-ho Song on Doo-man Parkina pesuehtne(kuigi väga õppimisvõimeline) julmur, kellele meeldib, kui kõik käib ainult tema pilli järgi. Olgu selleks siis süütud süüdlased või uurimismeetodid, millesse jällegi ainult tema usub. Siinkohal võiks filmi näinutele märksõnaks lisada külaennustaja külastamine ja tolle nõuande kuulda võtmine. Kui Doo-man võib vahel olla lihtsalt loll, siis tema partner on ohtlik loll, kelle jalge ette ei tahaks mitte keegi sattuda. Enne suurlinna võmmi tulekut krabavad kaks tunnistuste väljapeksmist harrastavad uurijad oma käte vahele iga kahtlusaluse, kes isegi õige natukene tapetutest liiga palju teab või hoopis mõne halva kuulsusega elaniku, kes lihtsalt sobilik kandidaat. Koomiline, kuid samas endalgi saamatust tekitav kurb vaatepilt, kui kaks jõhkardit mõnele sõnu suhu topivad.

Kogu toimuvat asjalikku ja detailirohket janti saadab peategelaste iseloomulik suhtumine ellu, mis on kasvõi huumori poolest niivõrd palju erinevam laiast massist. Doo-mani ja tema ustava kaaslase Yong-koo tegevusse sekkub Seouli uurija, kes pahaaimamatu Doo-maniga tutvub mõningal määral isegi ootuspärasel moel ehk otsekohene tutvustus, kuidas meie siinkandis asju ajame. Joon-ho Bong pani eriliselt suurt rõhku tegelaste arengule nagu alati. Sellel alal on lavastaja niisama oskuslik nagu mina sigaretti põlema pannes. Esikohale tõsteti peategelasi ehk kolme uurijat, kuid oma tähtsa rolli said ka kõrvaltegelased kahtlusaluste näol. Mõnikord ei pane isegi tähele, et vaene süütu tegelane on lihtsa naiivsuse või antud juhul ka kaasasündinud hälbega jõudnud õige vargsi naha vahele pugeda. Tulevik osutus tumedaks mitmete tegelaste jaoks ja tänu laiahaardelisele karakteriarendusele andis järelmõju tunda iga kaotatud hinge järel. Esialgu võib Memoires of Murder`ist tekkida petlik arusaam, et tegu on andeka komöödiaga, aga kui kätte jõuab aeg, et tutvustada mõrvari kätetööd, siis on nali naljaks ja kogu huumor kaob äkitselt ruumist.

Samal ajal ootab tapetud tüdruk metallist laual lahkamist. Mõrvaloo uurimine ei ole lihtne ja absoluutselt mitte etteaimatav. Võib olla alles filmi lõpus, kui lahendus oli käeulatuses, ei oleks osanud enam pakkuda, kuhu lugu niiviisi edasi areneb, sest vastus paistis juba käes olevat, aga lõplik lahendus keerles mitme mõjuka "aga" ümber ja seega oli kahtlustel lihtne tekkida. Bongile iseloomulikult saatis filmi meeleolukas muusika, mille erinevad meloodiad tabasid märki igas olukorras. Kaameratöö on lisaks igaks olukorraks vastava meeleolu loovale kinematograafiale tempokas ja energiline just sel silmapilgul, kui see oli kõige rohkem või kõige vähem oodatud. Asja teeb huvitavaks tõsiasi, et film põhineb tõestisündinud lool. See lisab ka veidi õli tulle, et muuta brutaalset mõrvadejada veelgi lähedasemaks vaatajale. Näiteks kasvõi minule. Ma olen vähe Korea filmidega kokku puutunud ja alles harjun nendega iga uue kogemuse võrra.

Suurepärane mõrvamüsteerium, mis oleks nagu perfektne Korea kino.

10/10