Lavastaja: Troy Duffy
Osades: Sean Patrick Flanery, Norman Reedus, Willem Dafoe, Billy Connolly jne.
Boondocki pühakud jäid esmakordselt silma Filmiveebi parimate algustiitrite valimise mängus, kus kogematta sattusingi antud filmi alguse peale. Seal kostus mõnus Iiri muusika ja kaks stiilset venda astusid kirikust välja ning see sööbis mulle mällu niivõrd hästi, et varsti olingi filmi endale hankinud. Lavastaja Troy Duffy pole pärast antud filmi millegi erilisega silma paistnud, aga Boondock Saints annab igatahes mõista, et mees teab mida teeb. Loodan et sellel aastal ilmuv Boondocki järg jätkab samas vaimus.
Kaks venda iirlased Connor ja Murphy McManus teevad juhtumisi otsa peale kahele Vene maffia saadikule, mille tagajärjel nad mõistavad, et nende ülesandeks ongi puhastada Boston seda rüvetavast kõntsast. Ja nad alustavad Bostoni tunginud Vene maffiast. Samal ajal jälitab vendi eriskummaliste meetmetega FBI agent Paul Smecker.
Boondock Saints algas jutlusega kirikus, kus kaks musta riietunud venda palvetavad ja astuvad tänavale ning millele järgneb rõõmsameelne Iiri rahvaamuusika, mille taustal kujutatakse vendade tööpäeva ja siis jõutaksegi kohalikku baari. Sinna ilmuvad kolm Vene jõmmi, kelle päevad said tänu vendade tegutsemisele peatselt loetud. Sean Patrick Flanery ja Norman Reedus kehastavad kahte kummalist pealtnäha usklikku venda, kes jõuavad tänu Jumalalt saadud sõnumile järeldusele, et nende ülesandeks saab olema kurjuse hävitamine. Midagi väga lahedat oli nende kahe iirlase juures, sest nende suhtumine kõigesse ja tegutsemine õigluse nimel oli osavalt stiilne ja samal ajal ka parajalt äkiline. Mõlemad kandsid musta mantlit, mis andis neile kui puhastajatele otsekui vastava olemuse. Tegelasi tutvustati ka päris kenasti. Nimelt iga uue tähtsama tegelase ilmumisel jäi pilt seisma ja tutvustati neid nii nime kui ka amet järgi. Kahe venna vaheline tekst oli kohati mõnusalt koomiline ning nad ise olidki tegelikult vist kõige andekamad tegelased. Mööda ei pääse ka Willem Dafoe kehastatud omapärasest agendist, kelle uurimismeetodid ei olnud sellised mida olen harjunud nägema. Mõrvapaigal asetas endale kõrvaklapid pähe ja hakkas ooperit kuulates toimunud mõrva lahti mõtestama. Samal ajal vaatasid kolleegid teda imestunud pilgul. Eriti hea seik oli seotud dektetiiviga, kellel mitte kunagi õigus polnud ja Dafoe tegelane saatis ta iga eksimuse järel alati süüa tooma. Vist kõige meeldejäävam oli Smeckeri emotsionaalne etendus kuulidega põrmustatud maja ees.Vendade ristiretke saatis vägagi sobilik muusika, mis vahetus stiili poolest päris tihti. Vennad said justkui sõnumi Jumalalt ja pärast seda hakkasidki nad pikemalt mõtlemata Bostoni ladvikut korrastama. Vene jõmmid läksid küll manalateele erinevate asjaolude kokkusattumisel, aga edasine Vene maffiale kallale tungimine oli siiski planeeritud, kuid mitte eriti õnnestunult läbi mõeldud. Vendi saatis närviline ja kohmakas Rocco, kellel puudus võime pikemalt ette mõelda. Alguses langesid venelased ja siis võeti ette itaallased. Agent Smeckeri uurimismeetod oli kindlasti üks andekamaid, sest tal oli kindel meetod kujutada kõike juba toimunut endale ette ja seda oli minul kui vaatajal samuti huvitav jälgida. Igat uut vendade rünnakut näidati alguses tagajärgedena ja alles järgnevalt kirjeldati McManus`te käekäiku möödunud sündmuste jooksul.
Filmil oli küllalt stiilitunnetust, et kujutada vendi inimestena, mitte hävimatute karistajatena ning samas lisati nende tegutsemisviisidele väga teemakohane muusikapala ja piisavas koguses actionit, et jääda reaalsuse piirimaile. See säilus kogu filmi ajaks ning tulemuseks oli tõsiselt "lahe" retk läbi maffia tagala. Ootamatusi pakkus agent Smecker ja McManus`te sõber Rocco, kelle närvilisus ajas isegi väikese kassi mulda. Vennad võtsid oma ülesannet tõsiselt ning iga uue põhitegelase hukkamise eel lugesid nad lühikese palvuse, mis lisas minu jaoks filmile päris palju väärtust juurde, sest teostus ei pühendanud end actionile, vaid eesmärgile ja selle läbiviimisele. Flanery ja Reedus sobisid oma rollidese valatult, sest nad olid kuidagi väga vabad ja soravad kahe iirlasest vennana. Ütleks et üsnagi originaalne teostus pealnäha korduma kippuva sisu juures. Sündmuste käik oli põnev ja pingeline ning iga uus tegelane lisas oma võlu juurde. See anekdoodi kohti oli päris naljakas, kuigi seegi oli Filmiveebi vahendusel varem nähtud. Itaallased kutsusid suure hirmuga kohale kurikuulsa mõrvari Il Duce, kes ilmus minu suure üllatusena Billy Connolly nahas. Too oli niivõrd karm vend, et talle kahest relvast ei piisanudki. Ta oli terve mantlialune relvi täis, mis ajas ka muidu helge peaga Smeckeri segadusse. Tekkis ka olukordi, mis olid naljast kaugel, kuid vendade jõud võis kasvada suuremaks kui kogu maffial ning seda võib tõestada alguses WC potiga seotud kähmlusega. Lõpufaas oli igati väärikas, sest kohtu all olnud maffiapealiku karistamisest poleks niikuinii midagi välja tulnud, kui vennad poleks välja ilmunud ja sooritanud tähelepanuväärse teo, mida jällegi saatis lühike palvus ja seekord kostis see kolmest suust.Pühakud ongi kõige sobivam nimetus, et vendi lühidalt kirjeldada.
The Boondock Saints on film, mis on ühteaegu lõbus, kuid samas ka tõsistes toonides ja mitte mingil juhul pole tegemist tavalise actionfilmiga, sest andekat teksti, ootamatuid olukordi ja huvitavaid tegelasi jätkus küllaga. Kuna RocknRolla sai minult 8,5/10, siis arvan, et Saints ei tohiks ka vähem saada.
Üldsegi on kummaline, et Boondock`st pole mitte kusagil eriti juttu olnud, kuigi tegemist on tõesti andeka krimipõnevikuga.
8,5/10
True dat
VastaKustuta