Lavastaja: Mickey Lidell
Osades: Haley Bennett, Jake Weber jne.
Ei tea miks, aga miskipärast tekkis huvi selle õuduka vastu. Trailer tundus nagu ta tundus. Võttis veidi kahtlema, aga ma ei oleks oodanud, et THOMH suudab olla niivõrd korralik ajaraisk. Teinekord niimoodi õudukaid paljalt traileri järgi kohe kindlasti ei vaata. Vähemalt sain uue tõenduse, et jätkata oma senist taktikat. Nimelt kipun ma vaatama ja arvustama enam-vähem peaaegu alati filme, millest olen kuulnud ainult head või tean et tegemist on väärtfilmiga.
Filmi peategelaseks on Molly, kelle süvausklik ema pussitab tütart ning saadetakse siis hullarisse. Aastaid hiljem avastab Molly, et ta kuuleb hääli ja näeb nägemusi ning ta on kindel, et see on seotud ta emaga. Tulebgi välja kuratlik plaan, mille Molly vanemad kogemata sõlmisid tütre sündimisel.
Alguses oli veel huvi filmi sisu arenemise suhtes, aga ühe mööduvate minutitega mõistsin, et olen valinud oma õhtuseks vaatamiseks ikka väga vale filmi. Ei oles elline inimene, kes poole pealt vaatamise lõpetab, aga kinni panemise mõte torkas tihti pähe. Mis selles siis nii halba oli? Ütleme nii, et kogu film oli seostanud end just karja tiinekatega ühes koolis, kuhu "uus ja tundmatu" Molly oli saabunud õppima. Kohutavalt hakkas häirima see nn. olelusvõitlus, mis pidavat vähemalt USA filmide järgi seal koolides toimuma. Tüüpiline, täiesti tüüpiline. Vahepeal oli tunne, et vaatan mingisugust suhteseriaali. "Õudusmomendid" asja paremaks ei teinud, sest need oli liigagi läbinähtavad ja tänu sellele hakkas film venima. Tolle Mollyga oli see lugu, et ta kippus oma häälte kuulmise ja ninaverejooksuga närvidele käima, sest iga järgmine sündmus oli seotud nutva Mollyga, kes kas siis WC`s istus või tänaval jooksis. Igatahes see film võiks olla vabalt otse DVD-le minev, aga ma vaatasin järgi ning see vist jõudis isegi kinodesse. Mõte oli isegi kõlblik, kuid auklik. Pidevad selgitamatud ilmumised Molly ema poolt, kes tegelikult istus siini hullaris ja mõned teised loogikavead augustasid filmi päris kenasti. Veidi imelik, et ema vabalt Mollyt kiusamas käis, sest midagi üleloomulikku tema juures ju ometigi ei olnud. Mis siis veel? Mollyt ajasid taga pidevad luulud ja lõpuks tuli välja, et pool tema sõpruskonnast olid satanistidega kambas, mis lisas seda (sarkastiliselt)ohoo-efekti juurde. Lõpuks saigi Molly oma kogu filmi aja korrutatud saatusega ühele poole ja ei teinud teist nägugi. Filmi mõte seisnes selles, et kui Molly saab 18 aastat vanaks, siis kuulub ta hing saatanale ning seetõttu ta ema nii väga teda pussitada tahtiski. Film käitus antud teemaga tuimalt ja igavalt ümber ning peale paari naeruväärse hirmukoha, ei pakutud peale teismelisete suhtedraama midagi muud põnevat.
Tobe film tobedate ja etteaimatavate tegelastega ning see niinimetatud õudus mattus nohuse tiinekate eluolu alla. Ma vaatan, et suutsin isegi nii pika teksti kirjutada. Oma aega ja vaeva oli küll mõttetu kulutada, aga kui juba oma blogi olemas, siis võib ju igasugustest filmidest kirjutada.The Haunting of Molly Hartley
3/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar