Hunger 2008

Lavastaja: Steve McQueen
Osades: Michael Fassbender, Stuart Graham jne.

Niisiis, kätte on jõudnud kolmanda Ühise filmivaatamise aeg ja seekordseks valituks sai meilgi PÖFF-il linastunud Hunger, mis oli mulle huvi pakkunud juba eelnevalt.
Film jutustab näljastreigist, mida korraldasid IRA vangid eesotsas Bobby Sandsiga. Vnglaelu ei ole meestele lihtne, sest nende elamine püütakse võimalikult talumatuks muuta. Bobby Sands alustab näljastreiki ja ta on valmis ka lõpuni minema.Inglise filmid on mulle alati südamelähedased olnud. Ma ei teagi miks, aga mingi teatud sorti võlu on neil minu jaoks kogu aeg olemas olnud. Ja Hunger ei olnud erand. Esmalt tooks välja pikaldase ja mõtlikud kaadrid, mis andsid minule kui vaatajale palju mõtlemisruumi. Võigas julmus oli märgatavalt häiriv, aga siiski julge ning tõeliselt otsekohene, mis lisas filmile hoopiski teise tooni. Kohati hakkas film dokumentaalkaadreid meenutama, sest kõik mis ekraanile ilmus oli kohati ikkagi väga realistlik. Rõhku lisas ka kollakas või siis vastavalt hall visuaalne külg, mis andis vanglale, nagu seda kujutati, isikupärase varjundi. Filmi ülesehitus jagunes pooleks: algul tutvustati õige lähedalt vangla siseelu ja siis Bobby Sandsi ristiretk. Brutaalsusest puudu ei jäänud. Muidugi ei hakatud siin kedagi veristama või slasherile omaselt amputeerima, aga siin filmis kujutatud vägivald vangide suhtes oli brutaalne puhtinimlikus mõttes. Pidevad jõhkrad peksmised vangivalvurite poolt, omaenda rooja sees elamine, nälg ning lootusetus lisas filmi tohutult hea seest õõnsaks tõmbava tunde, mida ma ei mäletagi, et oleksin hiljuti mõne filmi puhul niimoodi tundnud. Vanglale omane külm ja rõske atmosfäär andis tuntavalt haiglast masendust ja piinlemist edasi.
Bobby Sands, keda kehastas Michael Fassbender, oli üsnagi huvitav tegelane. Eriti tasuks ära mainida tema ja ühe teise mehe vahelise dialoogi ning sellele järgnenud Sandsi monoloogi, mis oli küllaltki omapärane seik ning üsnagi tähendusrikka mõttega. Mees selgitas pikalt ja laialt oma põhimõtte lahti, sest vestluskaaslne ei leidnud mitte kuidagi streigis mõtet olevat. Fassbender oli mulle hirmus tuttav kusagilt, aga igal juhul tegi see mees tõsiselt hea rolli. Filmis päris palju esinenud pikaldased stseenid oli kohati väga kummastavad ja oma suures vaikuses eriliselt mõjuavaldavad. Tooks ka välja ühe päris pikka ja kummalise põranda koristamise vangide uriinist, mis oma pikkusega ei häirinudki, sest huvitav oli vaadata ühes filmist sellist omapära. Näljaperoodi oli endalgi piinav vaadata, sest Sands nägi ühe süveneva näljutamise järel lihtsalt kohutavalt häriv välja. Huvitavalt ja omalaadselt oli leitud viis, kuidas näidata Sandsi piinu. Nimelt tema valust tuikumise jooksul oli tagaplaanil ühel hetkel näha ringi lendavaid vareseid, mis Sandsi piinlemisega rütmis liikusid.

Filmi täitnud armutu vägivald ja ropud elutingimused ning iga tegevuse pikk, detailne ja tsenseerimata kujutamine moodustas minu jaoks ühe tõeliselt meeldejääva ning mõtliku teose.
9/10