The Lovely Bones 2009

Lavastaja: Peter Jackson

Osades: Saoirse Ronan, Mark Wahlberg, Rachel Weisz, Stanley Tucci jne.

Peter Jacksoni teine lavastajatöö pärast "Sõrmuste isanda" triloogia lõppvaatust osutus parajalt teistsuguseks ja isegi mõneti veidraks valikuks niivõrd kõrgtasemelise kaliibriga lavastaja jaoks. Ootused eriti kõrged ei olnud, sest seadsin Jacksoni uue filmi pigem huviäratavale tasandile. Põhjus oli võib olla selles, et ootasin ikka "Kääbikut", aga sellega läheb veel kaua, kaua, nii et oodata pole suurt mõtet. The Lovely Bones põhineb Alice Seboldi romaanil, millega ma ei ole tutvust teinud, kuid tänu filmiversioonile tahaksin seda isegi lugeda. Jacksonil on selja taga väga erinevaid filme, kuhu mahuvad draamad, ulmefilmid ja ka õuduskomöödiad, mis on kõik paraja kiiksuga. Lord of The Rings`iga saavutas lavastaja aga absoluutse taseme ja seetõttu hindan ka mina tema võimekust filminduses kõrgelt, sest niivõrd suurt projetki ei ole kindlasti lihtne kontrollida. Nüüd aga The Lovely Bones.

1970ndate algus. 14-aastane Susan Salmon kaob äkitselt ja on arvatavasti mõrvatud. Tegelikult on elu kaotanud Susie igavese rahu vahepeatuses, et aidata oma perel kaotusevalust üle saada või aidata leida ja maksta kätte mõrvarile.

Noore tüdruku mõrvast ja sellele järgnevast ning perekonnatraagika lahtihargnemisest pajatav lugu, mis on edasi kantud läbi mõrvatu silmade ja peab tõdema, et pärast filmi on täiesti arusaadav kuivõrd uudne on antud film Jacksoni jaoks, kuid lavastajakätt on siiski tugevalt tunda. "Minu armsad luud" on sentimentaalne ja üsna õrnatundelise käsitlusega draama mõrvast, mõrvarist ja perekonna kaotusest. Tegelikult rohkem esimesest ja viimasest, sest filmi idee seisnebki perekonna vastupidavuses. The Lovely Bones kipub kalduma naiivseks ja "lilleliseks" nägemuseks elust ja surmast, kuid need kaks omadust saavad ka hea põhja, millel nad aktiivselt tegutsevad. Julma mõrva ohvriks langev sinisilmne Susan Salmon on 14-aastane fotograafiat armastav tütarlaps, kes ei ole kogenud kurjust, mida ühiskond eneses peidab. Kiskjad haigete ihadega jäävad Susie rõõmsameelsuse kõrval tahaplaanile ja umbes nii töötabki kogu film otsast lõpuni. Elurõõmust ja heitlikust otsusest, kas kätte maksta või minna rahus ja lõpetada püsiv lein mahajäänud perekonnas.

Film jaguneb kaheks: teispoolsuse kujutamiseks ja perekonna leinaks. Ühelt poolt on sündmuste keskmes kaunis CGI teismelise tüdruku kaotatud elu kujutamiseks, aga teiselt poolt 70ndate tunnetus ja seda nii muusikaliselt, riietuselt kui ka eluolult, mis on filmi tarbeks väga kenasti ära tabatud, vähemalt nii tundub olevat. Õnneks ei mattu sisuline ja ajastuline pool teispoolsuse fantaasirikkuse alla. 70ndate alguse suhtumine jõuab end isegi näidata, kuid enam-vähem minimaalsel kujul. The Lovely Bones`i läbivaks jooneks on mõrvatud Susie narratiiv iseendast, oma uuest elust ja ka pere mõrvari otsingutest. Saoirse Ronan on hea valik Susan Salmoniks. Tänu tema säravalt rõõmsameelsele ja sinisilmsele etteastele oli Susie roll tugev, meeldiv ja kaasahaarav. Maailm läbi lapseohtu tüdruku silmade on hoopis teistsugune ja seda peegeldas ka rõõmsaid ja vähemrõõmsaid detaile esile toov vahepeatus enne Susie lõplikku lahkumist siit ilmast. Naeratav naiivsus ei hakanud vastu tänu vahepeatuse kujundusele, sest kõik justkui toonitas 14-aastase nägemust seljataha jäänud elust. Seetõttu asendus naiivsus hoopis loogilise jätkuna, mida asustavad lapsed, kellel kõigil on üks ühine ja siduv taak.

Film võtab end tõsiselt, et tutvustada Susiet, tema perekonda, möödunud kümnendi algust, eluolu ja pahaimamatust, mida tegelikult juba alguses mainitakse. Mark Wahlberg pereisa Jackina ja Rachel Weisz murtud ema Abigailina moodustavad hea ekraanipaari ning mõlemad teevad üheskoos tasakaalukad rollisooritused. Lisaks Susie`le on filmi teiseks keskseks tegelaseks sõbralik naaber George Harvey Stanley Tuccina. Tucci astub üles muheleva ja toretseva juba vanemas eas naabrimehena. Harvey külm ettevalmistus ja läbiviimine on üllatavalt läbimõeldud ja täpsed, kuid samas tänu Tuccile tuleb eredalt esile Harvey tegelase perverssus ja tema vastu tekkiv vastikus. Palju pühendatakse aega Harvey metoodikale, aga mitte põhjendatud motiivile ja minevikule, mis teda haiglase iha juurde üldse viis. Saab ainult oletada, et üks põhjustest võis olla naise aastatetagune surm, kuid sellel ei paista mitte mingit alust olevat. Igal juhul esitab Stanley Tucci võrratu vastikust tekitava rolli, mille paratamatu ettemääratus kipub etteastesse ära kaduma. See tuli filmile ainult kasuks, sest mõtted koondusid oleviku, mitte eesootava tuleviku suunas. Visuaalselt kena Susie teispoolsus väljendas kõike, mida ta oli kogenud või mida pere hetkel kogeb.

Seos reaalsuse ja Susiega võttis üles üha enam tuttavaks muutuvaid tuure, sest teispoolsuse mõju meie maailmale on kajastust leidnud lugematutes õudusfilmides, kuid The Lovely Bones kujutab ebamaise kohalolu läbi ebamaise enda silme läbi. Mitte küll otseselt paranormaalsusega käsikäes, aga umbes sinnakanti peaaegu jõutaksegi. The Lovely Bones kaldub aega ajalt liigsena mõjuvasse värviküllasesse fantaasiasse, mis võib kohati mõjuda eemaletõukavalt, kuid kui silmas pidada, kellele valdav enamus fantaasiaküllusest on pühendatud, siis rõkkav CGI keskkond on siiski kenasti õigustatud. Võib jääda mulje, et film on kaunis pinnapealne ja et liigne ilustatus varjab Harvey julma tegu ja tegusid, kuid Susie ja teiste noorte vastu toime pandud kuriteod jõuvad värviderohke reaalsusega kaasas käia ning tõstavad just siis pead, kuid neid kõige enam on vaja. Teostus on igas mõttes kiiduväärt, kuid see ei meeldi kindlasti kõigile, sest pinnapealsena esitletav Susie, tema reaalsus ja pereisa mõrvari otsingud reedavad paratamatult lõpptulemuse, mis tegelikult on vastavalt filmi ideele igati õnnestunud ja väldib seega ka ettearvatavust.

Pisut liiga värviküllane ja rõhutatult "lilleline", kuid emotsionaalse ja visuaalselt kauni jutustusena tasemel teos.

8/10