Barking Dogs Never Bite 2000

Lavastaja: Joon-ho Bong
Osades: Du-na Bae, Sung-jae Lee jne.

Ehk Flandersui Gae on Joon-ho Bongi esimene film ning juba sellest minimalistlikust ja lihtsast loost on näha kuivõrd kaugele on Bong möödunud aastate jooksul arenenud. Barking Dogs Never Bite ei ole sugugi halvem või vähemtähtsam Korea filmilavastaja filmograafias, kuid olles näinud peaaegu kõiki tema uuemaid filme, saan hõlpsasti tõmmata paralleele Bongi filmikeele taseme tõusuga ja langusega. Keda ma lollitan? Mingit langust pole siiamaani näha olnud.

Mitte eriline koertesõber kortermaja elanik Yun-ju ei suuda enam välja kannatada kusagil lähedal askeldavat klähvivat koera. Ta otsustab selles suhtes midagi ette võtta, kuid lärmaka koera probleem tekitab ühtäkki drastilisi pöördeid ja lõppude lõpuks peab just tema oma sõnu sööma. Samal ajal soovib noor naine Hyeon-nam oma eluga midagi ette võtta ja pälvida kasvõi natukenegi tunnustust ning koeri põlgav Yun-ju annab talle selleks hea võimaluse.

Barking Dogs Never Bite on suhteliselt isevärki film elus läbipõlemisest või sinnapoole suundumisest ja eneseleidmisest läbi läbi musta huumori ja tragikoomika. Hiiglaslik kortermaja peidab endas veidraid residente, kelle harjumused ei ole mitte halvad, vaid pigem kohutavad. Arvestada tuleb ka võõra kultuuri iseärasustega, mis meile ei mahu mitte kuidagi pähe, kuid antud juhul on mõni ülimalt veider tava/komme/söök korealaste jaoks täiesti tavaline nähtus. Õnneks üks kindel söök, mida majahoidja väga armastas, oli pigem siiski taunitav. Kogu tegevustik leiab enamjaolt aset suures kortermajas koeri mitte salliva Yun-ju seltsis, kuid samas põigatakse ka tüdruku Hyeon-nami eneseteostuse püüete juurde. Nende kahe tegelase tegevused põrkuvad koeraprobleemi lahendamise käigus. Abielumees Yun-ju on ülikooli õppejõud, kelle palk, edukus ja õnn on ta maha jätnud. Rase naine on nõudlik ja käsutav ning vaga mehike püüab kõigest väest naist igal moel rahuldada. Olgu selleks siis 200 pähkli ükshaaval purustamine või vihatud koera tagaotsimine. Mingil hetkel viskab mehel aga kopp ette ja nii ta siis niiöelda vaigistab klähvivat karvatuusti. Selles suhtes kerkis esile kaunis pentsik huumor, mis arvatavasti kuulubki korea musta huumori juurde.

Kõike, mida mees püüab endast eemale lükata tuleb sama kiiresti ka tagasi. Ta vihkab koeri üle kõige, kuid õige pea on uueks pereliikmeks koerake, kelle olemasolu ei salli Yun-ju esimesest päevast peale. Teine liin jõuab Hyeon-namini, kes tahab ka olla tugev ja kuulus nagu mõni teine tema rahvuskaaslane. Selle jaoks kohtubki ta kahel erineval viisil Yun-juga. Üheks viisiks on eneseteostus, mis hõlmab endas koeraprobleemi "traagilist" lahendust ja teiseks viisiks osutub olema Yun-ju vihatud, kuid kaduma läinud koera otsimine. Mida kõike peab tegema see vaene vennike, et niigi oma piiri peal naist õnnelikuks teha, kuid ta võtab ette ja teeb kõike vastupidist lonkides kurvalt mööda tänavaid ja kleepides naise vastostetud koera pilti postidele, aedadele ja seintele. Hyeon-nami aktiivsus ja tahtejõud kannatavad muserdavalt igava töö tõttu ja tihtipeale liitubki naine murettekitavate juhtumite kallale. Esmalt koertevihkaja koletu tegu, siis koeri süüa armastava kodutu lõuna varastamine ja lõpuks kõige lihtsam ehk pealkirjaga "Kadunud koer" lendlehtede jagamine. Mõlemad tegelased justkui said, mida tahtsid, aga nagu ei saanud ka.

Üldine temaa kippus tihtipeale teisenema eneseleidmisest humoorikaks igapäevaelu kujutamiseks, mis võib olla nii piinarikas kui ka üllatuslik, kuid mõte iseenesest ei kadunud kuhugi ja läbi Bongile iseloomuliku filmikeele ja karakteriarenduse sündiski lugu oma soove täita ihaldavatest inimestest.

8/10