Revolutionary Road 2008

Lavastaja: Sam Mendes

Osades: Leonardo DiCaprio, Kate Winslet, Michael Shannon jne.

Paar filmi jäidki vaatamata enne Oscari jagamisi, aga nüüd tegin vana vea heaks ning sain Sam Mendesi ja Gus van Santi filmidega ühele poole. Revolutionary Road oli üks vähestest, mille sisust ma eriti midagi ei teadnud. Teadsin DiCaprio ja Winsleti osalusest ning ka seda et nad kehastavad abielupaari, aga see oli ka kõik. Suhteliselt võõra sisuga osutus RR olema, aga ega see asjaolu ei kahandanud filmi kvaliteeti, sest peaosatäitjate sooritused ja sündmuste kulmineerumine osutusid küllaltki tugevateks.

Sisu leiab aset 1950ndate keskel, kui abielupaar suundub elama idüllilisse linnaossa, et seal oma väike eluke üles rajada. Wheelerid aga on teistsorti inimesed ja õige pea ei suuda nad elada üksluisuses ja võltsilt naeratavate naabritega ning seega otsustavad Wheelerid oma uue elu uude pöördesse viia, aga ka sellel ettevõtmisel on omad tagajärjed. Mida mugavam elu, seda raskem on ka sellest eemalduda.

Film oli esiteks vägagi ajastutruu, mis aitas hõlpsalt tollast ühiskonda rohkem mõista ja ka sellesse sulanduda. Film toetus eelkõige abielupaari suhetele ja nende liigagi mugavusi täis elule. Frank Wheeler oli oma tulevase naise Apriliga kohtumisel elujõudu ja tahet täis. Tahet oma eluga märkimisväärseid saavutusi korda saata, kuid need soigusid abiellumise ja korraliku kodu otsingute järel. Tööl püüdis ta olla eluline ja kõike näinud mees, aga ka tema jõud vandus alla ja lõpuks mõistis ta, et senine elu ei vii teda mitte kuskile. Õigemini tõi Frankile selle mõtte ta naine April, kes jäi küll koduseks, aga üldsegi mitte kodustatuks. Ka tema polnu maha matnud kunagisi plaane, aga mida rohkem mugavaks elu muutus, seda raskem oli sellest eemalduda. Algul oli plaan minna Pariisi ja seal elada kuni jõudu jätkub, kuid kui uue lapse tulek tuli ilmsiks, siis muutusid järsult kõik tulevikuvaated. Mõlemad sisimas soovisid meeleheitlikult muutust oma vaikses äärelinna elus. Puudu jäi aga julgusest, sest Aprili rasestumine osutus justkui ettekäändeks, et mitte jätkata "pööraseid" plaane. Aprilile selline sündmuste kulg eriti hästi ei sobinud ja mehest eemaldumine oli paratamatu.  "Pöörane" oli nende plaan kõigi naabrite ja tuttavate meelest, sest mitte keegi ei osanud põhjendada nende teguviisi, kuigi tundus, et ka nemad igatsevad midagi sellist oma eluga teha. Põhirõhk kogu filmil seisnes idüllilise, kuid vaimselt piinava elu kujutamisel. Wheelerid olid hea näide tuimade fantaasiate purustamiseks, kuid ka nemad vandusid alla. Raske on eemalduda kergest, kuid igavast ja mugavast, kuid tüüpilisest elustiilist.

DiCaprio on oma annet juba mitmeid kordi tõestanud ja temas ei peagi pettuma, sest tema puhul võib edaspidi pettuda vaid valitud rollides. Seekordsel osal polnud häda midagi. Süveneva ahastusega meest kehastas ta huvitavalt ja haaravalt ning Winsletiga oli umbes sama lugu.Tema roll hullumise piirile aetud perenaisena oli isegi pisut haiglane ja seda eriti veel lõpuosas. Mõlemad olid igati korralikud rollisooritused ja seda võib öelda kogu filmis esinenud näitlejaskonna kohta. Vägagi huvitav oli jälgida seda painavat arengut kulminatsiooni suunas, sest mehe ja naise vahel lahvatanud või siis õigemini aeglaselt "suure paugu" poole suunduv suhe oli eriskummaline. Mõlemad hakaksid üksteist vihkama, kuid kumbki ei suutnud ka teineteisest lahkuda. Vihkamine plaanitud reisi maha matmise pärast ja vihkamine üksteise tavapäraste harjumuste pärast oli veenev, kuid algselt ei suutnud ma valitsevat teemat omaks võtta. Lihtsalt ei pakkunud huvi. Film iseenesest suutis asja pingeliseks teha, kuid kokkuvõttes ei suuda ma meenutada peale suurepäraste näitlejatööde midagi silmapaistvat antud sisu juures. Küllap oleks vaja ka ise midagi sellist läbi elada, et õieti aru saada, aga praegusel juhul ei elanud ma õieti vähemalt poole filmi jooksul toimunud tegevusele kaasa. Eks viga on minus, aga õnneks korvas selle puudujäägi õige pea arusaadavaks muutunud sündmuste kulgemine. Lõpu poole tekkis mõneti isegi tunne, et olukord võib käest ära minna ja Wheelerite vahel võib juhtuda midagi märksa tõsisemat kui pidev hüsteeriline vaidlus. Õnneks või isegi kahjuks seda ei juhtunud, kuid lahendusviis oli vägagi õnnestunud. Viis, kuidas naine pärast täieliku enesevalitsuse kaotamist järgmisel hommikul käitus, oli hirmutav. Muidugi oli arusaadav, et ega sellest enam midagi head ei tule, kuid siiski muutusid lõpusündmused pingelisemaks kui kogu eelnev filmi jooksul toimunud sündmustik. Huvitav oli jälgida mehe ja naise suhte tõuse ja mõõnu ning iga uue sammuga juurde lisanduvaid pingeid, mis viisid üpriski kummalise kulminatsioonini.

Tugevad näitlejatööd ja aeglaselt, kuid siiski üsnagi pinget tekitava arenguga teos Sam Mendesi poolt. 

7/10