Lavastaja: Joe Johnston Osades: Benicio Del Toro, Anthony Hopkins, Emily Blunt, Hugo Weaving jne.
19. sajand. Lawrence Talbot saabub mitmete aastate möödudes kodumõisa, et matta oma julmalt mõrvatud vend. Vennanaine Gwen otsib vastuseid ja palub Lawrence`i abi. Levivad kuuldused mustlaste saabumisega ilmunud metsalisest, aga mitte keegi ei võtta külajutte tõe pähe. Kui Lawrence`t ründab müstiline olevus metsast, hakkab ta tasapisi moonduma ja aegamisi rullub lahti mehe painajaid tulvil minevik.
Algselt pidi lavastajatoolis istuma Mark Romanek, kuid täiendava aja palumise järel paigutati lavastajaks varem Jurassic Park III`e, Hidalgo ja ka Jumanji`ga maha saanud Joe Johnston. Ei ütleks, et mul oli sellesse mehesse eriti usku, kuid siiski leidsin end vaimusilmas kujutamas värsket ja elu täis jutustust libahundi sünnist, elust ja hukust. Usk puudus tänu Juuraajastu pargi kolmanda seikluse nõrkuse tõttu, kuid samas ei saanud mööda vaadata Jumanji`st, mille tase teeb paljudele seiklusfilmile silmad ette. Olgu lavastajaga kuidas on, aga tänu täiendavale taustauuringule tundub, et The Wolfman`i ebaõnnestumine ei peagi langema just Johnstoni kaela. Pikka aega arengujärgus püsinud uuslavastus legendaarsest poolmehest-poolhundist on kaunis ebaühtlane, kiirustatud ja monteerimiskääridega on üleliia hooletult ümber käidud. Film on tervikuna seeditav ja maitsev puuvili, aga tihtipeale segab maitseelamust kõvad ja vastiku maitsega kivid, millel õnnestub alguses suurepärasena tundunud maitse muuta mõruks ja seega ka terve vili ebameeldivaks. The Wolfman`i teostuslik külg on kena ja isegi nii kena, et peaaegu olin juba valmis andestama tohutuid puudujääke. Okei, mitte nii väga, aga filmi tehniline pool pani kohe imestama, et 19. sajandi Inglismaa maapiirkond sealse mõisa ja kohaliku külaga on üles võetud niivõrd ilusate ja tumedate visuaalidega, mis oma eri külgedega loovad maalilise vaatepildi. Silmailu nagu säär vastu trepi teravat äärt oli loodud kujutamaks rõsket ja halvaendelist Inglismaa mõisa ning selle metsasid. Pildikeele ilu teenis erinevalt loo kandvusest oma eesmärki vägagi õnnestunult.
Benicio Del Toro võis ju Puerto Ricos sündida, aga inglise härrasmeheks sobib ta piisavalt hästi, et oma osa ehedalt välja mängida ning lisaks sellele ka veel libahundina lõriseda ja oma raevu vaeste patustega jagada. Täpselt sama kiitust võiks jagada ka söör Anthony Hopkinsiga, kelle viha ja salakavalust kiirgav õel nägu on kuldaväärt. Peab tõdema, et näitlejate ja tehnilise poolega tabati märki. Aga mis siis ometi valesti läks? Film kiskus kiiva alates Talboti hammustust ja lonkas nagu haavata saanud libahunt puuduliku suunatajuga finaali poole. Filmi lõigati nii mitmeid kordi, et arendatav lugu kesksete karakteritega taandus pelgalt taustaks ja mitte mingeid emotsioone ei suudeta välja pigistada. The Wolfman jätab pooleli iga karakteriarenduse, mis filmi jooksul tähtsaks kujunevad ning jätkab ebasujuva ja tõrksa kiirusega libahundi esimese ulgumise poole. Seetõttu kannatab elamus, mida just selline film pakkuma peakski, ja tihtipeale võibki end leida mõtlemast kõrvalistest hetkel kasvõi muret valmistavatest probleemidest, aga mitte filmist endast, sest järjepidevus on pidevalt nagu noaga lõigatult koperdav. Iga stseeniga kiirustatakse ja hüpatakse kähku järgmisele ning lõppude lõpuks kaob huvi isegi Lawrence Talboti saatuse vastu. Vaatamata pettumust valmistavale narratiivile ja montaažile, pakkusid mõned tegevuspaigad ergutavat elamust. Nimelt kõik hullumaja raames toimunu osutus meeldivamaks ja pingelisemaks kui terve film. Minevikuvarjude vallapääsemine ja libahundi ovatsiooni väärt transformeerumine tõstsid huvi märgatavalt ja arvan, et puhtalt tänu nendele seikadele mööduski ülejäänud pool filmi kõrgendatud ärevusega. 
The Wolfman on ebaõnnestumine selle kõige kurvemas mõttes. Tegu ei ole halva filmiga, vaid hoolimatult kokku klopsitud uusversiooniga, millel puudub järjepidevus tegelaste ja loo suhtes, sest igasugune areng on ebamäärane. Klišee klišee otsa ja nii lõpuni välja. Lugedes lavastaja kommentaare ja filmi vaevalist valmimisprotsessi, tundub üha tõenäolisem, et Director`s Cut võib mõningaid või isegi mitmeid puudujääke märgatavalt parandada.
5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar